Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.
Selline on tagakaane jutt:
„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin
lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,
seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”
„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka
surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda
plaanivad,” ohkas Vask.
„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis
sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi
kahtlevalt minu ette.
Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema
terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta
Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid
siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused
väljuvad kontrolli alt.
Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja
novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast
lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,
et aeg on küps raamat kirjutada.
“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva
romaanivõistlusel II koha.
4 comments:
need tüübid, kes kukus loevad, rikuvad vähemalt eesti kirjanike raamatud küll karmilt ära - nad loevad kõike nagu oleks see pühakiri, hästi tõsiselt ja hardalt ja hingevärinal.
Kui teksti toon on tegelikult selline kergelt küüniline, üleolev ja etteteadlik, mõjub selline lugemine tõelise karuteenena.
Olen sama jama ene ühe Petrone raamatu juures ka märganud - eneseiroonia kadus tekstist lugemisstiili tõttu täiesti ära ja kogu jutt tundus debiilsena, samas kui kuulata ainult sõnu ja mitte tooni, oli päris intrigeeriv.
Krt. Professionaalsed lugejad ei suuda siis tekstist aru saada ja nüansse tabada!?
Pean ikka ise lugema, et aru saada, kas on hea raamat või ei. Praegu saan aru ainult sellest, et lugeja loeb HALVASTI.
Muidugi loe ja siis ütle mulle ka, kuidas tundus. Samas suhtuvad nad seal KUKUs raamatusse tõsise härdusega, mis teeb rõõmsaks. :) Esimese tüki puhul selline toon isegi sobis, teises oleks võinud tempo pisut kiirem olla. Kuidas kolmandaga läheb - seda saab mõne minuti pärast teada.
Kes ei tea, millest jutt: See (38)nädal saab KUKU raadios kuulata katkendeid minu raamatust: "Kõigile saab kurikaga virutada" E-R 10.45-11.00; Kordus õhtuti 18.45; Pühapäeval 16.00-17.00
ma ka kuulasin ja tõepoolest. Veidi liiga pühalik hääl oli.
Nii palju kui ma mõnda lugemist KUKU raadios kuulma olen juhtunud, on need seal kõik veidi pühalikud olnud. Olgu see siis kodumaine või tõlkeraamat.
Post a Comment