Ilmselt olete harjunud lugema, sest tahate ju ise kirjutada. Lugemisel enne ja pärast kirjutamiseharjumuse väljakujunemist on suur erinevus. Varem neelasin raamatuid tempokalt. Elasin sisse, tekst kadus ning tekkis pilt. Iga korduslugemine andis juurde uue nüansi, sest kiirtarbimisega jäi nii mõnigi asi märkamata.
Mida rohkem kirjutasin, mida rohkem aimu sain, seda aeglasemaks lugemine muutus. Ma tahtsin olla igas loetud lauses kindel, et mida öelda taheti, kuhu jõuda ja miks. Üsna pea hakkasid lugude lõpplahendused juba varases staadiumis end lahti kerima. Teadsin ette, kuidas midagi juhtuma hakkab. Ootamatu süžeepööre polnud enam ootamatu.
Tasapisi jõudsin faasi, kus mulle tundus, et näen, millal kirjanik on ennast tühjaks kirjutanud. Millal autor mõtleb, kuidas tupikust välja vingerdada. Stiilikonarustest ja erinevustest võib teada saada, et varasema teksti hulka on poetatud uuemaid juppe. Vahel on mõni eriline aurori lemmikkoht läikivaks nühitud, vahel on loogiline jätk jutust kadunud. Tundub, et olen ennastunustava lugemise enese jaoks alatiseks rikkunud. Aina raskem on mitte näha vigu.
Olen püüdnud lugeda varasemalt meeldinud raamatuid ja niiviisi nii mõnelegi iidolile kriipsu peale tõmmanud. Tundub, et tapsin enda jaoks Ludlumi. Vähemalt ei julge ma kätte võtta kunagist lemmikut “Ikarose toimik.” Kindlasti ei taha ma rikkuda häid mälestusi korduvlugemisega kapsaks muutunud romaanidest “Martin Eden” ja “Julm sajand”.
Õnneks leidsin uued lemmikud: Martin Cruz Smith'i, kelle raamat “Gorki park” (ja selle järjed) on iga kell sada korda paremini kirjutatud, kui näiteks “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ning “Lend üle käopesa”, mille lugemisega saab selgeks, mida tegelikult tähendab karakterite kujundamine ja kes on kangelane.
Raamatutest läbikappamine on asendunud läbiuurimisega. Ettevaatust, kirjutamine võib tappa Teie lemmikautorid. Loomulikult võib aeglane lugemine tuleneda halvenevast silmanägemisest, vanusega kaasnevast kriitikameele kasvust, loetud raamatute harivast mõjust, keskkonnast, tööst ja veel sajast erilises mõjutusest. Ettevaatust siiski. :)
2 comments:
Ma olen muutunud halva kirjanduse suhtes märkavamaks. Mitte tingimata õelamaks, vahel tunnen ka siukest leebet "oh, kulla inimene, ma saan aru, mida sa püüdsid saavutada, kuigi ei õnnestunud" tunnet.
Aga hea kirjandus ei ole oma sära kaotanud. Lihtsalt mu tunnetus rahuldava, hea ja väga hea vahel on teravamaks läinud. Kui enne oli "meeldis" ja "ei meeldinud", siis nüüd on "meeldis", "meeldis, AGA", "väga ei meeldinud, AGA" ja isegi negatiivseid hinnanguid on mitu: "ei meeldinud, sest kõnts" ja "ei meeldinud, kuigi kirjutatud oli väga hästi".
Sellist lugemisstiili ja märkamist nimetatakse minu mäletamist mööda profesionaalseks kretinismiks :)
Nagu teenidaja ei saa nautida võõras söögikohas õhkkonda ning hetke vaid otsib teda teenindavast töötajast vigu jne :)
Post a Comment