Mõtlesin veel kord järele, kuidas ma selle romaani, siis ikkagi valmis kirjutasin. Eelnevate kinnikiilumiste ja ebaõnnestumiste kiuste. Eelmises artiklis tulid välja minu kaks peamist probleemi: vähesed oskused ja süžee puudumine.
Oskused arenesid läbi kirjutamise ja tagasiside, korralik süžee sai ka paberile, aga tegelikult jäi veel paar olulist momenti puudu. Igapäevane kirjutamine ja ülesande püstitus.
Ma kirjutasin iga õhtu. Tekitasin jõuga sellise rutiini. Üheksast kuni üheteistkümneni. Ülesandeks oli: vähemalt ühe A4’ja suuruse lehe täiskirjutamine (Times New Roman, kirjasuurus 12, reavahe 1). Paljudel õhtutel ma ei tahtnud kirjutada, aga sundisin ennast ikkagi. Nii mahuka projekti puhul on järjepidevus võtmesõna. Ilma selleta ei tule midagi välja!
Jah, kujutan nüüd ette kedagi ütlemas: “Aga nii sa ju tapad loovuse ja kirjutad jama.” Jah, esimene versioon on tõenäoliselt küündimatu soperdis. Kuid alguses tehtud süžee tagab, et jutt jookseb õiges suunas ja räägitakse vajalikest asjadest. Pealegi ei teki ilma tagantsundimiseta üleüldse mingit versiooni.
Loovuse, läbimõtlemise, detailide kallal pusimise ja tehnikad võib jätta versioon kahe jaoks. (Tegelikult on vähemalt osa sellest tööst tehtud süžeed kirjutades.) Sadu kordi lihtsam on valmiskujul versiooni parandada ja sinna juurde kirjutada (vahest ka lehekülgede või peatükkide kaupa. Minu esimene draft oli kolmkümmend kuus tuhat sõna ja viimane kuuskümmend üks tuhat sõna).
Ma arvan, et esimest versiooni kirjutades tuleb ennast sundida ja lahti lasta kontrollmehhanism. Ei ole vajalik, et esimene draft oleks õigekirjalikult briljantne ja kirjeldustest ja vaimukatest märkustest punnis – oluline on hoopis maht ja järjepidev kirjutamine. See on teie enda jaoks kirjutatud toorik, mida te hiljem veel korduvalt lihvite. Las olla kasvõi pudikeeles, peaasi, et ta sünnitatud saab. Mis temast kasvab, selgub edaspidise töötluse käigus.
Teise ja kolmanda versiooni kallal nokitsemine oli see-eest juba puhas lust. :)
2 comments:
Kui kirjutama hakkad, siis tuleb tõesti ühe joruga algne käsikiri valmis kirjutada, sest kui rütmi kaotad on raske uuesti järjele saada.
Lugesin kõik postid kenasti üle ning leian, et see blogi oleks vaat et kohustuslik noortele autoritele vähemalt korra läbi lugeda. Lihtne, lühike, kokkuvõttev, kuid täiesti piisavalt infor andev. Eeltööd kirjeldavate postide juures vahepeal natuke komistas selle otsa, et ei tabanud koheselt ära, kus oli tegemist nüüd romaani, kus lühijutu valmimise protsessiga, mis natuke siiski oma mahult erinevad. Aga mõttega lugedes (mida tegema ju peaks), pole hullu. Ilus.
Lisaks omalt poolt paar asja, mis ehk võib mõnele autorile kasuks tulla.
access - kui juba word olemas, siis peaks olema ka ligipääs sellele MS Office paketti kuuluvale vidinale. Jah, eks ta tegelikult võtab omajagu aega, et seda mootorit selgeks õppida, kuid romaani karakterite profiili loomiseks on oskusliku kasutaja käes see programm üsna paras pärl. Samuti sobib (olenevalt kirjutisest muidugi) sageli ka teosest mitmeid kordi läbi käivate tegevuspaikadele iseloomulike esemete loeteluks, ajatelje loomiseks ... paljuks muukski. Kindlasti ei leia kõik autorid, et see on mugav kasutusvahend, kuid tasub katsetada.
blogi - kunagi lõin ühe teose jutustaja rollile täiesti omaette blogi. Parajalt palju nägin juba kujunduse loomisega vaeva, et kõik iseloomustaks seda olustikku, mis peas ette kujutasin. Kasuks tuleb see tegelastele mingi baasi loomiseks - autoril tekkib tunne, et ta tõesti tunneb oma tegelasi, mitte ei alusta romaani kolme tegelasega, kellest ta peale nime, pikkuse, kaalu ning juuksevärvi midagi ei tea; mõtete kogumiseks - hiljem saab erinevates postitustes kirja saanud huvitavaid mõtteid sobilikesse peatükkidesse kanda jne. Bölogi kasutamine aga üsna kindlasti ei sobi puhtalt blogi-romaani kirjutamiseks, mille otsa olen eesti ajaveebikuumaastikul paar korda komistanud. Parem sedasi täiesti vabalt, lihtsalt tegelaste välja arendamiseks.
sõnastus - hoolega tähelepanu pöörata sellele, et teatud side- ja asesõnad meeletutes kogustes korduma ei kipuks. Kindlasti ei maksaks täielikult unustada mõttekriipus ja kooloni funktsiooni ning sekka saab meelde tuletada just kergete ilustavate fraaside lisamisel eesti keeles täiesti eksisteerivad kiilud, lisandid, täiendid ning lauselühendid, mis aitavad kenakesti lausete liiga labaselt lihtsaks muutumise vastu kui ka puiselt liigendatud ja-ning-ja-et-ja-ning lausete korrigeerimiseks. Mingi posti all oli link täiesti EKI-s paiknevale "Eesti keele käsiraamatule" olemas, mis on täiesti piisav vastavate "nähtuste" tundma õppimiseks/meelde tuletamiseks.
Tegevuspaiga kasutatavuse jaoks on sageli üsna hea joonistada kaart. Näiteks miniatuurne linna kaart, linnaosa, kvartal, maamaja ümbritsevad maalapid (kus põld, kus tee, kus metsatukk). Kaardil rõhk olulisemate sündmuspaikade illustreerimisel (enamasti pole oluline, milline näeb välja Tallinn-Narva maantee 83. kilomeetril teed ääristav põld, kui sündmused toimuvad siiski ainult linnades, aga oluline on, et vahemaa jutu sees ei muutuks). Oluliseks abiks võib see olla näiteks selliste juttude juures, milles olen kohanud aja valesti kasutamist. Näiteks liigutakse punktist A punkti B tundidepikkuse rännakuga ning vastupidises suunas lipatakse kuue minutiga. Mingi pilt vahemaadega silme ees võiks sellisele eksiteele sattumast ehk päästa.
Mõtlesin ise kah nüüd, miks juba väga pikka aega minu romaanikatsetuse segi paisatud 2-3 tosinat 1-2 lehekülje pikkust peatükkide läbivteema lühidat kokkuvõtet sahtlis tolmu kogub. pidin tõdema, et antud blogi esimese postituse lõpp tõesti ON väga oluline - tuleb kirjutada. Halbu asju saab hilisema korrektuurio käigus alati likvideerida, kuid kirja panemata jäänud ning ununenud head mõtted jäävadki ajaloo oleks...-riiuleid kaunistama.
Post a Comment