Kuidas saada kirjanikuks?

Küsin alates 2008. aastast. Võibolla oleks õige lisada, et pole retsepti, mille koostisosad saab lihtsalt selgeks õppida, õiges vahekorras kokku segada ja ongi kirjanik valmis. 

Siinse ajaveebi nimes on tähed ABC, need viitavad aabitsatõdedele, mida võiks teada, aga mille teadmine ei korva inimese sisemist põlemist kirjutamisel või lugemuse puudumist. Mihkel Kunnus viitas oma ajaveebis tähtede olemasolule, pidas alfabeedi algust paljutähendavaks ja tõlgendas valesti.

Minu jaoks on küsimus kirjanikuks saamisest alati värske. Ma arvan, et kui keegi hakkab tundma, et ta on juba üsna hea, siis on see ohumärk. Õiget küsimust, tasub alati endalt küsida. Küsimuse kontekst ja iga sõna tähendus võib igaühe jaoks erineva kella käima panna.

Kes esimese kirjutamisega rügab küsib küsimuse seepärast, et mõista, kuidas oma lugu vormi valada, aga võibolla uudishimust, et teada kuidas saab üks inimene kirjanikuks saada.

Kes on kaugemale jõudnud võibolla mõtleb küsimuse all, kuidas avaldatuks saada. Edaspidi mõeldakse küsimusega ehk, kuidas kirjutamisega võiks teenida.  Kuidas oma kirjutamist parendada ja edasi liikuda. Kuidas kirjutada südamest ja kuidas kõige paremad mõtted valada parimasse proosasse. Ehk hiljem: mismoodi võõrkeeles avaldatuks saada, kuidas kriitikuid väärikalt taluda.

Minu jaoks pole seisu “ma olen valmis”. Küsimus “kuidas saada kirjanikuks” ei kao. Ikka ja jälle peab kirjutamisega rõõmu nägev inimene küsima eneselt: “Kuidas saada kirjanikuks?”

Eestis on juurdunud komme pidada inspiratsiooni ja nn “vaimu pealt” otse kirjutamist üllaks ja romaane, mida kirjutades kirjanik tunnistab, et õppis, nägi vaeva – need justkui oleks vääritumad. Saladus tundub olema selles, et kirjanik oma köögipoolelt katet kergitada ei tohi, muidu aura kustub ja termin “inspiratsioon” asendub terminiga “kutseoskus”. Muidu – nii vähemalt räägitakse – tavaline eestlane tööd ei karda. Romaani puhul aga korralik kirjanik justkui ei tohiks vaeva näha, vaid peab vaimust vaevatud olema.

“…”inspiratsioon” on halb sõna, mida kavalad autorid kasutavad selleks, et näida kunstiliselt auväärsed. Nagu ütles vanarahvas, geniaalsus on kümme protsenti inspiratsiooni ja üheksakümmend protsenti tööd” Umberto Eco “Noore romaanikirjaniku pihtimused” lk 18.