Öeldakse, et väljakujunenud isiksust on peaaegu võimatu muuta. Isegi, kui ta ise kangesti püüab, jääb vana programm taustale jooksma ja hõivab oma koha niipea, kui see natukenegi võimalikuks osutub.
Lugesin mõnda aega tagasi kümmet käsku ja sealt jäi mulle silma – ma ei mäleta enam kelle ütlus – et ärge lootkegi, et Teie ei muutu. Alguses võib mõelda, et see on puhas jama, aga kui teisest küljest kaaluda, siis kirjanik veedab aastas tuhandeid tunde väljamõeldud tegelaste seltsis. Olles taasavastanud oma imaginaarsed lapsepõlvesõbrad, ei saa loota, et me jääme samasugusteks inimesteks nagu enne.
Tõmmates kätte käpiknuku, alustades uut lehekülge karakteriga, kellel on nõrkused või tugevused – mida me endas kardame või endas näha tahame. Läbi selle filtri saame lasta jutul vabalt tulla, häbenemata. Sest hiljem võime alati öelda, et see on väljamõeldis ja ilukirjandus. Muidugi, see on ka.
Kirjutame ennast oma tabudest vabaks. Avame silmad ja näeme, et maailm on palju värvilisem, kui me arvasime. Näeme seda, mida enne märganud poleks, kuigi see oli koguaeg nina all. Võib-olla, oleme lihtsalt millegi ees silmad kinni pigistanud ja nüüd see hüppab üles alla ja nõuab endast kirjutamist. Uued teemad leiavad Teid kõikjalt üles ja tahavad paberile jõuda.
Alguses tuleb palju automaatselt ja me nagu “mõtleme selle välja”, kuigi tegelikult tuleb jutt meie enda sügavamast kihist, paljastades tegeliku reeglite ja keeldudega varjatud mina või selle vastandi (kes me tahaksime olla).
Loodame, et kõik muutused on paremuse poole. Kuigi vaevalt, et sadade karakterite vaatenurgast läbimõeldud teemad, kattuvad sajaprotsendiliselt populaarse keskmisega.
Ärge arvake, et Teie ei muutu.
No comments:
Post a Comment