Hea nõu - halb nõu

Mind tõukas käesolevat ajaveebi sissekannet kirjutama fakt, et nägin äsja ühte üsna kenasti kirjutavat härrat eellugemist palumas, et saada jutu toorikule enne avalikuks tegemist proovilugemist, sest ta ei taha kehva asja üles panna. Pean märkima, et koht kuhu ta tahab oma jutu lisada on mõeldud just nimelt õppimiseks ja lugude kirjutamise harjutamiseks.

Saan temast väga hästi aru. Täiesti kindlalt saabki ta osaliselt asjalikku nõu oma jutu paremaks kirjutamisel. Aga ta saab ka kehva nõu. Ja nüüd peab kirjanik otsustama, milline on hea ja milline halb nõuanne. Toon näite: millalgi oma kirjutamise karjääri alguses riputasin oma tekste Poognasse ja siis keegi ütles – osav arvustaja – et mul on probleeme aegadega. 

Oligi juhtunud ühte juttu kahte kohta mingi imelik ajajama. Võtsin teadmiseks ja hakkasin hoolikalt jälgima – tulemuseks oli see, et probleem süvenes ja läks kolm korda hullemaks. Lõpetasin kontrollimise ja probleem kadus iseenesest. Sama arvustaja on mulle andnud väga palju head nõu, mida ma siiani kuulan ja tookordki oli tal nende aegade suhtes õigus – mina ise keerasin kõik untsu. Kirjanik saabki ainult iseennast süüdistada. 

Olen alati selle poolt, et kirjutajad kuulaksid kogenumaid arvustajaid ja proovilugejaid ning üritaksid, midagi muuta ja paremuse poole liikuda. Kirjutajad, kes oma teose esimest korda üles panevad ja igale arvustusele vihaselt vastu vaidlevad, neid oleme ilmselt kõik näinud. See ei ole mõistlik. Õppimine venib tänu tekkinud trotsile ning vastuolude tõttu võibki kirjutaja eos alla anda.

Olgu öeldud, et ma ei soovi halvustada arvustajaid ega anna nõu nende soovitusi ignoreerida. Arvan, et parem võtke kaks proovilugemist ja vaadake, kus proovilugejate arvamused kattuvad – need on kohad, millele tasub tähelepanu pöörata. Aga mitte sõna-sõnalt pimedalt järgides. Alati ja kindlasti tuleb oma kõhutunnet rohkem uskuda.

Arvustusest/kriitikast õppimine ja samas nende ignoreerimine on suur kunst. Edu kõigile õige tasakaalu leidmisel!