Üks päev tuleb päev, kus peale suurt tööd ja vaeva on teie esimene, teine või kümnes romaan valmis saamas. Et jõuda päris viimase leheni on vaja veel teha otsustav sööst.
STOPP
Just siin peab tempo maha võtma ja veidi mõtlema. Suurepärane lõpp teeb keskpärase romaani heaks, aga kehv lõpp head romaani kindlasti ei kaunista. Viimased leheküljed on need, mis määravad, milline “maitse” loetust jääb.
Kokku tuleb sõlmida kõik ripakile jäänud otsad. Lugejal ei tohi tekkida küsimust: “Hei, aga mis sellest kutist sai?” Parim oleks, kui kirjanik saavutaks lõpuosaga resonantsi. Sõnumi võimenduse.
Lõppe on kolme tüüpi:
1.Positiivne – peategelane saavutab eesmärgi
2.Mitmetähenduslik, segane – ei ole üheselt selge, kas peategelane saavutas eesmärgi või mitte
3.Negatiivne – peategelane ei saavuta eesmärki.
Ma olin tõsiselt imestunud, kui seda esimest korda lugesin. Kõigest kolm võimalust ongi raamatu lõpetamiseks. Käkitegu! :)
Esimese ja kolmanda punkti võib peapeale keerata:
Peategelane saavutab oma eesmärgi, aga tuleb välja, et kokkuvõttes on see halb. (Jack London, Martin Eden)
N: Peategelane soovib läbida maratoni, hoolimata terviseprobleemidest ja teele kerkivatest raskustest. Tal õnnestub maraton läbida, aga finišis ta sureb.
Peategelane ei saavuta oma eesmärki, aga kokkuvõttes on see hea.
N: Alkohooliku eesmärk on saada viina, mida ta erinevatel põhjustel ei saa (puudub raha, satub vanglasse, üksikule saarele jne)
James Scott Bell soovitab välja mõelda kümme erinevat lõppu. (Mitte kulutada rohkem aega, kui paar tundi.) Ükspuha, kui imelikud need ka ei tunduks. Siis tuleb päev-paar vahet hoida ja lõpunimekirjast välja valida neli parimat ja need põhjalikumalt lahti kirjutada. Pärast veel paari päeva küpsemist, valida välja parim ja mõjuvaim.
Finaalis võib kasutada erinevaid mooduseid: dialoogi, kokkuvõtet, kirjeldust. Üks võimalus on eelnevalt teksti maetud dialoogi või tegevust kasutada. (Näitena tuleb meelde stseen Terminaator 2, kus noor John Connor õpetab robotile, et auto käivitamiseks ei ole ilmtingimata ukseklaasi lõhkuda – võib lihtsalt, ukse avada ja võtta võtmed päikesesirmi alt. Hilisemas stseenis robot kasutab õpitut. Tegevust küll ei kasutata lõpus, aga annab ülevaate, mismoodi seda teha.)
Dialoogi näide tuleb James Scott Belli raamatust “The Nephilim Seed” (lühendatud kujul): Röövitud tütre ema küsib kriitilisel hetkel, mida nad nüüd tegema peaks – teda aitav pearahakütt vastab: “Improviseeri.”
Lõpus on lembestseen, kus mees kurdab, et viimasest korrast on nõnda palju aega möödas, et ta ei teagi, mida tegema peaks ja naine vastab: “Improviseeri.”
Kindlasti tuleb silmas pidama, et iga sõna peab olema hoolega valitud ja kaalutud.
Lõpust rääkiva artikli lõpetuseks kasutaks Mickey Spillane sõnu:
Esimene peatükk müüb Teie raamatu. Viimane peatükk müüb Teie järgmise raamatu.
(Ta peaks teadma küll, millest räägib. Tema raamatuid on müüdud üle 225 miljoni koopia.)
7 comments:
Raamatute läbimyyk ei räägi kirjandusliku väärtuse kohta just palju. Kui keegi tänapäeval mingi piiblisarnase gemyyse kokku keeraks, lendaks ta tõenäoliselt kirjastuse uksest välja, kirjastaja jalajälg tagumikul. Suurima tiraažiga olla aga teatavasti Kim Ir Seni teosed.
***
Veel yks kena viide: Seth Godin (kas räägime veel korra läbimyygist?) arvab, et raamatute kirjutamine eesmärgiga rikastuda on nagu jõlkumine vallaliste baaris, soovides abielluda. Nii saab mõnikord ka, aga yldiselt on paremaidki meetodeid.
Kulla Oop! Piibel ei ole siinkohal just kõige sobivam (või eetilisem) näide. Ei ole ju võimalik ühte patta panna köögivilju ja lilli! Mõlemad on vajalikud, aga erineval moel...:)
Tegemist on poes edukalt myydava tekstikogumiga, mida pruugitakse ohtralt kirjandusest rääkides. Olen nõus, et see on eelkõige kompilatsioon muudest allikatest ja tegelikult mitte terviktekst, aga mis piiblil eetikaga pistmist on?
Minu arusaamist mööda on Piibel (ja seda just Uus Testament) erinevate Jeesuse jüngrite poolt kanaldatud tekst. Samamoodi kanaldab tänapäeval Abrahami-nimeliselt vaimolendilt teksti Esther Hicks (eesti keeles on praeguseks kirjastuselt Pilgrim ilmunud "Külgetõmbeseadus" ning "Raha ja külgetõmbeseadus").
Piibel on miljonite maailma inimeste jaoks raamat nr.1 ja ma arvan, et meil ei ole õigust kellegi tõekspidamisi alavääristada. (Vabandust, Oop, aga ma tunnetasin sellist suhtumist sinu esimesest kommentaarist!)
Tegelikult tahtsin oma artiklis rõhutada seda, kui tähtis on raamatu lõpule keskenduda.
Need paar viimast lauset olid lihtsalt näitlikud. Ameerikalikud raamatukirjutamise õpetused keskenduvad palju oma teoste esitlemisele/müümisele. See ei tähenda, et keegi peaks hakkama kirjutama lootes selle pealt siva palju pappi kokku rookida.
Proovisin oma mõtteid järgmise postituse all selgemaks kirjutada.
http://kirjutamise-abc.blogspot.com/2010/03/motivatsioon.html
Minu arusaamist mööda on see kamarajura ning mul eraisikuna on õigus arvata, mida tahan. Aga yldiselt - aitab.
Post a Comment