Lühijutt: Üks hommik

Panen üles esimese lühijutu. Autoriks on Marek Liime. Hiljem lisan arvustuse. Kutsun üles kõiki lugejaid oma arvamust ütlema. Aitame autoril paremaks saada.

Üks hommik

“Ja ta läeb, ta läeeb, taa llääääeeeeb,” kriiskas kõrvaklappidest Markole ajudesse. Hoolimata maksimumini keeratud häälenupust ei kuulnud Marko peaaegu midagi. Mõtted olid vilkad, kuid peegeldasid veel pigem unenägusid. Võib-olla ta valdas unenägemise kunsti ning kaugelt paistev Linnahalli kai ja seal taga loksuv meri ei olnud päriselt. Päriselt ei olnud kingade lahtised paelad ja ihu sooniva kraega triiksärk. Kõik mida ta nägi oli mittereaalne, abstraktne, mõttetu. Mingis ajusagaras – veidi ärkvelolevamas – tekkis tarbetut infot tema paiknemise kohta ja et peale kaid hakkabki meri, päriselt hakkab. Meri on märg ütles talle kimp neuroneid keelavalt. Aga kõrvaklappides käratsev muusika raius hapra mõttevoo pulbriks.

Marko neelas suhu kogunenud sülje ühe pika lõnksatusega. Õnneks ei olnud ta tänaval üksi: keegi liikus tema poole, külitsi, käsi anuvalt väljas. Anna mulle midagi, ütles mehe poos. Marko proovis suhelda, kuid ei suutnud. Ta noogutas, jäi seisma ja sai aru, et sõnu polegi vaja. Ta haaras taskust pihutäie münte ja libistas need anuvasse kämblasse. Üle lugemata, midagi ütlemata. Ilma vastikustundeta pigistas ta anuja räpase käe sõrmed ümber saagi, raputas seda ning jätkas oma teed. Nüüd oli kuidagi kergem minna – mündid ei kolisenud taskus, ei seganud keskendumist. Olulisel hetkel, kui sa oled tegemas suurt otsust, oli iga väiksemgi segaja üleliigne.

Marko surus käed rusikasse ja hõõrus valgeks pigistatud nukkidega oimukohti. See tegi haiget, kuid aitas keskenduda. Paremal käel peegeldus sillerdav vesi, meelitav meri, soolasemaitseline tuul. Esimese hooga oli see Marko jaoks vastik, aga sügaval sees kihutas mingi pisik teda edasi astuma.

Mobiiltelefon hakkas tähelepanunõudvalt häälitsema, alguses tagasihoidlikult, siis aina närvilisemalt, lõpetuseks kostus sõnumi piiksatus. Eemalt paistev Market oli juba avatud. Uksed käisid kinni ja lahti, neelates inimesi. Võttes nad vastu tarbima ja sülitades välja varustatud peldikupaberi ja odavate kanakintsudega. Marko vihkas neid kogu hingest. Eriti hommikusi värdjaid, kes üritasid enne kella kümmet Lauaviina nihverdada. Libedaid molkuseid, rõvedaid, naeratada püüdvaid, haledalt läbi kukkunuid alkohoolikuid. Vähest kaubavalikut, pikki järjekordi. Teravalt kiiskavat poevalgustust. Vargaid, jätised.

Marko seisatas bussipeatuses. Kohendas automaatse liigutusega kabuuri paremasse asendisse. Buss tuli, Markol lipsas peast läbi päästev mõte: kargaks bussi, jätaks kõik katki. Teeks midagi. Põgeneks. Päästaks oma naha. Kui ta Marketisse läheb, siis allub ta terrorile. Mitte ei alluta maailma oma tahtmisele, vaid annab järele.
Kui ma sinna lähen, siis inimesena olen ma läbi kukkunud, trummeldas vastikult peas. Ei ole, ei ole, ei OLE – vaidles teine pool vastu. Paljud on samas olukorras olnud ja valinud õigesti. Valinud paratamatu.

Inimesed lükkasid paremate istekohtade pärast trügides Marko bussiustest eemale. Hetkeline aistingunõks liigutas jalga korraks õiges suunas, kuid vägevam jõud sikutas Marketi poole. Marko neelatas, limpsis närviliselt huuli ja kompas küünarnukiga relvakäepidet. Mobiil hakkas uuesti helisema, seekord palju närvilisemalt.
Marko loobus vastupanust. Loobus unistusest.

Marketi uksele jõudes pidurdas ta järsult jooksusammu. Vihase näoga öine turvamees tuli talle uksele vastu võtmed pihus.

“Kuradi tropp, sinu pärast jäin marsast maha ja pean nüüd kaks tundi uut ootama. Iga kord peale puhkust mängid mäkra.”

Marko võttis automaatselt võtmed ja jalutas kassade taha nurka valvepostile. Võib-olla millalgi järgmisel aastal põgenen, otsin uue töö, kolin välismaale, lähen õppima ja siis pääsen, jõudis ta mõtelda, enne kui ajustandartpööre mängis ette plaadi: et see ongi elu, nii käibki. Hommikul tööle, õhtul koju, nädalavahetus, palgapäev, öö, elu. Nii on, nii jääb – kuni järgmise puhkuseni.

Marek Liime