Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane sund, mis tagant piitsutab. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen ka eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.
Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat soovi midagi ise luua.
Kui me aga soovile lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see olla sugugi üllas ja kena, vaid hoopis triviaalne: soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.
Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.
Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi, ega selles pole midagi halba. Hea töö eest palka saada tahta on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamus inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka oma tehtud töö eest.
Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib teda valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei saa uskuda, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.
Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad hingest kirjutada/läbi elada tahavad ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.
Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:
Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.
Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.
Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal märkamata ning tasuks on näiteks 225 miljoni eksemplari müümine, mis oli eelmise artikli lõpetuses mainitud. :)
Võimalik, et minu nägemus on idealiseeritud, kuid ma usun sellesse.
2 comments:
Ma üritan kogu aeg kirjutada lugusid, mis mängivad minu nuppudel ja on sellised, mida ma ise lugeda tahaksin.
Maailmas on väga palju head kirjandust, aga väga vähe sellist, mis minu meelelaadiga ideaalselt sobiks, nii, et loen raamatu läbi ja on tunne: "Just nii ja ei kuidagi teisiti, ma ei muudaks ühtegi stseeni, süzheekäiku ega dialoogi."
Ma siis üritan sellist ise teha.
Ega väga hästi ei õnnestu, aga vahel ikka.
Inimeste seas on üpris valdav selline uskumus, et nauditava tegevuse eest raha teenida on väär. Ja nii teenitaksegi kogu elu raha tööga, mis on vastumeelne ning loomingu jaoks ei jäägi peaaegu aega. Tegelikult on parim viis raha teenida armastatud tegevuse kaudu (kirjanikul niisiis kirjutamise kaudu).
Ma paneksin siia kirja väikese katkendi Agatha Christie raamatust "Minu elu lugu":
"Kirjutamisel olin muutunud enesekindlamaks. Tundsin, et suudan ilma vaevata luua iga aasta raamatu ja võib-olla lisaks veel mõned lühijutud. Tore oli kirjutamise juures tollal see, et seostasin seda otseselt rahaga. Kui otsustasin kirjutada jutustuse, teadsin, et see toob mulle sisse 60 naela, või mis see summa ka ei oleks. Võisin sellest maha arvata tulumaksu - tollal neli või viis šillingit naela pealt - ja seetõttu teadsin, et tubli 45 naela sellest on minu. SEE OLI TOHUTUKS LOOMINGULISEKS STIIMULIKS. Ütlesin enesele: "Tahaksin talveaia maha lammutada ja ehitada selle ümber lodžaks, kus saame istuda. Kui palju see maksab?" Arvestasin selle välja, läksin kirjutusmasina juurde, istusin, mõtlesin, koostasin kava ja nädala pärast oli lugu mul peas valmis. Seejärel panin selle kirja ja siis saingi oma lodža."
Post a Comment