Lühijutt: Libahunt ja sorts

Libahunt ja sorts
Birgit Kurvits


Tuul vilistas valjult ja kolistas katuseluukidega. Säravvalge lumi keerles pimeduses nähtamatult ringi, mattes maa paksu vaiba alla. Oli talvise pööripäeva öö.

Kolisevate katuseluukidega hurtsiku põrandal oli kerra tõmbunud libahunt. Ta oli inimkujul, rõivastatud õhukestesse räbalatesse, pikad räpased juuksed improviseeritud tekina ümber keeratud. Otse tema näo kõrval oli lahtise põrandalaua peal valge küünlajupp, põledes väikese, väriseva leegiga. Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Libahunt kuulis samme. Ta niigi värvitu nägu kahvatas täiesti valgeks. Kes julges olla väljas pööripäeva ööl? Pööripäeva ööl! Pööripäeva! See oli aeg, mida ei tohtinud rikkuda!

Hurtsiku uks avanes. Küünal kustus tuulehoos ja sisse tuiskas sahmakas lund. Libahunt ei liigahtanudki, tal oli liiga külm, et üldse midagi peale silmade sulgemise teha. Kellegi soe käsi puudutas kergelt ta põske ja asetas talle peale midagi paksu ja karvast. Libahunt tõmbus tihedamalt kerra ja sakutas kergelt karvast asja, et see maksimaalselt sooja hoiaks.

Keegi rääkis. Kaminas lahvatas sõnade vastuseks põlema kõrge rustjat värvi tuli, mis mõne sekundi pärast tagasi tavaliseks kollaseks taandus. Võlutuli. Soojalaine pühkis üle toa. Libahunt niutsatas, kui ere valgus ta silmad valutama pani ja soojus ta külmunud ihuliikmeid torkis.

"Rahu," ütles pehme hääl, seesama, mis oli loitsusõnu lausunud, ja taaskord tundis ta oma põse vastas sooja kätt. "Sa oled üks igavene lollpea, kullake. Sellisel ööl sellises kohas olla on ju ehtne enesetapp."

"Soe," pomises libahunt nõrgalt, nihverdades end üha ligemale kaminale mida rohkem ta jäsemed üles sulasid. "Öö. Pööripäev. Ei tohi väljas."

"Muidugi." Kostus kotis tuhnimise hääli ning võidurõõmus häälitsus.

Ta ninna hõljus magus lõhn. Liha. Liha! "Toit," niutsatas ta. "Toit."

"Jah, toit, rumaluke. Sa pead sööma. Sa olid terve nädal aega metsas, ning sellise külmaga juba jäneseid ei leia."

"Toit," pomises libahunt uuesti ja püüdis istukile tõusta, päris mitu korda lausa, kuid pudenes kohe tagasi põrandale. Ta keha oli veel külmast liialt tuim. Seega jäi ta lihtsalt kamina kõrvale kerra ja püüdis oma uut kaaslast vaadata. Ilus, tundis ta pärast natukest põrnitsemist isiku ära. Sortsu. Ilus sortsu.

"Püsi paigal," käskis sorts. "Sa teed endale veel viga niimoodi, sa rumaluke."

"Sortsu," kähistas libahunt.

"Kuss..." Sorts ulatas talle tüki pooleldi ülessoojendatud praeliha. "Söö. Siis räägid."

Libahunt ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja vajutas kihvad lihasse. Sorts naeratas ja söötis oma sõbrale tükk tüki järel liha sisse, kuni tolle silmadesse elu tagasi tuli ja ta kõikumata istuda suutis.

"Sortsu," ütles libahunt uuesti, kui ta oli liha hävitamise lõpetanud.

"Mis, kullake?"

"Sortsu ilus."

Sorts sasis õrnalt libahundi pead, kuid ütles vaid: "Päikeseni on veel mitu tundi."

"Pööripäev."

"Jah..." Sorts lingutas kergelt sõrmi, tõmmates õhku loitsumärke, ja tuli kaminas paisus suuremaks. "Välja ei saa."

"Kodu?"

"Kodus on kõik korras, ära muretse selle pärast."

"Kodu!" nõudis libahunt taas ja ronis sortsule külje alla. Too naeratas ebalevalt.

"Ära muretse, päriselt. Su ema pidi muidugi peaaegu hulluks minema, enne kui ma su asukoha teada sain, aga ta rahunes päris ruttu maha. Ja su vennad on täpselt samasugused nagu ikka. Pidid eile peaaegu maja põlema panema."

Libahundi suule ilmus midagi naeratuse sarnast. "Vennad," ütles ta unelevalt, toppis oma karvase pea sortsu sülle ja jäi joonelt magama.