Õpiraamat

James Scott Bell “Plot&Structure”

Alguses oli raamat veidi kohmakas, võimalik, et mul oli autoriga kohanemisel raskusi. Dembli stiilis kirjutatud. (Parimaks näiteks on: “You don’t wanna be wanna be, you wanna be be pro.” – põhjendab, miks on teise mustandi kirjutamine oluline). Kuna JSB on palju avaldatud autor (mitte ainult kirjutamisõpikute oma :D ), siis soovitan lugeda.

Saab aimu, milline raamatu kirjutamise köögipool on. Et raamatul peab olema algus, keskpaik ja lõpp – ja see ei ole sugugi iganenud tehnika. Kuidas kasvatada pinget. Erinevad süžeemeisterdamise võtted. Alates klassikalisest “kaardipakist” lõpetades “Autoga pimedas kihutamine, täistuled peal”. Kuidas enda seest ideid leida ja neid lahti kirjutada. Kuidas teha teist mustandit ja milliseid küsimusi valmiva raamatu kohta küsima peab. Kuidas kujundada usutavaid karaktereid. Viimastel lehtedel on raamat mõnusalt kokku võetud, aidates sisu meelde tuletada. See on teos, mida saab ja tuleb uuesti ja uuesti lehitseda.

Suur kogu praktilisi näpunäiteid ja nippe, millest mõnda ma ka oma blogis olen lahanud. Sellegipoolest tasub kindlasti endale oma koopia hankida. Raamatu odavaimaks toimetamiseks Maarjamaale on vist parim võimalus "www.kriso.ee" - toovad ukse taha kätte ja maksab samas suurusjärgus keskmise poest hangitava raamatuga.

Mina asun uut õpikut purema. Kirjanik Lawrence Block ja pealkiri: “Telling lies for fun and Profit.” (Ma olen andnud endale lubaduse, et see on viimane õpperaamat, mida ma loen. Info hakkab tasapisi korduma ja ma arvan, et tähtsaim asi kirjutamise õppimise juures on kirjutamine. Sain just valmis teise romaani esimese mustandi – jälgin oma esimest nõuannet: selleks, et saada kirjanikuks peab kirjutama. Nüüd on küll kõik, muidu tuleb liiga pikk sulgudes jutt. :) PS: Muide, siin kirjutamine kvalifitseerub ka kirjutamiseks, kuidagi peab ju oma miljon sõna kokku saama. :) Pagan, ega ma ei kasutanud liiga palju sõna “kirjutama”?)

/Mõtlen, et minu blogi lugevad toimetajad võiksid kirjutada toimetamisest võhikutele. Mida silmas pidada, kuidas oma karvasele tekstile läheneda ja milliseid pliiatseid varrukas kanda. ;)/

Eesti keeles on Lawrence Blockilt ilmunud raamatud: “Palgamõrvar” ja “Kaheksa miljonit suremisviisi”. Mõlemad on väga head.

Kuidas vältida klišeesid?

Me oleme näinud palju filme ja lugenud kuhjade viisi raamatuid. Kogu selle materjali korduvaid elemente võibki klišeedeks nimetada. Paljudes filmides aimame juba enne peategelase liikumist, mida ja kuidas ta teeb. Vahest on peale raamatu esimesi lehekülgi selge, kuidas viimasel leheküljel sündmused kulgevad.

Me ei kasuta enam neid, liiga klišee (Joonistuse autor Bekie Marett. Luba pilti kasutada olemas. Link.)

Kujutame ette stseeni:

Mees tuleb ootamatult komandeeringust koju, avab magamistoa ukse ja näeb parimat sõpra oma naise kallal toimetamas. Muidugi on see olukord ise juba klišee, ja pealegi nii ära nämmutatud, et ei soovita seda kasutada. Peredraama võib muud moodi lahti kirjutada, võimalusi on lõputu hulk. Paraku on esimene mõte, mida me kirjutades järgime, tavaliselt kulunud.

Klišeelik reaktsioon olukorrale oleks:

* Mees asub kaklema

* Mees haarab relva

* Kisendab, loobib riideid

Polegi vaja pikalt lahti kirjutada, kuna kõik kujutavad nagunii ette, kuidas see stseen välja näha võiks. Siia ongi koer maetud – lugeja teab ette, mis toimuma hakkab. Kirjaniku ülesanne on aga lugejat üllatada.

James Scott Bell soovitab oma raamatus Plot & Structure läheneda asjale nii:

Tekitada nimekiri mõtetest, mis selle stseeni võtmes meelde tulevad. Esimesed mõtted. Tähtis on ennast mitte tsenseerida. Kirja võib panna kõik.

1. Mees astub tuppa ja haihtub.

2. Mees astub tuppa, kõnnib mõõdetud sammuga aknani ja hüppab välja.

3. Mees võtab istet ja pöördub rahulikult oma sõbra poole: “Tere, Peeter, kuidas läheb?”

4. Mees vajutab suurt punast nuppu ja voodi kaob koos naise ja sõbraga põrandasse.

5. Mees hüppab voodi kõrvale toenglamangusse ja asub kätekõverdusi tegema.

Nüüd tuleb nimekirjast paremad ideed välja noppida ja neid rohkem lahti kirjutada, sest lugejale peab ju selgitama, miks mees haihtus, kuidas see võimalik on?

Vahest tuleb klišeesid kasutada, et lugejat eksitada ja ta veel suurema üllatuse jaoks ette valmistada. Just siis, kui ta mõtleb, ja jah see on jälle see ja too, tuleb ootamatu pauhh-karmauhh. :)

Ka see oskus on mõeldud rakendamiseks mustandi number kaks kallal. Esimese mustandi sirgeldamisel tuleb kogu aur kulutada ainuüksi valmis kirjutamisele.

Alfred Hitchcock’i aksioom: “Hea lugu on elu, mille igavad osad on eemaldatud.”

Ajend - vastumõju

… eelneb vt sissekannet stseen

Mikrotasand

Usun, et stseeni elemendid on lihtsad ja asetuvad kergelt oma kohtadele. Kuid nüüd peab teksti veel hoolikamalt luubi alla võtma ja proovima aru saada, kuidas kirjutada väikseim struktuur.

Ajendi-vastumõju ühik

1. Ajend – midagi, mis annab karakterile põhjuse vastutegevust alustada, reageerida, vastumõju osutada.

Ajendiks võib olla suvaline mõte, tunne või tegevus, mis kutsub esile vastumõju. Tähtis on, et see oleks selgelt piiritletud ja arusaadav.

Näiteks:

N1:

Mati käsi sukeldus põuetaskusse ja hetke pärast jõllitasin relva mustavat suuet.

N2:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel.

2. Vastumõju on pisut keerulisem ja koosneb omakorda mitmest komponendist. Oluline on siinjuures ajaline järjekord.

1. Esimene mõte

2. Refleks

3. Ratsionaalne tegevus ja kõne

Ajend ja vastumõju peavad selguse mõttes olema erinevates lõikudes. Vastumõju võib koosneda mitmest lõigust.

N1:

Olen kadunud mees, mõtlesin, tundes algavat paanikahoogu. Tõstsin tõrjuvalt käe relva suunas, püüdes torusse mitte vaadata ja üritasin selgitada: “Keegi on mind süüdlaseks lavastanud. Mina ei ole sulle halba teinud!”

Järgmise ajendi algus -> Mati naeris ähvardavalt ja tõmbas kuuli järsu liigutusega rauda. Tema sõrm liikus päästikule.

N2:

Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata.

Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus.

Vastumõju ei pea koosnema kõigist kolmest komponendist, aga järjekord peab samaks jääma. Kõigepealt esimene mõte, siis refleks ja lõpetuseks ratsionaalne tegevus ja kõne. Selles järjekorras inimesed tavaliselt reageerivad.

Loomulikult on olemas karaktereid, kes enne lasevad ja siis küsivad, sellisel juhul on tegemist lihtsalt üliarenenud refleksiga ja hilisemaks ratsionaalseks tegevuseks kvalifitseerub kannatanu pulsi katsumine. :)

Originaalis ütleb Randy Ingermanson, et kõik, mis ei mahu madalamal tasemel ajendi-vastumõju ühikuks, on jama, ja tuleb külma südamega kustutada. Ta saab aru kirjaniku valust, kuid soovitab seda siiski teha.

Nii stseeni tehnikat kui ka ajendi-vastumõju oma, ei ole mõtet esimese mustandi kirjutamisel meeles pidada. Hiljem, kui teist korda kätte võtate ja parandama/toimetama hakkate, siis on õige aeg teksti analüüsiks ja õigete elementide otsimiseks ja ümberkirjutamiseks. Kui proovida kohe õigesti kirjutada, siis jooksete ilmselt juba esimese lehekülje lõpus kinni.

Teine kirjaõpetaja – James Scott Bell – soovitab süsteemile mittevastavad tükid välja lõigata, kuhugi kokku kopida ja tulevikus mõne kasutusjuhendi kirjutamisel ära kasutada. :D Tema süsteem on küll pisut varieeruv, kuid mitte oluliselt.

Täpsemalt: http://www.advancedfictionwriting.com/art/scene.php

Pilt on näpatud siit: pilt