Leidsin interneti avarustest kuue tuhande sõnalise “pehmekaanelise” jutu retsepti. See on töötanud erinevate žanritega: seiklus, detektiiv, vestern jne. Valemis on täpselt ära toodud, kuhu erinevad elemendid paigutada. Näidatakse ära, mis peab juhtuma igas järgnevas tuhandes sõnas.
Hoiatus: karta on, et pärast selle skeemiga tutvumist on edaspidi väga igav ameerika filme vaadata. :)
Valem algab nii:
1. Ebaharilik mõrvameetod
2. Ebaharilik eesmärk, mida kurikael saavutada tahab
3. Ebaharilik asukoht
4. Oht, mis ripub ähvardava pilvena kangelase kohal
Üks ebaharilikest ülalnimetatutest oleks kena, kaks parem ja kolm suurepärane. Parem oleks, kui kõik oleks välja mõeldud ja olemas enne alustamist.
Ebaharilik mõrvameetod: laskmine, nuga, tsüaniid, süstal, maod – miljon korda läbi kirjutatud ja igavad lahendused. Tasuks kõik, mis peast läbi kargab, paberile kirjutada ja natuke mõtelda. Ehk läbi pooride imbuv mürk kätekreemi tuubis? Või hoopis ultraheli, mis tapab – needki ei tundu liiga värsked, peab ajusid ragistama.
Ei tasu minna liiga veidraks ja kenutlevaks. Võib tekkida vastupidine efekt soovitule.
Kurikael võiks ajada taga midagi muud, kui raha ja juveele. Tuleb midagi paremat välja mõelda. Sama hoiatus nagu enne – liiga veider lähenemine töötab vastu.
Ebaharilik asukoht? Valige koht, mis sobib kokku veidra mõrvameetodi ja imeliku eesmärgiga, mida kurikael taga ajab. Lihtsam on kirjeldada kohta, kus Te olete elanud või töötanud.
Kohalike olude tundmise matkimiseks võib kasutada palju erinevaid viise. Näiteks, kui sündmused toimuvad Kreekas, siis otsite välja kreeka keeles, kuidas läheb? Nutikas oleks see teises keeles üle korrata, et ka lugeja kõike kohe mõistaks. Kui te lisate veel mäenõlvadel karjatatavad oliivisalud ja apelsiniistandused, siis arvavad kõik, et te teate Kreekast päris palju.
Järgmiseks alghäälestuseks peab kuue tuhande sõnalise loo lööma neljaks tuhande viiesaja sõnaliseks jupiks.
Esimesed tuhat viissada sõna:
1. Sissejuhatavaks tekstiks sobib hästi kasutada esimese lause tehnikat, millest on pikemalt juttu siin.
2. Peategelane tõmmatakse probleemide keerisesse, ta püüab jamade sügavusest aru saada ja ähvardavat hädaohtu lahendada.
3. Nüüd tuleb tutvustada kõiki teisi karaktereid ja nad tegevusse tõmmata.
4. Kangelane tuleb saata tõelisse füüsilisse konflikti, esimese tuhande viiesaja sõnalise osa lõpupoole.
5. Kõige lõppu sündmuste ootamatu pööre. Mitte etteennustatav süžee käik.
Nüüd tuleb teksti kohta esitada küsimusi:
*Kas tekstis on pinge?
*Kas kangelase peakohale on kogunenud tuliseid süsi?
*Kas sündmuste käik on loogiline?
Järgnevad tuhat viissada sõna:
1. Tuleb lisada peategelasele pinget&muret kulgevate sündmuste pärast
2. Peategelane püüab kangelaslikult probleeme lahendada ja see viib ta ->
3. -> järgneva füüsilise konfliktini
4. Lõppu jälle süžee pööre tundmatus suunas
*Kas teises osas on pinge?
*Kas ähvardav hädaoht on kasvanud?
*Kas mure on peategelase õlgadele koondunud?
*Kas kõik sündmused kulgevad loomulikult?
Ära räägi, et peategelane tunneb ennast nii ja naa – näita seda! (Ta värises, pilk oli ekslev, hambad plagisesid jne).
Iga lehekülje kohta peaks arvestama vähemalt ühe pisema üllatusega. Lugejat tuleb hoida pinevil.
Süžee peab olema ehitatud nii, et tegevusliin oleks katkematu.
Järgnevad tuhat viissada sõna:
1. Veel rohkem pinget!
2. Peategelane teeb edusamme ja ajab kurikaela kitsikusse
3. Füüsiline konflikt
4. Ootamatu süžee pööre – peategelane saab paha maitsta
*Kas tekstis on pinevus?
*Kas ähvardav oht on muutumas väljakannatamatuks?
*Kas peategelane on aetud täielikku kitsikusse?
*Kas kõik on loogiline?
Selles skeemis peab olema konflikte, originaalseid süžeepöördeid, pinget ja hädaohtu. Ilma nende komponentideta põnevusjuttu kirjutada ei saa.
Monotoonsuse vältimiseks peavad kõik eelpool nimetatud füüsilised konfliktid olema erinevad.
Tegevus:
Elav, kiire, sõnu ei tohi raisata. Hästi välja kirjutatud pinge paneb lugejat teksti nägema ja tunnetama.
Atmosfäär:
Kuule, haista, näe, tunne ja maitse.
Kirjeldus:
Puud, tuul, maastik ja vesi.
Kirjutamise saladuseks on panna iga sõna maksma!
Viimased tuhat viissada sõna:
1. Veel viimast korda kruvime pinget ümber kangelase. Rõhutame hädaohtu.
2. Pane peategelane peaaegu murduma (kurikael võtab vangi ja kõik on läbi).
3. Peategelane pääseb minema kasutades oma spetsiaalset oskust või brutaalset lihasjõudu.
4. Järelejäänud saladus hoiab pinget üleval
5. Viimane suur üllatuspööre (a’la kurikael on tegelikult sõber)
6. Mõjuv lõpulause
*Kas pinge kestis, kuni viimase reani?
*Kas hädaoht pidas lõpuni vastu?
*Kas kõik lahtised otsad sai ära seletatud?
*Kas kõik juhtus loogiliselt?
*Kas lõpurida on piisavalt lahe, et jätta lugejasse “soe” tunne?
*Kas jumal tappis kurikaela? Või hoopis peategelane?
8 comments:
Ma'i saa midagi parata, aga selle sissekande Ite sõnade peale tuli mulle kohe meelde "Da Vinci kood" ega läinud sissekande lõpuni meelest ära:)
Kirjutasin veebruaris 10-ne päevaga valmis 280 000 tähemärgise psühholoogilise trilleri. Jätsin seisma ja lugesin läbi kolm tuntud kirjanike trillerit. Kõik väga head ja üks eriti sarnane tempo ja sõnastuse poolest minu omale. Neljas oli liiga aeglane ja jäi kõrvale.
Minu käsikiri vastas kõigile sinu poolt kirjeldatud nõuetele. Lõpu juures jäin mõtlema ja kuna idee hakkas jooksma, kirjutasin juurde proloogi, mis on osaliselt järgmise osa esimene peatükk. Vastab taas siin blogis õpetatule. Seda kõike enne sinu õpetussõnade lugemist.
Lugesin enda oma uuesti läbi ja kirjutasin veidi juurde, tegin parandusi. Lisandus 50 000 tähemärki. Kirjutasin teise osa (20-ne päevaga).
Andsin esimest lugeda tuttavale psühholoogile - soovitas kiiresti kaante vahele saada. Paar näpunäidet ka, mida võtan arvesse ja parandan.
Mida edasi teha? Kas hakata kirjastajat otsima?
Palju õnne sulle romaanivõistluse puhul. Mina kõrbesin. Aga see oli mul alles teine käsikiri. Triller on neljas ja teine osa viies.
Vaadates tempot, millega Sa romaane valmistad, tundub mulle, et ehk sinna ongi koer maetud. Loomulikult on inimesed erinevad ja mõnele ongi jõukohane korralik romaan kümne päevaga valmis kirjutada. Minul läks esimese romaaniga ca 1 aasta. Kirjutan põhitöö kõrvalt – vast paar tundi õhtuti.
Mina tegin nii: Süžee-> esimene versioon -> proovilugejad (3inimest) -> teine versioon (rida realt kirjutasin kõik uuesti läbi) -> proovilugeja -> viimistlus.
Ma arvan, et kõige tähtsam on endas kasvatada nn kõrvaltvaataja pilku. Hoida kirjutatuga mõned kuud vahet ja siis korraga jutti kõik uuesti läbi lugeda ja ära märkida kõik kohad, mis sulle lugejana vähegi vastu hakkavad. Hiljem tuleb kõik tähistatud kohad üle kirjutada selliseks, et Sa oleksid rahul iga lõigu, lause ja sõnaga.
Kindlasti soovitan leida suure lugemusega inimese või mõne toimetaja, kes on Sinu teose suhtes karm, kriitiline ja õiglane.
Aga kui Sa tunned, et teos on valmis, siis saada ta mõnda kirjastusse, kui neile meeldib, siis nad lasevad trükki. Meiliaadressid leiad kirjastuste kodulehekülgedelt.
Ma eriti ei usu, et minu käsikirja kõikjal oodataks. Ja kindlasti poleks see mingi kassateos. Oma esiku kirjutasin paari kuuga ja siis tegime toimetajaga kahasse tööd. Tema noris rohkem grammatika kallal ja selle üle, kas on hea või halb, kahtlesin rohkem mina ise, muutes tohutult palju. Tulemusega eriti rahul ei ole.
Teine sai lihvimist pea aasta jagu ja ikka oleks vaja palju parandada.
Kolmandat ei oska öelda. Alles esmane käsikiri (kaks kuud tööd). Vahepeal tuli lihtsalt vahele uusi ideid, mis vajasid kirja saamist. Muide, see on kolmas on käiemasolevale võistlusele ja kirjutataud siis kindlal teemal.
Arvan - kui selle oleks kirjutanud keegi "kuulsa nimega autor", läheks see kohe müüki.
Enamjaolt määrabki raamatu edukuse selle kalla tehtud lisatöö - toimetamine ja marketing.
Hea raamatu võib kirjutada ka väga kiiresti, kui on idee ning osatud see kanda lõpuni väälja. Ehk hästi kirjutatud käsikiri. Ainult, et sellist tööd õigel ajal õiges kohas ja õigele isikule näidata on asjade juures kõige raskem. Nagu iga asjaga.
Sellepärast ongi kõige parem mõte oma töö võistlusele saata - seal on kõik kirjutajad anonüümsed. Edu võistlusel!
Oli Kreekas tavapärane kaunis päikesepaisteline hommik. Mäenõlval karjatas piipu popsiv kylamees oliivisalu ja apelsiniistandus sõi haljal aasal rohtu. Ma teadsin Kreekast päris palju.
Äkki haaras karjus rinnust kinni ja kukkus surnult maha. "Ta piip oli myrgitatud," kommenteeris lähim oliivipuu laisalt. Jah, aga kes seda tegi?
Hea lugu. Kirjuta lõpuni, panen näidiseks. Pisike viga küll on – esimese lõigu viimase lausega Sa ütled meile ette seda, mida me peaksime ise taipama. :)
Viimase lausega ma toon sisse minajutustaja. Tegelikult on seda juttu praeguseks natuke rohkem, aga ma pole sugugi kindel, kas see ka edasi kasvab. Eks näis.
Post a Comment