Me oleme näinud palju filme ja lugenud kuhjade viisi raamatuid. Kogu selle materjali korduvaid elemente võibki klišeedeks nimetada. Paljudes filmides aimame juba enne peategelase liikumist, mida ja kuidas ta teeb. Vahest on peale raamatu esimesi lehekülgi selge, kuidas viimasel leheküljel sündmused kulgevad.Me ei kasuta enam neid, liiga klišee (Joonistuse autor Bekie Marett. Luba pilti kasutada olemas. Link.)
Kujutame ette stseeni:
Mees tuleb ootamatult komandeeringust koju, avab magamistoa ukse ja näeb parimat sõpra oma naise kallal toimetamas. Muidugi on see olukord ise juba klišee, ja pealegi nii ära nämmutatud, et ei soovita seda kasutada. Peredraama võib muud moodi lahti kirjutada, võimalusi on lõputu hulk. Paraku on esimene mõte, mida me kirjutades järgime, tavaliselt kulunud.
Klišeelik reaktsioon olukorrale oleks:
* Mees asub kaklema
* Mees haarab relva
* Kisendab, loobib riideid
Polegi vaja pikalt lahti kirjutada, kuna kõik kujutavad nagunii ette, kuidas see stseen välja näha võiks. Siia ongi koer maetud – lugeja teab ette, mis toimuma hakkab. Kirjaniku ülesanne on aga lugejat üllatada.
James Scott Bell soovitab oma raamatus Plot & Structure läheneda asjale nii:
Tekitada nimekiri mõtetest, mis selle stseeni võtmes meelde tulevad. Esimesed mõtted. Tähtis on ennast mitte tsenseerida. Kirja võib panna kõik.
1. Mees astub tuppa ja haihtub.
2. Mees astub tuppa, kõnnib mõõdetud sammuga aknani ja hüppab välja.
3. Mees võtab istet ja pöördub rahulikult oma sõbra poole: “Tere, Peeter, kuidas läheb?”
4. Mees vajutab suurt punast nuppu ja voodi kaob koos naise ja sõbraga põrandasse.
5. Mees hüppab voodi kõrvale toenglamangusse ja asub kätekõverdusi tegema.
Nüüd tuleb nimekirjast paremad ideed välja noppida ja neid rohkem lahti kirjutada, sest lugejale peab ju selgitama, miks mees haihtus, kuidas see võimalik on?
Vahest tuleb klišeesid kasutada, et lugejat eksitada ja ta veel suurema üllatuse jaoks ette valmistada. Just siis, kui ta mõtleb, ja jah see on jälle see ja too, tuleb ootamatu pauhh-karmauhh. :)
Ka see oskus on mõeldud rakendamiseks mustandi number kaks kallal. Esimese mustandi sirgeldamisel tuleb kogu aur kulutada ainuüksi valmis kirjutamisele.
Alfred Hitchcock’i aksioom: “Hea lugu on elu, mille igavad osad on eemaldatud.”
3 comments:
Kuidas suhtud tuntud postmodernistlikkusse väitesse, et tänapäeval ongi võimalik kasutada ainult klišeid - midagi uut pole võimalik öelda sel lihtsal põhjuseks, et praeguseks hetkeks on kirjanduses juba absol. kõik mõeldavad ideed kasutet ning kasutamata ideid lihtsalt ei ole. Ehk lühidalt: ütle mida tahes, tingimata on keegi seda juba enne sind öelnud. Kasuta millist sõnastust tahes, keegi on tingimata seda juba enne sind kasutanud.
Ehk siis - ainsana ongi võimalik vaid lõputu kordamine. Kirjandus on muutunud konstruktoriks, mida saab lahti võtta & uutmoodi kokku panna, aga'i muud.
Jah, eks ta kahtlemata nii on. Siinjuures peab silmas pidama, et on kulunumaid lausekonstruktsioone ja ideid ning vähem kulunumaid. Selle loogika järgi peabki valiku tegema.
Näiteks on vampiiride teema üks suur klišee, aga ikka õnnestus ühel kirjanikul äsja kogu maailm vaimustusest kiljuma panna. :)
Tähtis on originaalne lähenemisnurk klišeele. Võib-olla vana idee uutmoodi taaskasutus? Sama hea mõte näiteks, nagu plastikust limonaadipudelite töötlemine fliisideks. :)
Ma ei ytleks, et see maailmakiljutus syndis suurest originaalsusest. Pigem just hästi ärakasutatud klišeedest. Sama käib "Eragoni"-seeria kohta, varasemast sobib näiteks Terry Brooksi Shannara, põnevikest näiteks "Da Vinci kood". Mõnikord tahabki publik, et kõik oleks selge, pahad tegelased käiksid mustas ja nende nimedes oleks silbid mor või mort, head taltsutaksid lohesid ja vampiire ning komandeeringust varem koju tulles oleks kapis alati naabrimees.
Miks inimesed kasutavad klišeid? Sest need töötavad, nendes on midagi sygavalt inimlikku puhtal kujul, kristalliseerunult. Kyllap on see ka yks põhjuseid, miks klišeedest kubisevad raamatud mõnikord teismelist publikut niidavad kui loogu. See on tarbijasegment, kel puudub korralik lugemus. Nad ei saa aru, kui miski on ära nämmutatud ja lame, nad kontakteeruvad loetavas eelkõige emotsioonidega; seepärast on ka nii palju klišeelisi raamatuid, mille peategelane on harukordselt ainulaadne teismeline. Täiskasvanud tunnevad samuti vajadust uskuda ja saada kinnitust, et nad on ainulaadsed, ent elu on neile juba ses suhtes kynismi õpetanud.
Alati on muidugi võimalik esitada klišeelisi olukordi teistmoodi, uue vaatenurga ja kirjelduse abil. Vt näiteks 'Martian poetry' võtteid: tekitada võõrandusefekt igapäevaste asjade suhtes ootamatu kujundikeele abil. Aga see on yks täiesti teine teema ning teismeliste seas menu saavutamiseks ma seda ei soovita. ;)
Post a Comment