Arvustus: Looming 3.2011

Lugemisaasta lugemisi. Eestikeelne proosakirjandus 2010

Holger Kaints

Naljaga pooleks — hoopis Taavi Kanguri „Kõigile saab kurikaga virutada” („Tänapäeva” romaanivõistluse II koht) võiks olla „Iseseisvuspäev” kakskümmend aastat hiljem. Ka selle romaani peategelane on mees, kelle julmus on kohati irratsionaalne. Erinevusi, tõsi, on rohkem: üleoleva, brutaalse ja lahmiva Karli kõrval on Kalle vaoshoitud, tagasitõmbunud ja kaalutlev. Aga vastupidiselt Kenderi fantasmagooriale on Kanguri poolt kujutatud uue sajandi esimese kümnendilõpu Eesti kuritegelik maailm väga usutav. Endised ülivõimsad grupid on lagunenud, mõjuvõim killustunud, paljude hulgas valitseb peataolek. Igal sammul tuleb arvestada politsei efektiivsusega, infot tilgub sealt vaid mõne üksiku kanali kaudu. Oma tegevust püütakse vähemasti väliselt legaliseerida, kaelamurdvaid operatsioone välditakse, sest iga vale liigutus tähendaks pikka vangistust. Just selles olukorras satub kurjategijatega mesti Kalle, kelle elufilosoofia sarnaneb Karli omaga: „Kõigile saab kurikaga virutada.” Muide, kahe raamatu lähedust näitab seegi, et Kalle tehtud tellimusmõrva eeskujuks on seesama reaalselt toimunud kuritöö, mida kasutab ka Kender: akna alla telefoniga rääkima kutsutud ohver kõmmutatakse maha vastasmaja korterist. Tehniliselt teostuselt jääb Kanguri kuriteoromaan Kenderi omale alla, kuigi lisaks eelöeldule võib selles esile tõsta paari päris huvitavat, stampidest vaba tegelaskuju.