 |
| Pilt on pärit siit |
Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate: see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõppeks terviku loovad).
Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma.
Olen põnevusromaanide autori Dean Koontzi mõttes nuhelnud sellepärast, et ta kirjutas raamatu: “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma blogis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.”
Probleeme tekitanud koht sisaldas mälu järgi tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et noo see küll usutav ei ole ja miks ta nii üliveidraks läks fantaasiaga. Aasta hiljem juhtusin nägema criminal investigationi kanalilt klouniriides meest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas.
Päriselu ongi kordi veidram, kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.
No comments:
Post a Comment