Minu esimese raamatu esimese mustandi otsekõnedes oli sõna “ütles” domineeriv. Ütles ta. Ütles Kalle. Ütles, ütles, ütles. Esimene proovilugeja soovitas peale kümne lehekülje lugemist raamatu pealkirjaks panna: “Ütles ta”.
Käsikirja toimetama asudes püüdsin usinalt “ütlesid” asendada millegi muuga. Kurjustas ta. Hõikas ta. Urises ta. Mõmises ta. Ilkus ta. Sisistas ta. Jne. Muidugi kiskus kogu lugu otsemaid teisele poole kreeni.
Otsustasin parandada ja lisasin mõningad “ütles ta’d” täiendiga: ütles vihaselt, ütles kurjalt, ütles kavalalt, ütles mõistvalt. Jne.
Jälle läks valesti. Nüüd arvan teadvat, kus asub tasakaal. Otsekõne kirjutamisel peab:
1. Õppima selgeks otsekõne õigekirja. Kui te ei tea (või ei arva teadvat), kuidas otsekõne käib, siis proovite vaistlikult igasugusest otsekõnest üleüldse hoiduda.
2. Arvestama, et enamjaolt pole otsekõnele saatelauset vaja, sest on aru saada, kes midagi ütles. Oletame, et omavahel räägivad Ants ja Peeter.
“Mis sul siia asja?” küsis Ants
“Astusin korra õe juurest läbi.”
“Kuidas Piretil läheb ka?”
“Pole viga, tal on juba parem,” ütles Peeter.
Kui on võimalik ilma saatelauseta aru saada, kes mida ütles, siis on saatelause lisamine tarbetu. Vähem on parem, tingimusel, et lugeja saab esimesel lugemisel aru.
3. Peab arvestama, et liigne täiendite kasutamine muudab lugemise tüütuks (Stephen Kingi näide: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates). Inglise keeles nimetatakse neid Swifti’deks (kirjanik, kes taolisi moodustusi massiliselt kasutas.) Täpsemalt vaadake seda linki, saab naerda (: http://www.fun-with-words.com/tom_swifties.html Ma ei tea, kas maakeelset vastet sellele mõistele on.
4. Sõnal “ütles” pole midagi viga. Kasutage julgelt, kuid pidage piiri. Paar ütles ta’d lehekülje kohta on küll. Kuigi nii mõnigi kirjanik ütleb, et parim, mida teha saab on kasutada ainult “ütles ta’d” eksivad nad ise siiski selle reegli vastu üsna palju.
5. Kui te kirjutate otsekõnes liigselt: ütles ta vihaselt, ütles ta kurvalt, ütles ta rõõmsalt, siis te rikute näitamise/ütlemise tasakaalu. Vahest on mõtet otsekõne vahele jätta ning asendada see näitamisega: Üle tema põse voolas pisar (ütles ta kurvalt asenduseks). Äkitselt Tarmo kaelale tekkinud punased laigud ja täpiks ahenenud pupillid ei tõotanud head (ütles ta midagi vihaselt asenduseks). Merikese kitkutud kulmud tõusid laubale kokku moodustades poolkaare. (ütles ta üllatunult asemel.)
6. Pidage meeles, et otsekõne on otsekõne. See tähendab, et dialoogi ei tohi liigselt siluda ja vähekasutatavatest sõnadest triiki täis lasta. Otsekõne ei pea olema ilus. Õige efekti saavutamiseks võib selle täis lükkida kuradeid, ää’sid ja mõminaid ning muid parasiitsõnu, nagu see ka päriselus on. Kuid sellega peab piiri pidama – ei tohi ümmarguseks toimetada ja sõnu valida ning ei tohi ka liigselt tänavakõnele kinni jääda. Kui te mõnele karakterile temale omase kõnepruugi või defekti külge poogite, siis peate seda jätkama, kuni lõpuni.
PS: Minu esimene raamat "Kõigile saab kurikaga virutada" ilmub ilmselt septembris.
6 comments:
Njah, eesti "ytles" ei ole ses mõttes päris sama mis inglise "said". Inglise stilistika töötab pisut teisiti, seal võib lehekylje peale "said" ysna mitu korda häirimatult esineda, aga eesti keeles hakkab kordus yhel hetkel lugejat segama. Igal keelel omad pärad.
Ma arvan, et paar "ütles ta'd" lehekülje kohta ei ole hull. Aga kui neid juba kümme on, siis on paha. Eks peab kõigi võimaluste vahel balansseerima: küsis ta, sõnas ta. Ma olen raamatutest ära lugenud lehekülje kohta, mitu tükki tuleb :). Sõna "ütles" kaob kuidagi müra sisse niiviisi ära, et ta ei sega lugejat. Proovi aga mõne muu sõnaga korrata, kohe paistab silma. Ütles on aga üks ütlemata libe sell.
/ütles ta
Noh, õnneks on eesti keel ysna synonyymirikas. Samuti tasub mõelda, kas ei võiks kasutada verbe, mis konteksti iseloomustavad.
""Kas sa tuled juba ykskord?" ytles ta vihaselt" on ilmselgelt liiane. Aga "nõudis ta" ei ole. Samamoodi võib otsekõne saateks kasutada nt "turtsatas", "virises", "kinnitas", "vingerdas"...
Seda viimast olen ma mitu korda tahtnud tarvitada riigikogus kysimustele "vastavaist" poliitikuist artikleid kirjutades. Paraku peab iga autor ise teadma, mis on tema teoses stiililiselt kohane ja mis ei ole. "Vastas" synonyym "kostis" on maameestest rääkides mõnus ja mõistlik, popis noorteromaanis samas kuidagi kohatu - mis sellest, et tegu on autoritekstiga, mitte tegelase sõnakasutusega.
Igal juhul tasub rikas sõnavara ennast ära. Ja erinevalt rahast pole see kellelgi kaasasyndinud, tuleb ikka ise ahne olla.
Oop'i poolt pakutuid tuleks kindlasti kasutada, aga samuti mõistlikkuse piirides. Kõiki natukene ja oma stiili järgides. :)
Jään su raamatut huviga ootama.:)
Tänud, hea on teada, et oodatakse. :)
Tänaseks on raamat küljendatud ja hetkel kirjutan tagakaane juttu.
Post a Comment