Vaatasin äsja linateost “Hitchcock” (soovitan). Teos tõi esile kitsaskoha, mida olen mõnda aega mõtlemiseks võtnud. Filmis võtab AH üles oma parimaks filmiks peetava “Psycho”. Idee on AH’l lihtsamast lihtsaim: mis oleks, kui hea filmitegija teeks õudusfilmi. AH on suurepärane stseenide nikerdaja ja ta tunnetab üsna hästi, kuidas publikule midagi mõjuda võiks. Hiljem, kui materjal on valmis ja seda näidatakse stuudiobossidele paneb teos kõiki õlgu kehitama. AH mõistab, et film ei kõla kokku nii, nagu ta seda igas üksikus stseenis vaimusilmas nägi.
Siis palub ta maailma parimalt kokkulõikajalt (oma naiselt) abi, tehakse tööd stseenide paigutamisega, efektidega ja valitakse parimatest välja suurepärased. Pannakse kõik õige ajastusega tööle, lisatakse kuulus kiuks-kiuks-kiuks ja keskärasest sünnib Alfredi suurim ja enim sissetoov teos.
Kas pole nii, et me kirjutama hakates näeme oma peas suurteost, aga välja kirjutades ei vasta see sugugi mälupildile. Me kirjutame stseeni-stseeni järel. Vahel süžee järgi, vahel otse sündmustest kantult. Sünnivad uued karakterid ja tegevused. Lugu areneb iseenesest. Kirjutame, toimetame ja silume – alati jääb sisse tunne, et veel võinuks kõrgemale hüpata, et see viimane aste jäi ületamata. Stseenid on head ühekaupa, aga üldpilt ei kõla kokku.
Ehk peaks püüdma otsida abi ja leidma oma eripärase kiuks-kiuks-kiuksu. Hetkel nokin kolme ajaliselt nihkes oleva tegevusliini kallal. Sain juba üsna alguses aru, et mul on valida kolme peatüki vahel, millega alustada. Tunnen, et on ülimalt tähtis, kuidas mingi liin välja mängida, et see teisi õigesti toetaks. Oluline on mitte anda infot välja varem, aga mitte ka hiljem. Ma ei tea täpselt, millises järjekorras ma kaardid pean lauale laduma, et tulemus oleks mõjuvaim.
Varem pole ma nii palju kahelnud. Võimalik, et varasemate raamatute juures ei mänginud stseenide ja peatükkide paigutus nii suurt rolli (kuigi esimeses raamatus “Kõigile saab kurikaga virutada” venitasin naba paigast ära, et hoida Kalle õige taust viimase hetkeni salajas). Olen mõttes stseene uuesti ja teistmoodi järjekorda ladunud. Vahepeal kirjutasin jupi juurde. Siis tuli hulganisti uusi ideid, mis kaardipaki uuesti segamini paiskasid.
Võimalik lahendus oleks kirjutada stseenide lühikirjeldused kaardipakile ja neid siis ümber jaotada ja ümber mõtelda. Ehk arvamusi küsida. Õige seadmine on õige oluline.
No comments:
Post a Comment