Lükkame ümber Suure Vale

James Scott Bell

Ma raiskasin kümme aastat parimat loomeaega Suure Vale nahka.

Kahekümnendates loobusin kirjanikuks saamise unistusest, sest mulle räägiti, et kirjutamist ei ole võimalik õppida. Kirjanikuks sünnitakse, ütlesid inimesed. Sul kas on “see” või mitte, ja kui ei ole, siis ei saa kunagi olema.

Minu esimestel katsetustel kirjutamise vallas polnud “seda”. Ma mõtlesin, et olen läbi kukkunud. Peale keskkooli emakeele õpetaja Mrs. Marjorie Bruce ei julgustanud mind keegi.

Kolledžis käisin Raymond Carver’i kirjutamise kursustel. Ma vaatasin tema kirjutatud jutte ja võrdlesin neid enda omadega.

See ei olnud võrreldav.

Sellepärast, et kirjutamist ei ole võimalik õppida.

Ma hakkasin uskuma. Sain aru, et mul ei ole “seda” ja ei saagi kunagi olema. Niisiis, tegin muud värki. Nagu läksin õigusteadust õppima. Nagu läksin tööle advokaadibüroosse. Nagu loobusin oma unistusest. Aga kirjutamise kihk ei kadunud kuhugi.

34. aastaselt lugesin intervjuud advokaadiga, kes avaldas raamatu. Ja see mida ta ütles lõi mul hinge kinni. Ta ütles, et sattus õnnetusse, kus oleks äärepealt hukkunud. Saanud teise võimaluse elada, otsustas ta, et üks asi mida ta tahab, on saada kirjanikuks. Ja ta kirjutab, kirjutab isegi siis, kui teda kunagi ei avaldata, sest see on see, mida ta tahab teha.

Hästi, ma tahtsin sama.

Aga Suur Vale polnud kuhugi kadunud, halvavalt hõljus see ümber minu mõistuse.

Eriti siis, kui ma alustasin ametioskuste õppimist.

Ma läksin ja ostsin oma esimese kirjutamise õpiku. See oli Lawrence Block’i “Romaani kirjutamine”. Ma ostsin ka Syd Field’i raamatu stsenaariumi kirjutamisest, sest igaüks, kes elab Los Angelesis ja omab töötavaid pöidlaid peab kirjutama näidendeid.

Ma avastasin uskumatu asja: SUUR VALE ongi vale. Saab küll õppida kirjanikuks, sest mina õppisin.

Kuidas minust sai süžee meisterdaja

Sellal, kui olin Suure Vale kütkeis oli minu kõige murettegevamaks detailiks süžee. Sellepärast, et minu kirjutistes see puudus.

Ma lugesin lühijutte ja novelle ning imestasin, kuidas kirjanikud oskavad. Kust nad saavad suurepäraste lugude materjali. Suur Vale ütles, et kõik on neil loomu poolest olemas ja tulvas lihtsalt möödaminnes lehekülgedele.

Ma proovisin niiviisi. Proovisin lasta jutul voolata. Aga see, mis välja tuli oli kole. Pole süžeed, pole lugu! Punkt!

Kui ma alustasin kirjutamise õpinguid nägin, et süžeel on elemendid, mida on võimalik omandada. Ja ma avastasin struktuuri: kui panna süžee elemendid teatud järjestusse on tulemuseks tugevam lugu.

Ma mäletan siiani päeva, kui kõik sai selgeks. See oli ilmutus. Peas käis äkitselt klõps ja kõik tükid asetusid oma kohale. Mört kivistus.

Aasta hiljem müüsin stsenaariumi. Siis veel ühe.

Siis kirjutasin romaani. See avaldati. Sain lepingu viie teose peale. Ma kirjutasin raamatud ja need avaldati samuti.

Üks hetk vaatasin tagasi läbitud teele. Kuidagi mingit moodi ma ikkagi õppisin kirjutama.

Suur vale oli paljastatud.

Ma olin nii vaba Suurest Valest, et hakkasin teistele õpetama, mida mina olin kirjutamisest õppinud. Ma tahtsin, et uued kirjanikud teaksid: jäädes selle ala peale ei ole nad nurjumisele määratud. Nad saavad õppida kirjutamist nii nagu mina. Ma ei ole kunagi õpetanud ilustatud teooriaid, vaid ainult andnud praktilisi näpunäiteid. Õpetan meetodeid, mis minu jaoks toimisid – uued kirjanikud mõistavad neid lennult ja saavad kohe kasutama hakata.

Ja siis juhtus veider asi. Mõned minu õpilastest hakkasid oma raamatuid müüma.

Ma leian siiani selle olevat kõige rahuldustpakkuvama osa kogu loost.

Ja see ongi see, mida ma loodan, et te õpite. Asendama SUURT VALE tõega. Tõde on, et kirjanikuks saab õppida ning usinuse, harjutamise ja kannatlikkusega saate täiustada oma kirjutamisoskusi.

See raamat saab olema nii praktiline, kui ma iganes oskan seda kirjutada.
________________________________________________________________________
See on James Scott Belli raamatu sissejuhatus: Plot & Structure (Techniques and exercises for crafting a plot that grips readers from start to finish)

Artikli tõlkimiseks ja avaldamiseks minu ajaveebis on olemas autori nõusolek. Olen raamatust varasemalt kirjutanud siin: õpiraamat.