Rituaalid ja põgenemine

Olen varem kirjutanud, kuidas peab endale sisse harjutama kombe kirjutada. Peab leidma õige ajahetke ja koha, et oleks võimalik segamatult loometöösse süveneda. Nüüd räägin kommetest ja rituaalidest, mis iseenesest kirjanikule külge haagivad. Võib-olla Teil õnnestub neid vältida.

Kirjutamine meeldib mulle väga (eriti tekst, mis on juba valmis kirjutatud), niisiis ma peatun aeg-ajalt (kuradi tihti) ja jõllan valmiskirjutatud teksti, mõeldes selliste ebaoluliste asjade üle nagu: mitu lehekülge raamatut sellest tuleks, vahel (sageli) jõuab arutlemine kalkulaatorisse löödud numbrite ja arvutusteni.

Kui rehkendus on läbi ja ma mõistan viiesaja tuhandes kord, et arvutamine ei too tekstile mingit lisa, siis asun käbedalt kirjutama (nautides iga lause sündi). Peale saja sõna kirjutamist tuleb aga meelde, et oi, käiks korraks läbi sotsiaalmeedia kanalid. Vahiks, mida inimesed kirjutavad. Ja siis oleks vaja korraks postkast läbi kammida. Ja võib-olla ka uudisteportaalid – ehk on mõni maailmamuutev sündmus toimunud.

Jaah, aga ma pidin kirjutama ja uneaeg läheneb otsustavalt. See tähendab konflikti ja tunnet, et mulle väga meeldib kirjutada, aga ma ei taha seda hetkel teha. Aga millal siis? Loomulikult kohe ja mitte kunagi.

Ok, aga äkki loeks viimati kirjutatu läbi, see aitab rajale tagasi. Loen, loen, loen – jaah, nüüd ma oskan siit mõnuga edasi kirjutada. Ma olen valmis (ragistan lõdvestavalt sõrmi), aga oot, ma olen nüüd ju tükk tööd ära teinud, äkki peaks vaatama, ehk on vahepeal interneti kanalitel midagi juhtunud…

INIMESED kui te näete mind pärast 20.00 kellaaega kuskil kanalil ringi hulkumas, siis tuletage mulle meelde, et tegelikult tahan ma ju kirjutada. Ahjaa, mis te arvate, mille eest põgenedes seesamune ajaveebi kirje tekkis. :)

PS: Samade probleemide käes vaevlejatel tarbida raviks koduse wifiruuteri “vool välja” nuppu. (See muidugi ei tähenda, et te ei kirjuta mõnda rida ajaveebi tarbeks.)