Pikkusest

Võibolla ei ole see paljude inimeste jaoks probleem, kuid mind on alati häirinud, kui ma ei tea, kuhu kirjutis kuulub; või milline peab olema ühe raamatu, artikli või jutustuse maht.

Panen siia mõned leitud numbrid:

1. Lühijutt on 1000 kuni 7499 sõna
2. Jutustus on 7500 kuni 17 499 sõna
3. Lühiromaan on 17500 kuni 39999
4. Romaan on alates 40000 – …

Romaani maht on arvutis kirjutades (Times New Roman, reavahe 1, suurus 12) umbes 90lk A4’ja

Tänapäeva romaanivõistlusel oli nõutud pikkuseks 240000 tähemärki, koos tühikutega.
Lühijutud raamatusse: pikkuseks 10000-30000 tähemärki ilma tühikuteta.

Ärge laske nendel numbritel ennast segada. Neid on hea teada, aga mõistlik on keskenduda põhilisemale – kirjutamisele.

Kriitika

Nii kui te oma teose üles panete või saadate, peate valmis olema, et see kellelegi ei meeldi. Kui see on teie esimene kirjutis, siis tõenäoliselt see polegi teab mis kunsttükk – iga asi vajab harjutamist.

Ei tasu kriitikast/ arvustamisest nina norgu lasta. Igast teose kohta käivast kommentaarist on võimalik midagi kasulikku õppida. Negatiivse ja üleliigse-üleoleva loba ees tuleb silmad kinni pigistada ja keskenduda arvustustele, mis õpetavad ja aitavad edasi.

Eesti ainuke toimiv kirjandusportaal on: http://www.poogen.ee

Seal saab oma teosele hindeid/ arvustusi. Kui teos ei korja nädala jooksul ühtegi arvustust, siis on see ka mingi näitaja – tuleb maha võtta ja täiendada. Võib juhtuda, et keegi viskab halva hinde ja ei ütle ühtegi kommentaari või siis ütleb midagi väga karmilt ja paneb kehva hinde. Sellest tuleb üle olla!

Lisan siia ühe näite arvustustest mida minu töö on saanud:

--
Toimetus leidis, et "*******" avaldamiseks ei sobi.
Esiteks on põhiskeem primitiivne. Võlusest, mille keegi saab ja peab enne surma edasi andma, on meretäis jutte kirjutatud. Üks paremaid on R. L. Stevensoni "Kurat pudelis". Stevenson suri 113 aastat tagasi. Teiseks ei pane tekst kaasa elama. Puudub igasugune võimalus minategelasega samastuda, ta on isikupäratu nagu lutsukivi. Kolmandaks tapavad igasuguse loo laused nagu "Mõne aasta möödudes olin tohutult rikas mees, omades palju kinnisvara ja firmasid..." Selline tekst on puhttehniliselt küündimatu. Vaata näiteks "Tim Thaler ehk müüdud naer", kus poiss teeb saatanaga tehingu ja saab maailma kõige rikkamaks inimeseks - kui palju lehekülgi on seal pühendatud rahvusvahelise korporatsiooni toimimisele ja muule taolisele. Selle asemel ütled sina lihtsalt "palju kinnisvara ja firmasid". Mis moodi need hinged ta siis rikkaks tegid? Mismoodi näiteks saaks Hitleri või van Goghi või Roosevelti või Konstantin Pätsi või garaazhi juurest Vova hing kedagi rikkaks teha? Kindlasti on selleks palju võimalusi, üks huvitavam kui teine. Mõtle selle üle ja kirjuta uus lugu.
--

See on kriitika ühe esimese jutu pihta, mille ma kirjutasin. Mul polnud tehnilisi oskusi; ega õrna aimugi, et peab karaktereid kujundama või midagi läbi mõtlema – ma lihtsalt kirjutasin. Väga asjalik ja kokkuvõtlik ning osutab näpuga teksti vigadele.

Ühesõnaga suhtumine kriitikasse peab olema õige. Muidugi pole mõtet lömitada ja kõike teha nii nagu öeldakse. Isikupära peab loole juurde jääma, aga pole mõtet ka vaielda ja väita mõnele toimetajale või siis 10 aastat kirjutanud inimesele, et teie teos on šedööver ja ta on loll ning ei tunne seda lihtsalt ära.

Hea mõte on leida endale oma arvustajad. Ehk siis välja vaadata inimesed, kes on karmid, ent õiglased ja lasta neil enne teisi lugu lugeda. Kindlasti oleks veel hea omada sõpra/sugulast, kes oleks nn proovilugeja ja julgeks teile tõde öelda.

Toimetamine

Kui lugu on valmis kirjutatud, seal on säravad karakterid; võimas sündmustik ning superlahe taust, siis nüüd on vaja teksti toimetada. Kindlasti tulevad kiiresti kirjutades sisse palju kirjavigu ja vasturääkivusi jne. Võimalik, et loo alguses on peategelase nimi Paul, aga lõpus on ta Peetriks muutunud.

Kõik sellised "pisiasjad" segavad lugemist. Minu soovitus on jätta valmiskirjutatud asi mõneks päevaks seisma; ja siis uue ja värske pilguga üle lugedes on võimalik hulgaliselt vigu parandada. Kindlasti tasub kasutada spellerit – see on paljudes kirjaprogrammides olemas. Aitab oluliselt näpukaid vähendada.

Üks toimetamise osa on lausete paremaks kirjutamine. Laused ei tohi olla liiga pikad ja keerulised. Kui nad siiski sellised on, peab kasutama erinevaid kirjavahemärke, et nad selgesti ja üheselt arusaadavad oleksid. Mõistlik on välja noppida ilutsevad omadussõnad.

Mina võtan lause ette ja vaatan sellise pilguga peale: millised sõnad on üleliigsed. Millised sõnad võiksid olemata olla, ilma et lause mõte sellepärast kannataks. Selline stiil igaühele ei sobi.

Peale esmase rookimise jätan ma sisse veel ühe pausi, enne kui loen teksti uuesti läbi ja märgin need osad punaseks, mis mulle ei meeldi. Hiljem vaatan üle ja proovin nendega midagi ette võtta: sujuvamaks teha; juurde kirjutada, kustutada.

Alles peale sellist toimetamist on lugu valmis üles riputamiseks ja teistele näitamiseks. Toorikuid ei soovita avalikkuse ette tuua – tehakse maatasa. Nii lugejale kui ka teile jääb sellest halb tunne.

Kirjavead, komavead ja igasugused muud apsakad jäävad ikkagi. Olen veendunud, et ka minu blogi tekstides on parasjagu vigu. Sellest pole midagi. Esiteks on see õpitav ja iga päev kirjutades muutute aina osavamaks. Teiseks on olemas professionaalsed toimetajad.

Tegelikkuses pistsin ma siin kokku kaks asja: toimetamise ja korrektuuri. Toimetamine on seotud kirjavigade ja teksti loogilisuse jälgimisega, et nimed oleks õiged jne. Korrektuur vaatab, et lausestus oleks korrektne ja vastaks Eesti keele reeglitele.

Mõned kasulikud lingid:

Eesti keele käsiraamat:
http://www.eki.ee/books/ekk07/

Seal saab ÕS’i kasutada:
http://www.keeleveeb.ee/

Süžee 3

…eelneb

Edasi läheb kõik aina libedamalt. Nüüd tuleb eelpool kirjutatud 1 leheküljeline süžee kirjutada 4leheküljeliseks. Kindlasti peab minema kohati, kuni esimeste punktideni välja ja muutma eelnevalt kirjapandut.

Ei maksa kurvastada, kui siin punktis selgub, et jutt jääb kuidagi kõhnaks. Palju halvem oleks, kui see avastus oleks juhtunud peale saja lehekülje kirjutamist.

Minule meeldib just see samm. Lahe on asju välja mõelda, siduda, painutada, lisada ning moodustada sellest tervik. Kogu raamat 4 leheküljes.

--

Nüüd tuleb lahti kirjutada kõik, mida ma tean karakteritest. See on siis puhtalt karakterit puudutav info, mitte nendega seotud süžee. Kaasaarvatud välimus, iseloomujooned. Motivatsioon, kuidas see lugu neid isikuna muudab; mida nad sellest õpivad. Nende eelnev ajalugu. See meenutab natuke eelolevat punkti, aga on tegelikult uue nurga alt loole vaatamine.

--

Nüüd on käes see mõnus hetk, kus saab võtta kätte 4 leheküljelise süžee ja välja kirjutatud arengud läbi karakterite pilkude.

Nende abil tuleb kirjutada stseenide nimekiri. Seda on kõige mõnusam teha excelis. Lihtne tabel:

1. Talumees läheb linna
2. Probleemid ühistranspordiga
3. Bürokraadi sinine esmaspäev

…

Tabelisse oleks mõtet teha ka veerg, kus on iga stseeni järgi eeldatav lehekülgede arv, mis me sinna ette kujutame. Minul on tavaline taks 1-3 A4 ühe pildi kohta. (12, Times new roman)

Stseenide järjekord ei pea tähendama peatükkide omi. Hiljem saab selle tabeli järgi paremini kujundada, milline pilt millises järjekorras, millisesse peatükki sobib. Sellest tabelist saab eriti täpne vaade kogu loole.

Nüüd tuleb raamat valmis kirjutada. Selle nimekirja järgi ei olegi see enam nii hull ülesanne. Kõik mõtlemistöö on eelnevalt tehtud. Muidugi muutub kogu skeem kirjutamise käigus ja kui kirjatükk lõpuks valmis on tundub algne süžee naeruväärsena. Aga ilma selleta ei oleks olnud lihtne nii kaugele jõuda.

Süžee 2

…eelneb

Eelmistes punktidest saime kirja idee ja 5 punktilise kondikava. Nüüd edasi tuleb kirja panna karakterid:

Karakterite kirjeldus. Iga peamise tegelase kohta kokku üks lehekülg.

Karakteri nimi
Ühe lauseline kokkuvõte karakteri süžeest.
Karakteri motivatsioon (mida ta soovib abstraktselt)
Karakteri eesmärk (mida ta konkreetselt soovib)
Karakteri konflikt (mis takistab tal saavutamast oma eesmärki)
Karakteri ilmutus (mida ta õppis ja kuidas see teda muutis)
Ühe lõiguline kokkuvõte karakteri süžeest.

Siin kohal võib tekkida vajadus minna ülemistesse astmetesse parandusi sisse viima. See on hea ja näitab, et karakter viib lugu edasi ning toob välja uusi nüansse.

--

Nüüd tuleb neli viimast lauset, viiepunktilisest kondikavast, lahti kirjutada lõiguks. 2,3,4 punkt peaksid lõppema (sündmuse, õnnetuse, juhtumiga). Viimane on raamatu lõpp. Kokku peaks tekkima umbes 1 lehekülg, mis moodustab raamatu ülevaatliku süžee.

--

Järgmiseks tuleb kirjutada igast peamisest karakterist üks lehekülg ja vähemolulistest pool lk’d. Kuidas näeb lugu välja erinevate tegelaskujude vaatenurgast. Kindlasti tekib vajadus minna tagasi ja üleval astmetes üht-teist sättida.

…järgneb

Süžee 1

Kõik algab sellestsamast pähe karanud ideepojast. Seda tuleb settida, loksutada ja sõnu sättida – niikaua, kuni on võimalik 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

Näiteks midagi sellist:

Euronöökimisest väsinud maamees läheb põllumajandusministeeriumisse õigust nõudma – satub, aga bürokraatide kavalasse lõksu.

Nüüd on olemas midagi, mis paneb asju paika. Järgnevalt hakatakse samm-sammult esimest punkti lahkama ja detailsemaks kirjutama. Igas jutus peavad olema sündmused, mis muudavad asju. Oletame, et neid on kolm. Nendele lisaks tuleb lahti kirjutada kokkuvõte raamatu taustast ja muidugi lõpp. Kõik punktid tuleks panna kirja maksimaalselt 1-2 lausega:

1. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.
2. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.
3. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.
4. See sündmus kutsub esile lõpu.
5. Lõpp

Teema jätkub…

Taust

Üks asi, millega peab arvestama ja mis seob kõiki eelnevalt välja toodud elemente – on taust. Jutu kirjutamise alguses peab ära otsustama, millises ajas ja kohas me seda teeme. Kas aasta on 1930 või hoopis 2130?

Vastavalt sellele peab kujundama: detailid, kirjeldused ja karakterid. Kui aasta on 1930, siis tuleb järgi uurida: riietus, käitumine; eetilised ja moraalsed vaated. Millised ehitised siis olid; tänavanimed ja muud nüansid. Kõik see mõjutab karakterite käitumist ja reageerimist erinevatele situatsioonidele.

Kui jutt on aastast 2130, siis tuleb kõikide asjade kooslus veenvalt välja mõelda. Kohati võib see olla raskem, kui olnud ajast jutustamine. Ulmejuttude puhul kiputakse tegema selline klassikaline viga, et minnakse kirjeldamisega liiga detailseks, unustades, et tähtis on karakteri areng läbi sotsiaalse või eetilise aspekti, mitte ülipeene mehhanismi või süsteemi kirjeldus.

Asukoht on teine nüanss: kas tegevus toimub Tallinnas või hoopis planeedil Marss? Vastavalt sellele olustik.

Kõige lihtsam on kirjutada käesolevast hetkest, sest selle kohta on meil olemas piisavalt informatsiooni. Keeruliseks teeb asja see, et ka kõikidel lugejatel on sama palju infot ja selliselt kirjutatud raamatu lugemine võib igavana tunduda. Sellepärast peaks leidma tänapäevase loo kirjutamisel mingi nišši, mis ei oleks üldteada ja mis tutvustaks või kisuks päevavalgele tõe selle valdkonna kohta.

Info hankimisel on abiks internet, kui piisavalt tuhnida leiab igasugust väärt kraami. Näiteks proovisin kirjutada 1930 aastate stiilis detektiivilugu ja leidsin internetist põhjaliku 1930’nda aasta Tallinna kaardi. Selle kohal hõljudes sai nii mõnigi detail paika pandud. Muidugi on ka raamatukogu väärt koht, kust infot hankida.

Järjekord kirjutamisel võiks olla midagi sellist: idee, (esialgne) süžee, karakterid, taust (detailid, kirjeldused)

Süžee on iga jutu ema – sellest oleneb suuresti lõpptulemus. Süžeest kirjutan detailsemalt järgnevates sissekannetes.

Karakterid

Karaktereid võib pidada iga raamatu ja jutu südameks. Aeg, mis nende disainimise peale kulub on alati õigustatud. Asudes peategelast kujundama peab silmas pidama, et kellelegi ei meeldi liiga “libe” või tubli karakter – isegi, kui tegemist on superkangelasega, tuleb talle külge pookida mõni veidrus või pahe. See teeb ta vastuvõetavamaks ja huvitavamaks.

Tuleb meeles pidada, et lugeja peab saama karakteriga samastuda või vastanduda.

Vastandamise hea näide on “Ameerika psühhopaat.” Samastumise külje pealt võiks lugeda läbi “Martin Eden’i” – sealt saab õppida ka visadust, mis peab igal kirjanikul olemas olema, kui ta tahab kord avaldamiseni jõuda. :) Mõlemas näites on karakterid väga hästi välja joonistatud.

Usutaval karakteril on:

1. Perekond
2. Kodu
3. Sõbrad
4. Töökoht
5. Probleemid
6. Iseloom
7. Välimus
8. ….

Iga karakteriga käivad kaasas nn allkarakterid, läbi kelle saab peategelast paremini näidata. Nende põhjalik väljaehitamine ei ole vajalik – piisab pealiskaudsest ülevaatest. Oleneb muidugi, kui tähtsat rolli kõrvaltegija esitab.

Jutu sees, loeteluna, iseloomuomadusi kirjeldada ei ole hea mõte. Välimust küll võib niiviisi esitada, aga seda ei tohi teha jutu alguses ega liiga pika tükina.

Kui karakter on “elama pandud” siis on vaja keskenduda sellele, mida on vaja läbi kujundatud peategelase öelda.

1. Karakteri motivatsioon (mis ta liikuma paneb)
2. Karakteri eesmärk (mida ta konkreetselt soovib)
3. Karakteri konflikt (mis takistab tal saavutamast oma eesmärki)
4. Karakteri ilmutus (mida ta õppis ja kuidas see teda muutis)

Raamatu huvitavuse jaoks on veel oluline kirjutada lahti vastaskarakter (kelle vastu käib võitlus ja kellele jäädakse alla või siis mitte). Mida paremini on kurjam lahti kirjutatud, seda põnevam on lugeda.

Kokkuvõtteks: konstrueeritud karakter astub, läbi teie käe, ellu ja teeb läbi sündmuste ja konfliktide jada, mille põhjal ta areneb.

Kõik ülaltoodu on minu enda vaba interpretatsioon – loetud ja läbi töötatud materjalidest. Igaüks võib, soovi korral, siit midagi noppida ja seejärel enda ideedega täiendada.

Detailid

Kui kirjeldused on läinud elavaks ja töötavad, siis järgmise sammuna tuleb ette võtta detailid – pildikesed, mis lisavad jutule teatud aktsendi. Seda ei peagi palju olema. Näiteks: Eemalt paistis hall mikrorajoon; Trummi tänaval kahisesid puud; Ta sõitis mõlkis Ladaga; Püstol Glock on tugevast plastikust, varustatud seitsmeteistkümne padruniga – kaitseriivi asendab pisike liistuke päästikul.

Sellised lausejupikesed loovad tausta ja viivad lugeja mõtetes rõõmsale äratundmisele või siis rõhuvad nostalgiale, moodustades niiviisi tubli toetuse põhjalikemale kirjeldustele.

Algajad sulesepad kipuvad tavaliselt kirjutama umbmääraselt, kartes ennast kohtade või asjadega siduda. Tegelikkuses peab toimima vastupidi. Eesti lugejal on tõenäoliselt hulga põnevam raamatut lugeda, kui sündmused toimuvad näiteks Viru tänaval – sinna oskab ennast pea igaüks ette kujutada. Soovitan lisada üldtuntud detaile.

Kõige parem on kirjutada kohtadest/asjadest, kus oled ise äsja olnud või mida läbi-lõhki tunned. Näiteks: Tahad teha lugu Kadrioru pargist, siis kõigepealt tuleb seal tunnikene jalutada.

Tahad kirjutada tulistamisest – mine veeda tunnikene koos laskeinstruktoriga.

Lugejad tajuvad vaistlikult, kui kirjanik oma asja korralikult ei tunne.

Detaile ei tohi üle külvata. Sama oht, mis kirjeldustega – lugu võib muutuda puiseks.

Lugemisest

Oluline punkt oma arengule kaasaaitamiseks on raamatute lugemine. Olen tänaseks umbes 1500 algaja kirjutaja teksti läbi lugenud ja pean ütlema, et paistab läbi, kes on lugeja – kes mitte.

Raamatud täiendavad sõnavara. Kelle käest ikka õppida kui mitte meistrite? Lugeda tasub “avatud silmadega” – mitte neelates. Jälgige, kuidas on üles ehitatud dialoogid, karakterid, kirjeldused, süžee jne.

Tehnikatest, toimetamisest ning süžee ülesehitamisest, annan ülevaate hiljem. Enne seda on vaja osata enda seest teksti leida ja see kirja panna. Broneerige selleks kindel kellaaeg ning võtke kirjutamine igapäeva rutiini.

On aeg minna raamatukogu lugejakaarti nõutama! :)

Meie igapäevane kirjutamine?

Ilmselt tekib peale eelmise postituse lugemist küsimus: "Mida ma iga päev kirjutan - ma ei oska ju?" Kindlasti on paljudel tekkinud olukord, kus nad jõllitavad tühja paberit enda ees ja ühtegi mõistlikku mõtet ei näi tulevat.

Mind aitas sellest probleemist üle film nimega: "Finding Forrester" – seal õpetati, kuidas raskest algusest jagu saada. Tuleb lihtsal hakata tippima – seda, mis parasjagu peas liigub:

“Tahan süüa ja juua ning hiljem magan norinal, kui kõht on täis. Pärast, öösel, ajan ennast püsti ja tunnen, et nüüd on aeg tegutsemiseks.”

Selline oli minu peas pesitsev suvaline tekstijupp. Selle ümber võib ükspuha millise jutu tuletada ja kui nii edasi minna, siis oma üllatuseks märkate, et olete mitu A4’ja teksti kirjutanud.

Kirjutamise kuldne reegel

Paar aastat tagasi hakkas mind vaevama sisemine sund - natukene sellele tondile otsa põrnitsenud mõistsin, et ma tahan saada kirjanikuks. Tundsin piinlikkust ja hoidsin seda ainult enda teada.

Mõnda aega tagasi tulin "kapist välja" ja rääkisin kirjutamisest: tuttavatele ja sugulastele. Minu imestuseks nad mõistsid minu püüdlusi ja aitasid nendele igati kaasa. Olen saanud palju väärt kriitikat ja tagasisidet, mis aitavad kirjutamise tehnikaid lihvida.

Kui olin endale soovi tunnistanud ja aru saanud, et see ei olegi häbiväärne, hakkasin otsima - kuidas kirjutamist õppida/arendada? Eestikeelses internetiruumis on väga vähe sellelaadseid kirjutisi. Palju väärt nippe leidsin inglisekeelsetelt lehekülgedelt.

Üks ja sama asi jookseb läbi kõikidest artiklitest. Mina pean seda kirjutamise kuldseks reegliks:

Kui tahad saada kirjanikuks, siis pead kirjutama - iga päev.