Kõigile ei saa meeldida

Oletame, et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis, mõtlete, nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis kõikidele inimestele meelt mööda on. Järgneval arengul on enamasti kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (ja ei meeldi sellepärast, et see kõikidele teistele meeldib). Või siis, Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada ka neid inimesi, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (see võib olla juba alguses olemas olla), et kuradile kõik ja mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut proovima kujundada mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge… EI! … Ärge!

Ainuke võimalus (väärt plaan täide viia) on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda. Omada isiklikku kontakti. Hoolimata sellest, et mõnele arvustajale see ehk ei meeldi. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.