Arvustamise väljakannatamine

Mulle tundub, et pealkirjas mainitu on värskele autorile/avaldajale kõige raskem pähkel katki hammustada. Teie suur töö ja vaev ühel pool ja spetsialist või keegi keeleinimene, kes jätab Teie raamatu tiitellehele kuhja auravaid pabulaid, teisel pool.

Ohh, kus näpp hakkab sügelema ja tahaks suupruukijat nüpeldada (verbaalselt). Mina olen teadlikult algusest peale püüdnud olla (enamjaolt õnnestunult) rahulik, ärakannataja ja vigadest/arvustustest õppida püüdev. Ega mullegi meeldi, kui keegi lahmivas stiilis ebaolulisele fokuseerides kiledalt viriseb või teeb hüplevas stiilis groteskse ümberjutustuse.

Samas olen tähele pannud, et isegi kõige suuremal ärapanemisemaigulisel arvustusel on mingi huvitav detail või mõte, mida saab ära kasutada oma kirjutamise parendamiseks. Kõik teevad oma kirjutistes palju vigu. Veatuid pole, rääkigu nad mida tahes (ja püüdku nad nii palju, kui jaksavad).Osad vead hakkavad omamoodi elama ja loovadki õige raamatu sisu ja mõtte. Kui kirjutada puhtalt igas mõttes järgides ainult teooriaid, siis jääb raamat alati kuhugi keskele ja ei liigitu kunagi suurepäraseks.

On üks väga oluline arvustajate grupp, keda tasub ise rääkima õhutada. Kes võib-olla ei tahagi midagi öelda – eelkõige seepärast, et neile tundub, et nad ei ole pädevad. Need on Teie lugejad. Õhutage neid tagasidele (õhka-õhka). Tapke nende jutt: “Ma ei ole mingi spetsialist” väitega, et just tema jaoks te raamatu kirjutasite ja et järgmine tuleks parem, vajate tagasisidet. Iga inimene, kes loeb raamatuid on Teie jaoks supervõimetega arvustaja.

Tähtis on tervik, tunne ja mulje, mis peale lugemist jäävad. Millised kohad enim häirisid ja miks. Mitme lugeja kokkulangeval arvamisel on suur kaal. Tekib põhjus mõtisklemiseks. Järelduste tegemiseks ja ehk mingi uue stiili või võtte sissetoomiseks. Proovige endale ise arvustajaid otsida, kelle arvamus Teile korda läheb ja püüdke isehakanuid mõistlikult ignoreerida (leiate ehk tera, aga hoiate suu kinni ja käed taskus (verbaalselt)). Nii peaksid kõik osapooled õnnelikuks saama/jääma.

Hoiatan: ei tasu minna spetsialistist (olgu ta siis, mis liiki tahes) arvustajale kallale (verbaalselt) enda raamatut õigustama või arvustajat maha tegema. Ei tasu viriseda ja õiglust otsida. Võiduvõimalus on null ja keeleosav inimene teeb Teid rõõmuga veelkord lolliks. Kui kellelgi on mingi kiiks, las tal olla, tema jaoks võib see olla oluline. Ja pidage silmas, et eksisteerib alati võimalus, et tal on õigus. Olen korduvalt näinud, kuidas autori eneseõigustamine asja palju koledamaks teeb. Kokkuvõttes jääb alati mulje, et autor on loll ja arvustaja on mitteloll. Lugeda arvustusi ja vait olla!

Üks nipp veel varuks – vaadake minu ajaveebi kirje alla. Seal on kastike tähistusega "vajab toimetamist". See on “spetsialisti ventiil”, mille panin sinna teadlikult. Sellise võiks raamatukaanele sokutada, et kellele ei meeldi teeb punase vildikaga kasti sisse risti. :) Peale lahtrikese ilmumist ei kahtlustata mind enam pahatahtlikkuses ja ei rünnata mind avalikult kommentaariumis ega süüdisdata keele mõrvamises, lihtsalt vajutatakse nuppu. Oma edevusega rikun tõenäoliselt selle projekti nüüd ära ja pean jälle aeg-ajalt kommentaariumis riielda saama, aga olgu pealegi – see on hea asja nimel. :)

(Ja ma tõesti püüan iga kord oma kirjutise kriitiliselt üle vaadata, kui seal kastikeses täppi näen. Vahel olen leidnud mõne nõmeda vea.)

Kokkuvõtlikult:

Ärge arvustage arvustajat!
Ärge arvustage toimetajat! (Puhta kullana ka kõike ei tasu võtta, kui toimetaja jutt ei meeldi, siis lihtsalt mõmisege ähvardavalt.)
Ärge süüdistage võistluse korraldajat ebakompetentsuses!
Ärge arvustage žüriid!
Ärge arvustage teisi ebaõiglaselt! (Ei mingeid sõnalisi kalambuure ega isiklikke maksakaid)
Ärge arvustage inimest, kes ei taha, et Teie teda arvustate!
Ärge, ahh, lihtsalt võiks rohkem raamatuid kirjutada ja vähem arvustada ja kirjutamisest kirjutada :) (see käis minu pihta – pihh-pahh-põhjas).