Arvan inimesi mõtlevat: kellest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte endast. Miks ma nii arvan? Millegipärast kinnitavad paljud kirjanikud visalt, et nad ei ole ennast karakterite aluseks võtnud. Mõnel juhul peidavad sulesepad ennast pseudonüümi taha. Kas neil on midagi häbeneda või ei viitsi nad pidevalt selgitusi jagada?
Üsna juurdunud on taolise samastamise komme filmitööstuses, kus näitlejatele omistatakse automaatselt nende kehastatavate tegelaste iseloomujooned. Oli minulgi raske leppida, et James Bondi hakkab mängima mees, kes eelnevalt ainult lurjuste rolle esitas. Ma ei tahtnud Daniel Craigile pisimatki võimalust anda. Veidi mõelnud mõistsin, et DC peab olema veenev näitleja, kui ta taolise emotsiooni esile kutsub. Vaatasin ära JB peaosas Daniel Craigiga ja leian siiani, et see on üks parimaid kogu seeriast. Olen kuulnud, et vale rollivalik ja ülaltoodud samastamine võibki näitleja karjäärile kriipsu peale tõmmata.
Huvitav, kas kirjanik võib samuti taolise samastamise ohvriks langeda? Peategelane = kirjanik, mis tähendab, et sellise veidra tegelase raamatuid ma enam ei osta? Mõelge näiteks “Ameerika psühhopaadile.” :)
Ilmselt kannavad vähemalt osa lugejaid mina vormis kirjutatud raamatu kirjanikule 1:1 üle. Mõni vaatab veel tänaval järele ja kihistab pihku. Seda küll tehakse tõenäoliselt vaid siis, kui kirjanik on mingil viisil nähtud, tuntud, teatud. Näiteks Leo Kunnas = Anton Irv VIII. Väitele on seda lihtsam alla kirjutada, teades, et nii Anton Irv kui Leo Kunnas on mõlemad sõjaväelased.
Alust on kahtlusel, et igas karakteris on kübeke “miskit” kirjanikust endast. Muidugi oleneb see väga palju kirjutajast. Mina kujundan tegelasi üsna kindlakäeliselt suunas, mis enamjaolt minuga kui isikuga kuidagi ei seondu /räägi nüüd, räägi nüüd! Mõtleb lugeja :)/. Sellel on mitu põhjust, kuigi valik, et ma just nii kirjutan ei ole teadlik vaid vaistlik.
Loon karaktereid võttes aluseks, et mina olen null ja see on igav (seda mina-elu elan päev-päevalt ja kes viitsib enda hallist argipäevast pikalt kirjutada). Tahan loodavate karakterite näol midagi teistmoodi kogeda, läbi mõelda, -elada. Käituda nii, nagu ma päriselus käituda ei julgeks või ei tahaks. Ja uurida siis, milleni see mitte-mina olemine võib välja viia.
Peamised karakterid tulevad ülaltoodud loogikat järgides välja sellised, kes ma tahaks ideaalis olla või siis sellised, kes ma üldse olla ei tahaks (see ongi kübeke "miskit"). Igas inimeses on kokku keevitatud hulgaliselt omadusi, ja kuna keegi ei ole sajaprotsendiliselt hea või halb, siis tavaliselt on minu karakteritel jooned mõlemast poolusest.
Muidugi on veel ülejäänud sada siblivat tegelast, kes romaanis oma koha leiavad - neid ma kujundan oma tuttavate, töökaaslaste ja sugulaste sulatamisel (niisiis, olge valvsad!). Loetud raamatutel on siinjuures kindlasti oma koht; tihti ka täiesti võõrastel inimestel, keda ma olen mingis situatsioonis kõrvalt vaadelnud ja mõttes üles tähendanud.
Karakteri kujundamine on sulatusahi, kus saavad kokku kirjaniku kogetu, loetu, nähtu, unistused ja elu pahempool.
No comments:
Post a Comment