Thursday, August 11, 2011

Lühijutt: Libahunt ja sorts


Libahunt ja sorts
Birgit Kurvits


Tuul vilistas valjult ja kolistas katuseluukidega. Säravvalge lumi keerles pimeduses nähtamatult ringi, mattes maa paksu vaiba alla. Oli talvise pööripäeva öö.

Kolisevate katuseluukidega hurtsiku põrandal oli kerra tõmbunud libahunt. Ta oli inimkujul, rõivastatud õhukestesse räbalatesse, pikad räpased juuksed improviseeritud tekina ümber keeratud. Otse tema näo kõrval oli lahtise põrandalaua peal valge küünlajupp, põledes väikese, väriseva leegiga. Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Libahunt kuulis samme. Ta niigi värvitu nägu kahvatas täiesti valgeks. Kes julges olla väljas pööripäeva ööl? Pööripäeva ööl! Pööripäeva! See oli aeg, mida ei tohtinud rikkuda!

Hurtsiku uks avanes. Küünal kustus tuulehoos ja sisse tuiskas sahmakas lund. Libahunt ei liigahtanudki, tal oli liiga külm, et üldse midagi peale silmade sulgemise teha. Kellegi soe käsi puudutas kergelt ta põske ja asetas talle peale midagi paksu ja karvast. Libahunt tõmbus tihedamalt kerra ja sakutas kergelt karvast asja, et see maksimaalselt sooja hoiaks.

Keegi rääkis. Kaminas lahvatas sõnade vastuseks põlema kõrge rustjat värvi tuli, mis mõne sekundi pärast tagasi tavaliseks kollaseks taandus. Võlutuli. Soojalaine pühkis üle toa. Libahunt niutsatas, kui ere valgus ta silmad valutama pani ja soojus ta külmunud ihuliikmeid torkis.

"Rahu," ütles pehme hääl, seesama, mis oli loitsusõnu lausunud, ja taaskord tundis ta oma põse vastas sooja kätt. "Sa oled üks igavene lollpea, kullake. Sellisel ööl sellises kohas olla on ju ehtne enesetapp."

"Soe," pomises libahunt nõrgalt, nihverdades end üha ligemale kaminale mida rohkem ta jäsemed üles sulasid. "Öö. Pööripäev. Ei tohi väljas."

"Muidugi." Kostus kotis tuhnimise hääli ning võidurõõmus häälitsus.

Ta ninna hõljus magus lõhn. Liha. Liha! "Toit," niutsatas ta. "Toit."

"Jah, toit, rumaluke. Sa pead sööma. Sa olid terve nädal aega metsas, ning sellise külmaga juba jäneseid ei leia."

"Toit," pomises libahunt uuesti ja püüdis istukile tõusta, päris mitu korda lausa, kuid pudenes kohe tagasi põrandale. Ta keha oli veel külmast liialt tuim. Seega jäi ta lihtsalt kamina kõrvale kerra ja püüdis oma uut kaaslast vaadata. Ilus, tundis ta pärast natukest põrnitsemist isiku ära. Sortsu. Ilus sortsu.

"Püsi paigal," käskis sorts. "Sa teed endale veel viga niimoodi, sa rumaluke."

"Sortsu," kähistas libahunt.

"Kuss..." Sorts ulatas talle tüki pooleldi ülessoojendatud praeliha. "Söö. Siis räägid."

Libahunt ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja vajutas kihvad lihasse. Sorts naeratas ja söötis oma sõbrale tükk tüki järel liha sisse, kuni tolle silmadesse elu tagasi tuli ja ta kõikumata istuda suutis.

"Sortsu," ütles libahunt uuesti, kui ta oli liha hävitamise lõpetanud.

"Mis, kullake?"

"Sortsu ilus."

Sorts sasis õrnalt libahundi pead, kuid ütles vaid: "Päikeseni on veel mitu tundi."

"Pööripäev."

"Jah..." Sorts lingutas kergelt sõrmi, tõmmates õhku loitsumärke, ja tuli kaminas paisus suuremaks. "Välja ei saa."

"Kodu?"

"Kodus on kõik korras, ära muretse selle pärast."

"Kodu!" nõudis libahunt taas ja ronis sortsule külje alla. Too naeratas ebalevalt.

"Ära muretse, päriselt. Su ema pidi muidugi peaaegu hulluks minema, enne kui ma su asukoha teada sain, aga ta rahunes päris ruttu maha. Ja su vennad on täpselt samasugused nagu ikka. Pidid eile peaaegu maja põlema panema."

Libahundi suule ilmus midagi naeratuse sarnast. "Vennad," ütles ta unelevalt, toppis oma karvase pea sortsu sülle ja jäi joonelt magama.

5 comments:

Taavi Kangur said...

Ma ei oska öelda, kas see just viga on, aga ma ei alustaks ühtegi teksti kirjeldusega. Pigem tegevuse või dialoogiga. See on rohkem maitse küsimus kui reegel. Mina vahetaks omavahel esimese ja teise lõigu. Kokkuvõttes on kirjeldusi liiga palju ja tegevusi liiga vähe. Pigem ongi tegemist pikemast tekstist välja rebitud olukirjeldusega kui iseseisva jutuga.

Positiivne: Autor on teinud tekstiga tööd ja pühendanud aega. Maalib pildi ette.

Täiendamist vajab: Puudub struktuur. Teksti toimetamisel võiks kärpida üleliigseid sõnu (N: Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes. Mina eemaldaksin sellest lausest: näljastes, nõrka, kõikjale.)

Midagi sellist: Tuli peegeldus libahundi silmades, heites valgust ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Liigne ilu ei tule kasuks!

Kokkuvõte: Usun, et Algernoni tasemeni on veel minna, aga tekstist peegelduv pühendumus annab lootust.

uurija said...

Sellest tekstist puudub mitte ainult struktuur, vaid puänt, et mitte öelda sisu. Mul jäi lugedes tunne, et vaatan kooliteatri etendust - lapsed on ju tublid, aga näitlejate tasemele ikka ei küüni. No mis mõttes "sortsu"? Ja kas "rustja" all mõeldi "ruskjat"?
Liigse ilu vastu poleks mul midagi, kui see oleks sisu teenistuses. Praegu ei ole. Lool puudub algus, keskpaik ja lõpp. Äkki need ununesid suures Taavile saatmise erutuses maha? :P

väga väga naine said...

Mulle meeldis.

Ma'i tahagi algust, keskmpaika ja lõppu, peamine, et lugeda meeldiks!
See asi v-o ei ole küll tõesti lühijutt vaid mingi olupildike, aga ma tunnetasin seda külma, seda sooja ja seda libahunti ka päris kenasti.

Sortsi ei tunnetanud. Aga ta oligi rohkem siuke... ürgne vanemakuju. Tema roll oli olla Kohal ja toita, soojendada, patsutada.
(Ma loodan, et seal ei olnud mingit armulooviidet (no et ilus). S.t. ma ei näinud seda juttu lugedes, aga kui olin kirja pannud "vanemakuju" tuli vastav õudne mõte pähe korraks.)

Oliver Tomingas said...

Ma täpsustan veidi, mida võis Taavi mõelda, öeldes "liigne ilu ei tule kasuks". Omadussõnadega liialdamine on jutus kahjulik kahel põhjusel. Esiteks see lihtsalt koormab lugejat, muutes teksti aeglaseks ja kohmakaks. Teiseks ei lase liigne täpsustamine lugeja fantaasial vabalt lennata. Kuidas saab siis lugeja fantaasia tööle panna, kui omadussõnad välja jätta? Hemingway soovitab selleks kasutada "eriti tugevaid nimi- või tegusõnu", mis asja iseseisvalt edasi annavad. Näiteks sinu jutus kasutatud "lumi" ja "pööriöö" on minu meelest ka eraldi nii võimsad sõnad, et eraldi iseloomustamist või lahtiseletamist ei vaja. Las kujutluspilt või tähendus tekib lugeja peas.

Taavi Kangur said...

Aitäh, Oliver, täpselt nii ma mõtlesingi! :)