 |
| Pilt on pärit siit |
Miks inimesed häbenevad kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks osadel inimestel on kalduvus halvustada neid, kes tahavad saada kirjanikeks. Kelledel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, kes ehk ongi suurepärased kirjutajad salaja, aga … kardavad kapist välja tulla ja ennast kirjanikena esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikeks sünnitakse ning läbi arenemise edenemine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult iga viiuldaja peab kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab ja iga maalikunstnik peab esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.
Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine. Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.
Tahan teada mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud. Mitu kirjanikku on sahtlisse kirjutajad ja mitu nendest omakorda on tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist. Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda. Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine.
Kui me suhtume hooletult pealekasvava kirjanike põlvkonda võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.
10 comments:
Kui inimene kirjutab sahtlisse, lasku käia!, keegi ei keela, aga kui ta üritab oma kaupa turustada avaliku hüvena, siis on teatavad kvaliteednõuded vältimatud.
Kes keelaks mul sitast ja kruusast verivorste teha? Ei keegi! ja ei tohigi keelata!
Aga halvaks läheb asi siis, kui oma isikupäraseid verivorste turul müüa tahta. Olgu, maitse üle ei vaielda, aga kardetavasti "kui ei meeldi, ära söö" siin väga kaua ei toimi ja järjekordne geeniuskokk saab piki kärssa pärast esimest degustatsiooni...
Kordan: kvaliteedinõuded on vajalikud ainult siis, kui üritatakse oma kraami turustada ja turustada selle traditsiooni raames, millel juba on teatav kultuuriline kapital.
Inimestel on ju ni igandlik maitse - nad tahavad, et vorst kõlbaks süüa ja raamat lugeda, et kokk oskaks vaaritada ja kirjanik kirjutada!
vt ka
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11027:humanismi-onnetusi-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3307
Ma olen nõus, et kirjanik peab kirjutada oskama. See on väga mõistlik nõue! :) Mõtiskluses püüan pigem lahata, miks kellelegi kirjutamise tunnistamine nii raske on. Ning kas see “raske olek” mõnda päris-päris head kirjanikku eos ei tapa.
Lühimalt: heale ei tee karm kriitika midagi, sitta pole mõtet pidada.
Secundo: on äärmiselt ebatõenäoline, et leidub mõni geenius, kes on nii disproportsionaalselt arenenud talent, kes ise oma meeletust andest midagi ei tea st et on keegi väga-väga hea, kes vajab kõrvalist hellapilgulist avastajat.
Tertio: Väga-väga hea kirjanduse koguhulk ületab juba paadunuimagi lugeja lugemisvõimsuse st "eos tapetud" geeniust ei jää mitte keegi taga leinama.
Pole ma veel kuulnud kedagi, kes kurdaks, et pole, mida lugeda..
Arvustus peab olema erapooletu ja aus. Minu meelest ei tohi ükski arvustaja mitte kunagi pugeda ütluse taha, et hea teose võib rahumeeli allavoolu lasta ja sellest ei muutu midagi.
On teada fakt, et A.H Tammsaart peeti omal ajal üsna keskpäraseks kirjanikuks. Või siis “Moby Dick” oli omaaegsete meelest täielik jamps ja lendas tolmuma – ca saja aasta pärast aga kuulutati väärtteoseks. Kafka teoste avaldamine pärast surma? Salingeri kirjutamisest loobumine? Kirjanikud on väga ebakindel rahvas.
Iga eriala vundament on uute tegijate tulek – nendeta toimub hääbumine. Samuti nagu laste pealetulekuta sureks inimkond välja. Kindlasti võib tänastele probleemidele viitavaid raamatuid leida viissada ja isegi paar tuhat aastat tagasi kirjutatuna (ilma naljata!), aga tänases mõõtes ja võtmes on neid palju mõnusam lugeda. Mina ootan uusi teoseid oma lemmikkirjanikelt ja ei lepi ainult vanarauaga. Tahan lugeda uute kirjanike teoseid.
Nagunii on kõik juba valmis kirjutatud. Valmis mõeldud. Ära öeldud. See mida mina kirjutasin on öeldud. See mida Sa kommentaariks ütlesid on samuti öeldud. Pagan!, miks me siis kirjutame? Ju see läheb meile korda ja me TAHAME seda teha ja ei hooli, et keegi on juba kordi põhjalikumalt teemat lahanud.
Mulle tundub, et me räägime samast asjast õige pisut erineva nurga alt. Asi on maitses? Kirjanik peab oskama kirjutada. Nagu iga ametimees peab ka kirjanik harjutama (lugema palju, kirjutama palju), et hea raamat kirjutada ning võib-olla peab tal olema teatud eelsoodumus nt eeslikannatus :)
"Arvustus peab olema erapooletu ja aus."
Peab?
Millele viitab see "peab"?
Kriitiku kutse-eetikale, eks, sest see on ainus, mis siin reguleerib.
Seadusi ju pole.
Ja kui midagi reguleerib eetika, siis subjekti seisukohalt annab eksimustest märku just häbi- ja süütunne.
Samuti peaks olema ka raamatukirjutamisega.
Kui inimeste eneseväljendusi reguleerib veel häbitunne, on kõik hästi.
Ma mõtlesin kohe pikalt selle postituse ja tema seniste kommentaaride peale.
Mul on nimelt pea peal kõik võimalikud patud - nii suhteliselt algaja kirjanik olemine, võistluse žürii peale urisemine, sittade lugude ja luuletuste kirjutamine (õnneks mitte sittade paberil avaldamine, kõik, mis paberil, on üsna loetav), algajate kirjutajate/kirjanike peal oma õeluse väljaelamine ja sittade luuletuste-lugude autoritele verbaalse täislaksuga lajatamine.
Kuna mu kogemus on kahepoolne e. nii arvustaja kui autori oma, siis ma usun ka pigem karmi kriitikasse nii autori kui kriitikuna. See, mida ma usun karmipoolset kriitikat saavutavat, on teatava sõela tekitamine.
Ehk - keegi ei sõima ju head lugu. Kui lugu on hea, siis autori peal ei tallata, teda ikka innustatakse.
Kui lugu on vähem kui hea, siis üldjuhul tuuakse siiski välja nii hea kui halb, mitte ainult halb.
Kui lugu on üleni halb, siis on ka tõesti nii, et see inimene peab väga väga tahtma, et kunagi hästi kirjutama hakata.
Nii et head kirjutajat saab kriitikaga poputatud ja innustatud, keskmist, kes tahab areneda-pingutada, saab mitte-nii-heale osale kirjutises tähelepanu juhtides paremale kirjutamisele suunata, keskmist, kes ei taha/viitsi end parandada, saab aga samalaadse arvustusega edukalt kirjutamisest eemale peletada.
Ja oskamatut, kes väga väga tahab, ei põrmusta ka negatiivne kriitika, kuid kui ta NII väga ei taha, las teeb parem tõesti midagi muud.
Et... kirjutamist muidugi saab õppida. Aga selleks, et seda hästi teha, peab temasse suhtuma kui töösse, kunsti ja kirge. See peab inimese kaasa haarama ja se haare peaks olema nii tugev, et veab ta läbi takistuste. Takistuste puudumine ei tee autorile teenet vaid vastupidi, võtab talt võimaluse pingutada, otsida endast parimat, murda läbi seinte ja suuta rohkem, kui ta ise oleks iganes uskunud end suutvat.
Nagu nad ütlevad: ära anna alla!
Lahmiv, sildistav, ärapanev, naeruvääristav kriitika on raske taluda ja anna tõepoolest kellelegi peale kriitiku suurt midagi. Kriitiku enesetunne saab muidugi tõstetud, tema tugevad küljed (näiteks patroneeriv ja naeruvääristav heatahtlikkus) saavad eksponeeritud ja sellega kõik tegelikult piirdubki.
Tsiteerin siinkohal klassikuid:
Raamat on peegel: kui ahv sinna vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata (Georg Christoph Lichtenberg)
Hästi loetakse ainult seda, mida loetakse mõne isikliku eesmärgiga. Selleks võib olla mingisuguse võimu omandamine. Selleks võin olla autori vihkamine. (Paul Valery)
Kriitiku jaoks on ainus mõistlik teguviis vaikida teostest, mida ta halvaks peab, samal ajal jõuliselt võideldes teoste eest, mida ta peab heaks, iseäranis kui publik neid eirab või alandab. (W.H. Auden)
vaidlen vastu.
Autor ei ole imeloom
Kui ma olen 3 kuud, 9 kuud või 18 kuud ühe loo kallal tööd teinud, ma ei suuda seda enam adekvaatselt hinnata. Näen pigem asju, mida ma olen tahtnud sinna panna kui asju, mis seal tegelikult ON.
Adekvaatne kriitika võimalikult mitmest allikast on ainus võimalus taas oma teksti nägema ja mõistma hakata.
P.S. See ei ole teadustöö, nii et oma seisukoha tsitaatidega ehtimine ei lisa mitte tõsiseltvõetavust vaid mulje, et tegu on jobuga, kes ei suuda ise argumenteerida ja poeb Nimede selja taha.
Vat sulle lahmiva kriitika näidet =)
Ega ma nüüd adekvaatse kriitika kohta ju midagi halba öelda ei tahtnudki. Vist isegi ei ütelnud. Palun vabandust, et need tsitaadid sellise jobu kombel lisasin :). Ma kogun tsitaate, mõned jäävad meelde ja meeldivad mulle. Pealegi ma ei arva, et ainult teadustöid tsitaatidega ehitakse. Samas on ilmselt tõsi, et ma tõesti ei suuda nii ise öelda. Aga kirjutamise kogemus on mulgi olemas ja ilmselt just üsna värske kriitika (aga mitte ainult see) ajendas mind oma mõtteid välja ütlema. Ma tõesti arvan, et kriitikal ja kriitikul on mitmeid "nägusid" ja mitte iga lause ei ole edasiviiv. Otsid seda miskit, mis aitaks, aga alati ei leia. Lühikesest üldistusest kipubki vähe abi olema. Pikemate välja teenimiseks peab veel pingutama :)
Sageli trambime arvan kirjanikuks olemise või selleks hakkamise koolide hindamise kombel maha. Inimsed reageerivad hinnangutlee nagu koolis hinnetele. Väidan siin kohal oma filosoofia erialal tehtud seminaritöö põhjal, et hindamisele reageeritakse kui osaliselt elu kujundavasse objekti. Seega meid on treenitud nägema raamatuid, maailma ja ennast.
Kriitika peab olema kolmandalt isikult minu arvate, sest siis inimene ei ole eelarvamustega väga tõhuslat tutvunud. Samuti on kolmandal isikul hea toonitatada vigu, mis silma jäid. Kokkuvõttes aga raamatu kirjutamisel ei ole reegleid vaid on ainus kohustus avaldamisel olla paeluv lugeja vaatenurgast. Teenindama lugejat, andma lugejale midagi, mida too tahab. Näiteks: Krimi lugejat võivad huvtada väga roima detailid suhete asemel. Seega peab otsima lugejaskonda nagu turustajad turgu.
Kolmandaks kvaliteedi nõuded kujunenvad lugaja ja avaldaja sünergia koostoimel. Rohkem ei ole vaja. Avaldja teab,mida teeb, siis saab ta hakkama ka kirjutaja toimetamisega.
Arvan, et iga kirjutaja peaks nagu mina oma filosoofilise teosega teen, rahulikult laskama asjadel kulgeda loomulikku käiku. Uskuma, et ta oskab ja lootma, et keegi soovib tema tööd avaldada.
Post a Comment