Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!

Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Karakterid

Karaktereid võib pidada iga raamatu ja jutu südameks. Aeg, mis nende disainimise peale kulub on alati õigustatud. Asudes peategelast kujundama peab silmas pidama, et kellelegi ei meeldi liiga “libe” või tubli karakter – isegi, kui tegemist on superkangelasega, tuleb talle külge pookida mõni veidrus või pahe. See teeb ta vastuvõetavamaks ja huvitavamaks.

Tuleb meeles pidada, et lugeja peab saama karakteriga samastuda või vastanduda.

Vastandamise hea näide on “Ameerika psühhopaat.” Samastumise külje pealt võiks lugeda läbi “Martin Eden’i” – sealt saab õppida ka visadust, mis peab igal kirjanikul olemas olema, kui ta tahab kord avaldamiseni jõuda. :) Mõlemas näites on karakterid väga hästi välja joonistatud.

Usutaval karakteril on:

1. Perekond
2. Kodu
3. Sõbrad
4. Töökoht
5. Probleemid
6. Iseloom
7. Välimus
8. ….

Iga karakteriga käivad kaasas nn allkarakterid, läbi kelle saab peategelast paremini näidata. Nende põhjalik väljaehitamine ei ole vajalik – piisab pealiskaudsest ülevaatest. Oleneb muidugi, kui tähtsat rolli kõrvaltegija esitab.

Jutu sees, loeteluna, iseloomuomadusi kirjeldada ei ole hea mõte. Välimust küll võib niiviisi esitada, aga seda ei tohi teha jutu alguses ega liiga pika tükina.

Kui karakter on “elama pandud” siis on vaja keskenduda sellele, mida on vaja läbi kujundatud peategelase öelda.

1. Karakteri motivatsioon (mis ta liikuma paneb)
2. Karakteri eesmärk (mida ta konkreetselt soovib)
3. Karakteri konflikt (mis takistab tal saavutamast oma eesmärki)
4. Karakteri ilmutus (mida ta õppis ja kuidas see teda muutis)

Raamatu huvitavuse jaoks on veel oluline kirjutada lahti vastaskarakter (kelle vastu käib võitlus ja kellele jäädakse alla või siis mitte). Mida paremini on kurjam lahti kirjutatud, seda põnevam on lugeda.

Kokkuvõtteks: konstrueeritud karakter astub, läbi teie käe, ellu ja teeb läbi sündmuste ja konfliktide jada, mille põhjal ta areneb.

Kõik ülaltoodu on minu enda vaba interpretatsioon – loetud ja läbi töötatud materjalidest. Igaüks võib, soovi korral, siit midagi noppida ja seejärel enda ideedega täiendada.