Struktuur

Kindlasti olete lugenud mõnda arvustust, milles kiidetakse kirjanikku selle eest, et tema romaanil on algus keskpaik ja lõpp. Mõnel juhul aga hoopis laidetakse ja öeldakse, et raamat on algusest lõpuni üks igav keskpaik. Millest see oleneb? Vastuse leiame kolme vaatuselises struktuuris.

Alguses tutvustame lugejale romaani peamisi komponente: peategelast, tausta, eesmärki ja konflikti. Ühesõnaga siseneme protagonisti argipäeva.

I Üleminek on moment, kus peategelane ei saa enam niisama istuda. Ta peab minema ja midagi ära tegema. Minu esimeses romaanis puruneb peategelase suhe, ta saab töölt kinga ja kaotab sõbra. Ainuke lahendus, mida tema olukorras näeb on minna liikvele, vahetada elukohta ja alustada nullist.

Paljud head raamatud alustavad in media res ehk raamatu “avang” ongi I Üleminek. Sellegipoolest ei jäeta ära Alguse osa, see kirjutatakse jooksvalt sisse. Üks trikke, mida tasub oma käsikirjas kindlasti läbi proovida on: vahetada omavahel ära raamatu esimene ja teine peatükk, et nihutada tegevus ja suurem konflikt alguseks ja seletamine jätta hilisemaks.

Keskpaigas lugu areneb läbi erinevate komplikatsioonide, vastasseisude ja lahenduste otsimise. Jooksvalt lahendatakse hulgaliselt väiksemaid probleeme ja pinge kasvab ning langeb lühiajaliste tsüklitena (kurjam kaotab pisikese lahingu või peategelane satub keerulisse olukorda, millest ta siiski välja rabeleb, kasutades oma eripärast oskust). Üldine pinge liigub tõusvas joones peamise vastasseisu poole. Kulminatsioon on II Üleminek, mis juhatab sisse lõpuosa.

Lõpplahenduses seotakse kokku kõik lahtised otsad, pinge langus on järsk. Peale kulminatsiooni on peaaegu võimatu lugeja pinevust üleval hoida. Ärge venitage, tõmmake otsad kokku ja väljuge.