Wednesday, April 24, 2013

Parim avalause maailma halvimale raamatule



Avastasin Bulwer-Lyttoni nimelise kirjutamise võistluse. Mõõduvõtu sisuks on parima avalause kirjutamine maailma halvimale raamatule. Piiranguid teemadele pole. Lauset soovitatakse rangelt taltsutada 50-60 sõnaga ja kirjatükk ei tohi olla varem ilmunud. Võistlus on iga-aastane, sai alguse 1982.a. professor Scott E. Rice õhutamisel ja seda korraldab “San Jose State University”. Auhind on kas näljapajuk või 250$.

Nime sai võistlus  Edward George Bulwer-Lytton’i järgi, kelle teose esimest lauset on tohutul hulgal tsiteeritud: "It was a dark and stormy night" (Oli pime ja tormine öö) muidugi läheb see lause edasi:

“It was a dark and stormy night; the rain fell in torrents, except at occasional intervals, when it was checked by a violent gust of wind which swept up the streets (for it is in London that our scene lies), rattling along the housetops, and fiercely agitating the scanty flame of the lamps that struggled against the darkness”).

/Ma ei mõtlegi seda tõlkida. :)/

Võitjad ja parimad laused on koondatud kaante vahele ja muidugi langeb neile osaks igavene au ja kuulsus. :)

Ootan sissekande kommentaariumisse õõvastavalt kummalisi avalauseid. (Raha ei saa!)

Teen avangu. Pakkuge üle, kui suudate. :)

“Jah, see on veri, mõtles Mart ja tõmbas keelega üle krobeliste soolasemaitseliste pragunevate huulte, millede kahetsusväärne seisukord oli taoline eelkõige seetõttu, et ta unustas nädal tagasi öövalvesse minnes hügieenilise huulepulga koju kapi peale ja endale teadmata limpsis öö läbi huuli sedaviisi, et suunurgad vahutasid, justkui oleks ta kuuma päikese käes lõõtsutav taksikoer, mitte inimene.”



Wednesday, April 17, 2013

Jõu(rahu) raamatud

Algatuseks püüan seletada, mida pealkirja all mõtlen. Lugesin hiljuti üsna kentsakat romaani “Raamatuhoidja” Mihhail Jelisarovi sulest, sisuks vanade nõukogudeaegsete raamatute ettelugemisest kaasnev eriline jõupuhang, erksad mälestused jne. Raamat mulle meeldis. See ei anna küll täpselt edasi, mida mina “jõuraamatu” all mõtlen, aga siht on sinnapoole. Kindel on, et minu jaoks liitis Jelisarovi “Raamatuhoidja” üsna palju vabalt ekslevaid sünapseid omavahel ja tekitas uutmoodi lülituse.

Mõistsin, et mul on olemas oma jõuraamatud. Ja kui minul on need olemas, siis pole mõistlik arvata, et teistel lugejatel need puuduvad. Muidugi võib olla, et jõuraamatute eksistents on kuidagi seotud korduslugemise põlvkonnaga (ühte ning sama raamatut tuli korduvalt uuesti lugeda; uut ja huvitavat ilmus harva ja seda sai osta ainult siis, kui mõnes raamatupoes “käsi sees”). Fenomen ei ilmunud tavaliselt peale esimest lugemist, vaid peale teist-kolmandat.

Teatud raamatuid korduvalt lugedes tekkis sisemine rahu ning seejärel jõu tunnetus. Veendumus, et igast jamast saab üle ja muredki on tegelikult tühised. Esialgu valisin raamatuid riiulist juhuslikult, kuid igas vanuses eelistasin siiski kindlat teost. Lapsena olid nendeks: “Väike nõid” Otfried Preußler, “Rohelise päikese maa” Irma Truupõld. Pisut hiljem “Krabat” ja siis Jaak Sarapuu “Taevalindlased ja Kirvelased”. “Lugusid Loomadest” Ernest Seton-Thompson Muidugi on neid veel ja veel. Panin kirja, mida eredamalt mäletan.

Puberteediaastatel leidsin ennast lugematul arvul kordadel ninapidi raamatus “Kolmekesi Kõnnumaal” Eric Collieri sulest. Veel hilisem rahuraamat oli Jack Londoni “Martin Eden”. Imelik on, et kui keegi küsis tollal minu käest lemmikraamatu nime, siis eeltooduid ma kunagi ei reetnud – justkui kartes, et siis kaob nende mõju. Mingis mõttes polnudki nad lemmikud.

Vahepeal jõuraamatud kadusid. Võibolla peitus asi selles, et uusi raamatuid tuli palju peale. Vanade korduvlugemine tundus ajaraisuna (ma tegelikult ei teadvustanud endale otseselt, et tegemist on jõuraamatutega – efekt ja sinnapoole püüdlemine olid vaistlikud). Eks arenes meelgi ja kõik saavad lõpuks täiskasvanuks (võibolla) ja täiskasvanud on endas kasvatanud läbi jõuraamatute lugemise platvormi, millele toetudes iseennast murevabaks mõtelda.

Endale üllatuseks leidsin äsja raamatu, mille lugemine mulle sarnaselt mõjub kui lapsena loetud “Väike nõid.” Selleks on Marcus Aureliuse “Iseendale”. Tundub, et mingis vanuses suudab “Väike nõid” pakkuda sarnast tuge kui parim lohutusfilosoofia.

Alati on kasvuruumi, alati on jõuraamatuid, mida me veel pole avastanud. Need ootavad seal kuskil. Juba sellepärast tasub ahnelt uusi raamatuid lugeda, et neile komistada. (Kui Teil on mõni jõuraamat, siis öelge mulle ka.)

Kirjaniku eesmärgiks ehk peakski olema vähemalt ühele lugejale mõjuv jõuraamat kirjutada.