Mikrotasand
Usun, et stseeni elemendid on lihtsad ja asetuvad kergelt oma kohtadele. Kuid nüüd peab teksti veel hoolikamalt luubi alla võtma ja proovima aru saada, kuidas kirjutada väikseim struktuur.
Ajendi-vastumõju ühik
1. Ajend – midagi, mis annab karakterile põhjuse vastutegevust alustada, reageerida, vastumõju osutada.
Ajendiks võib olla suvaline mõte, tunne või tegevus, mis kutsub esile vastumõju. Tähtis on, et see oleks selgelt piiritletud ja arusaadav.
Näiteks:
N1:
Mati käsi sukeldus põuetaskusse ja hetke pärast jõllitasin relva mustavat suuet.
N2:
Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel.
2. Vastumõju on pisut keerulisem ja koosneb omakorda mitmest komponendist. Oluline on siinjuures ajaline järjekord.
1. Esimene mõte
2. Refleks
3. Ratsionaalne tegevus ja kõne
Ajend ja vastumõju peavad selguse mõttes olema erinevates lõikudes. Vastumõju võib koosneda mitmest lõigust.
N1:
Olen kadunud mees, mõtlesin, tundes algavat paanikahoogu. Tõstsin tõrjuvalt käe relva suunas, püüdes torusse mitte vaadata ja üritasin selgitada: “Keegi on mind süüdlaseks lavastanud. Mina ei ole sulle halba teinud!”
Järgmise ajendi algus -> Mati naeris ähvardavalt ja tõmbas kuuli järsu liigutusega rauda. Tema sõrm liikus päästikule.
N2:
Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata.
Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus.
Vastumõju ei pea koosnema kõigist kolmest komponendist, aga järjekord peab samaks jääma. Kõigepealt esimene mõte, siis refleks ja lõpetuseks ratsionaalne tegevus ja kõne. Selles järjekorras inimesed tavaliselt reageerivad.
Loomulikult on olemas karaktereid, kes enne lasevad ja siis küsivad, sellisel juhul on tegemist lihtsalt üliarenenud refleksiga ja hilisemaks ratsionaalseks tegevuseks kvalifitseerub kannatanu pulsi katsumine. :)
Originaalis ütleb Randy Ingermanson, et kõik, mis ei mahu madalamal tasemel ajendi-vastumõju ühikuks, on jama, ja tuleb külma südamega kustutada. Ta saab aru kirjaniku valust, kuid soovitab seda siiski teha.
Nii stseeni tehnikat kui ka ajendi-vastumõju oma, ei ole mõtet esimese mustandi kirjutamisel meeles pidada. Hiljem, kui teist korda kätte võtate ja parandama/toimetama hakkate, siis on õige aeg teksti analüüsiks ja õigete elementide otsimiseks ja ümberkirjutamiseks. Kui proovida kohe õigesti kirjutada, siis jooksete ilmselt juba esimese lehekülje lõpus kinni.
Teine kirjaõpetaja – James Scott Bell – soovitab süsteemile mittevastavad tükid välja lõigata, kuhugi kokku kopida ja tulevikus mõne kasutusjuhendi kirjutamisel ära kasutada. :D Tema süsteem on küll pisut varieeruv, kuid mitte oluliselt.
Pilt on näpatud siit: pilt
No comments:
Post a Comment