Lühijutt: Kantseleiniku kevad ja sügis

Autor: Heiki J.

Nautisin päikesepaistet ning jäin kogemata pargipingil tukkuma. Võib-olla viieks minutiks. Ärgates oli huultel magus suudluse maitse. Katsusin õrnalt keeleotsaga nii üla- kui alahuult ja nautisin seda mekki. Ei oska öelda, kes mind suudelnud oli.

"Ei ole võimalik, et juhtuvad kummalised ja mõistetamatud asjad. Seda ei saa lasta juhtuda, et sellised asjad sünnivad!", oli kantseleinik kuri. "Kui inimestel on arusaamisega raskusi, siis nad hakkavad mõtlema. Mõtlemine aga on ohtlik nii inimestele, korrale kui ka heaolule. Peame hoolitsema selle eest, et maailm oleks lihtne, arusaadav, üheselt mõistetav; et inimestel oleks kerge ja nad ei peaks mõtlema. Kordan üle - mõ-tle-mine on oht-lik! Me peame inimesi kaitsma, et neil oleks hea ja lihtne elu!"

Pagunlased tundsid süüd ja heidsid pilgud maha. Kantseleinik lasi kurjaks väänatud kulmude alt silmadega üle rivi ja ohkas: "Te peate olema tähelepanelikumad. Väga täpsed ja tähelepanelikud. Nii korrektsed ja terava silmaga nagu seda üks korralik pagunlane olla saab ja olema peab! Eeskujud on teil olemas. Nii positiivsed kui negatiivsed eeskujud. Te ju ei taha lõpetada samamoodi nagu Weissenbergi tragun Zljedovoij? Või tahate? ... Ma soovitan teil võtta hoopis eeskuju husaar Bestšaste tegudest ja iseloomust. Või siis meie keisrist?"

Kantseleinik peatus, vaikis korraks, vaatas rivile otsa ja jätkas kõrgendatud häälel: "Või kui nemad teile liiga kaugeks jäävad, siis meenutan, et ma ilma asjata pole see kes ma olen! Erinevalt kodanikest on teil mõistlik mõelda, kes me oleme ja milleks me oleme, ning kuidas meil on vaja olla ja tegutseda! ... Ja kui keegi teist nii loll on ja ei mõista, mida ta mõistma peab, siis aitame tal seda meie kombel mõistma saada. Ja kui keegi teist on nii laisk, et temast jäävad unised plekid teenistuslehele, siis me aitame tal seda meie kombel parandada. Selge?! Kui on selge, siis võite minna. Kuid ärge unustage seda, mida teil ei ole kasulik unustada!" Kantseleinik peatus korraks veel, ning nähes et ta sõnad olid saavutanud oodatud tulemuse ütles ta kerge lootusetusega "Vabalt! ja lasi pagunlastel lahkuda.

Kui plats oli tühjaks valgunud võttis kantseleinik käed selja tagant välja ja vaatas oma paremat kätt. See värises jälle. See väriseb tal alati, kui juhtub midagi, mis tuleb väljaspoolt meie maailma. See juhtub harva, kuid juhtub siiski. Ootamatult ja tagajärgedega. Sel korral oli keegi noormees jäänud tukkuma ning ärganud tundmusega, et teda on suudeldud. Poiss ise ütles, et see on tähelaste suudlus ning ta pole midagi magusamat kogenud. Paljud leidsid, et see on jamps, kuid jutud levivad. Sellised jutud ei ole kuningriigile kuidagi head. Keisririik on vaene ja rahu õbluke. Liiga müstilised asjad tekitavad inimestes asjatuid lootusi ning tõukavad rumalusi tegema. Noored mehed tulevad tööpinkide tagant ja asuvad rändama. Noored neidised jäävad unistama ja toodavad praaki. Vanad naised jäävad esivanemate muinaslugusid meenutama ja toodavad praaki. Vanad mehed aga muutuvad tõsiseks ja mõned ihuvad pussid teravaks. Ja see ei kõlba kuskile! Kuningriigi seisukohalt muidugi ...

Siinkohal on tähtis öelda, et Kantseleinik ei olnud tõepoolest ilmaasjata see, kes ta oli. Ta oli jõudnud kaugele kuna nutikust oli talle paljudest rohkem antud. Kuid see polnud peamine. Nutikust on ennegi varjutanud eluga rahulolu ja sulepadjad. Kantseleiniku kihutas tagant segu kibestumisest ja igatsusest. Oli temagi kord ärganud arusaamisega, et miski maavälist teda puudutanud on. Ning igatsus selle magusa tunde järele sundis teda otsima selle kogemuse allikat. Targu hoidis ta oma suu lukus ja saladuse salajas. Ja käsi, see parem käsi, hakkas iga kord värisema, kui kuskil päriselt midagi juhtunud oli, millel oli sisu ja tähendus.

Ilmutatud blogis: http://www.ipernity.com/blog/jarwer