Avaldamise eelastmed

Minu jaoks oli kunagi tähtis mõista, millisel tasemel ma kirjutada oskan. Mind ei rahuldanud arutud kiitused. Tahtsin teada võimalikult toorest tõde. Mäletan, et esitasin ühele päris teravale ja kogenud arvustajale küsimuse: “Kui võtta aluseks kümne palli skaala, kus null tähendab täielikku kirjaoskamatust ja kümme tähendab avaldamist, siis kus mina selles vahemikus oma kirjutistega asun.” See küsimus on kindlasti mingis vormis iga kirjutaja meeltes tiirelnud. (Pärast avaldamist kaob see probleem nagu niuhti mutiauku.)

Pakun Teile skaalat, mille astmetesse ennast sobitada. Inimesed on erinevad ja liiguvad eesmärkidele erinevaid radu pidi. Samas olen märganud, et päris paljudel juhtudel näikse suundumus sarnanevat. Või vähemasti on selgelt eristuvaid ühiseid jooni.

Soovitan seda tabelit huumoriga võtta. :)

1. Tühikute jätmine kirjavahemärkide ette näiteks niimoodi . Tavaliselt käib siia juurde vihane õigustamine oma tegevuse kaitseks. Võib juhtuda, et karjäär jääb siin pooleli, sest kirjutajale tundub, et inimesed takerduvad pisiasjadesse ja on äärmiselt õelad. Mulle tundub, et see on enim levinud viis teada anda, et kirjutamise kogemus/pagas on väga õhuke.

2. Mina ISE olen piisavalt tark, et teada, kuidas kirjutada ja toimetada tekste. Esimese korraga tuleb juba üsna hästi välja. Arvustajad tahavad minu omapära ja erilisust lämmatada, isegi tappa! Ise tean, kuidas on ülesehitus, kuidas algus, kuidas lõpp. Õpetada mind ei maksa ja iga vuugivahet ma kirjeldama ei hakka, sest minu sees on vaim, kes annab otse värki välja.

3. Semikoolon on võimas vahend, kasutan seda kõikjal, sest see näitab, et ma oskan. (Küll need tegelased tunduvad naljakad, kes kirjavahemärkide ette tühikuid jätavad.)

4. Kirjutan lühilausetega. Kõige parem on, kui lauseks on ainult üks sõna. Mõnus ja hakitud tekst. Näitab taset. Vinge. Suur oht kauaks-kauaks siia kinni jääda ja hakata seda oma stiiliks pidama.

5. Keegi võiks mulle kolme leheküljelise kokkuvõtte põhjal öelda, milline minu idee on väärt raamatuks kirjutamist. Ja kas üldse tasub raamatut kirjutada.

6. Keegi võiks ju üle vaadata – mõni rohkem oskav. Ma ei teagi kõike, aga ma ei hakka midagi oluliselt oma tekstis muutma. Võiks ehk mõne kirjutamisest rääkiva raamatu läbi lugeda. Tõde on kirjutamises, mida rohkem kirjutan seda rohkem oskan?

7. Mul on ihukriitikud ja proovilugejad. Mõned neist on toimetajad. Silun teksti nii ilusaks, et lausa pisar tuleb silma. Mis võiks olla parem, kui ilukõnelised dialoogid. Austus keele vastu. Elagu korrektne keel igas mõttes.

8. Mõtlen, et ehk peaks oma teose kuhugi saatma – mõnele võistlusele. Võib-olla polegi kõik keeles kinni. Kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis ei saa ju eeldada, et ta räägib nagu presidendi vastuvõtul. Keelel on palju tahke ja ilukirjanduses on oma ülesehitus. Karakterid ei hooli keelest, nad räägivad just nimelt nii nagu heaks arvavad.

9. Teksti peab korduvalt läbi töötama ja tohutult vaeva nägema. Palju rohkem, kui ma arvasin, aga see meeldib mulle ikka. Ma ei saa mitte kunagi oma teksti erapooletult lugeda, arvustada või toimetada. Pean leppima toimetaja parandustega. Toimetajatelt on mida õppida. Kirjutamine on suur pingutus, ehk peaks loomingu eest tasu küsima?

10. Avaldatud.

Kui keegi teab veel mõne astme pakkuda, siis palun julgelt kommenteerida. :)