Kuidas alustada romaani kirjutamist? See otsingurida kordub pidevalt ja juhatab bitiradapidi minu ajaveebi manu. Mäletan enda peas sarnaseid mõtteid. Tahtsin leida samm-sammult kulgevat õpetust, mis mind õigete lätete juurde juhataks.
Kirjutamises – nagu ka investeerimiseski – on üks edu reegel: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob selleks soodsad eeltingimused.)
Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest veerandsada aastat möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.
Kui miniatuurid hakkavad kenasti välja tulema võiks neid teistegagi jagada. Leida endale lugejaid. Kindlasti neid, kes takka kiidavad ja ka neid, kes kriitilised on. Esimesi on vaja eneseusu turgutamiseks ja teisi selleks, et areng toimuks.
Järgmiseks sammuks oleks jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/ muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte.
Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuste kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.
Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle lugeda/vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida vaadata stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab näete ehk kõike unes. Aabitsa padja alla panemise efekt. :)
Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Paari nendest olen ma oma ajaveebis ka eelnevalt kirjeldanud. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele meeldib planeerida hoopis stiilis: kihutan-autoga-pimedas-täistuled-peal – niikaugele, kui näha on ulatub ka süžee, pikenedes koguaeg paari punkti võrra.
Ja siis ei muud, kui kirjutama.
Minu ajaveeb tasub ka läbi lugeda. Siin on planeerimisest ja hilisemast tekstihooldusest üht-teist üles tähendatud.
9 comments:
Kui ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis, siis ei peaks lihtsalt kirjutamisega tegelema. On ka muid elukutseid. On vale arvata, et elektrimontööriks igaüks ei sobi, aga kirjanikuks küll.
Ja niimoodi, et täna teen miniatuuri, homme jutu, ülehomme novelli ja kahe nädala pärast suudan teha romaani, ei tea ma kedagi kirjanikest "õppinud" olevat. Kui nimetad mõne tuntud kirjaniku, kes sedasi heaks kirjutajaks sai, siis usun. Muidu mitte.
Üldse, on ka väär arvata, et miniatuur on lihtsam kui romaan. 300 lk paberit on päris kerge täis sodida, aga 5 lausega suur mõttetarkus öelda - see nõuab talenti.
Ma ju tegelikult alguses ütlengi, et harjutamine loob eeldused, kuid ei taga ilmtingimata resultaati.
Paljud suured kirjanikud on õppinud kirjutamist.
Näiteks võib tuua Stephen Kingi – alustas ca 6-7 aastaselt ja läbi lõi kolmekümnendates. Neid kirjanikke on palju. Me loeme nende raamatuid ja meil tekib väärarusaam, et see tuli lihtsalt ja loomulikult, kuidagi niisama – peaaegu sama valutult, nagu eesel multifilmis lilli jagas, lihtsalt niisama. Tegelikult on raamatute taga aastate kaupa pusimist, õppimist ja eksimist.
Lühikestest vormidest soovitan ma alustada seepärast, et nad on väiksema ajamahuga valmis kirjutatavad. Saab kiiremini tagasidet, aimu oma võimetest jne. Saab kriitikutele sisse sööta, midagi muuta, parendada ja uuele ringile minna.
Arusaam, et kuskil on kirjanike sünnimaja ja neid tuleb sealt jaokaupa, õigel ajal, pihus Mont Blanci sulg ja kaelas võlutint, mis ainult šedöövreid paberisse söövitab ei ole õige.
Vaeva on vaja näha ja siis selgub, kas sinu sees peitub kirjanik või mitte. Proovida võib igaüks.
Väärt lühivormi kirjutamine on muidugi raske.
Ma ikkagi alustaks talendist rääkimisega... ja ka lõpetaks sellega. Visa töö, kui talenti pole, sünnitab vaid grafomaani (vt Ants Tosin, Anton Suurkask, Miina Hint jt).
Ma arvan, et tööd tegemata talent ei avaldu. Neid, kes viiulit esimest korda pihku haarates kohe mängida oskavad on maailmas olnud käputäis. Häid viiulivirtuoose, kes on suurepäraselt mängima õppinud on see-eest palju.
Samamoodi nagu muusikul on vaja head muusikalist taju, on kirjanikul vaja ka teatud eeldusi. Kas tal need on või mitte ei avaldu enne, kui ta pole midagi kirjutanud. Selleks, et midagi kirjutada, on vaja kuskilt alustada… jne. :)
wr poolt mainitud Ants Suurkase näide on huvitav.
http://vana.www.sakala.ajaleht.ee/index.html?op=lugu&rubriik=85&id=8097&number=455
Post a Comment