Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.
Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.
Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.
Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)
Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.
Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna
Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.
Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane
Väärtused – hoia maad, hoia perekonda
Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv
Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne
Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.
Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.
Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)
Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.
Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)
Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.
Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.
Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.
Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.
7 comments:
Üks variant on ka, et Ants tahab Rolandile vingerpussi mängida ja teeb talle head nägu, et siis öösel naabri aeda surnud koer visata.
Mhh, võib-olla ei tulnud Roland maale väsimuse eest pakku. Võimalik, et see oli ainuke pääsetee. Ja pakiruumis… pakiruumis on tal keegi, kes on vaja matta. Miks mitte naabri maale? Ja ega pahandused linna jää.
Ongi süžee koos. Kolm vaatenurka, kolmandas isikus: Sepp, Roland, paha mees linnast.
Sepp ei salli Rolandit kui linnameest (pisike konflikt)
Roland püüab ellu jääda ja sepast on tal tegelikult ükskõik (läbiv eesmärk, diivanilt püstiajaja – jääda ellu. Põhjus, miks keegi Rolandi skalpi himustab – selle võiks tükikaupa välja anda (saladus))
Paha mees ajab jälgi ja läheneb Rolandile iga peatükiga (pinge kruvimine)
Maailmavaateline konflikt Antsu ja Rolandi vahel on kulminatsiooni saavutamas hetkel, kui paha mees pilti astub ja nad liituma sunnib
Kassi hiire mäng
Rolandist ja Antsust saavad kuritöökaaslased
Miski kõmm-kabuum ka lõppu
Stseenid:
Rolandi VT
1. Roland sõidab läikiva džiibiga Antsu sepikoja ette võtit küsima
*Sepp tuleb jahipüssiga uksele
*Roland püüab hea läbirääkijana probleemi lahendada
*Võti on kuuris, naela otsas
*Sisemonoloog
Antsu VT
2. Sülitab ja kirub uut naabrimeest – meenutab halba eelmisest (suvitajast)
*Kruvib ennast üles
*Kähvab naise peale
*Tao rauda, kuni see kuum on
Paha mees VT
3. Jälle pidi just temale ülesanne langema kedagi taga ajada (endine politseinik ehk)
*Taob Rolandi asetäitja tümaks
*Keerab Rolandi korteri pea peale
*Leiab kogemata mingi kaudse vihje Rolandi armukesele
jne.
Kasutage julgelt. Kirjutage raamat. Tingimusel, et mina saan esimesena lugeda ning autori poolt signeeritud koopia maandub minu raamaturiiulis. :)
Ei saa ma enam pidama:
Rolandi pakiruumi saladus võiks ka ilmneda sammhaaval, tasapisi. Algusega tuleks lugeja eksiteele viia ja paar tavalist porinat genereerida. Ja siis öösel Roland hiilib naabriaeda (miks just sinna – tuleb välja mõtelda).
Sepp oletame, et kuuleb midagi ja näeb Rolandit üle aia tagasi ronimas. Mida või keda Roland matab – sellest mitte piuksugi enne õiget aega.
Tegelikult esimene peatükk ja esimene lõik võiksid rohkem kiskuvad olla, kui tavaline maamees-linnamees konflikt. Võib-olla lõigu pikkune proloog ette kirjutada. Stiilis:
“Klaas klirises ja kuul sopsas kahju tegemata läbi pappmaja seina. Roland tänas õnne, et ta ei olnud taibanud pikali heita – vastaselt korral oleks ta täpselt trajektooril lamanud. Vaikus mattis hinge ja hirm sundis paigale, kuid Roland teadis, et ainuke pääsetee oli pidevas liikumises. Kahju, et ta polnud taibanud endale kevlarist vesti hankida – see oleks kenasti ülikonna alla mahtunud ja üsna head kaitset pakkunud. Jne, aga mitte rohkem, kui pool lehekülge ja siis kohe džiibi stseen.”
PS: Sepa iseloomus võiks välja lüüa kurjad jooned – miski otsustav, külmavereline vasarakeerutaja (Rolandi tulevane Luca Brasi)
Päris hea. Kuna mulle endale meeldib ka veidi müstitsismi, siis lisaks, et see keda maha maetakse, ei pjää sugugi vagusi paigal püsima,vaid otsustab ka välja ronida. Algul vaimu ja hiljem juba...kui keegi teda ei takista, siis ka lihalikul kujul.
Mind huvitab pigem, kuidas hoida tegelast loo algusest lõpuni sama isikuna ja süzheeliine seega mitte lõnksu lasta: pidevalt märkan üle lugedes, kuidas mõni kirjutatud isik on loo kulgedes sujuvalt isiksust vahetanud, olles 25 lk jooksul säilitanud küll välimuse, ametlikud atribuudid (elukutse, nimi, perekonnaliikmed ja funktsioon loos) ja pisiharjumused (naeratab, üks suunurk kõrgemal kui teine, tal on kogu aeg küünealused mustad), kuid muutnud oma põhilisi iseloomuomadusi ja tõukejõude elus.
Millest tulenevalt tuleb ümber kirjutada kas jutu kogu esimene või kogu tagumine pool, ja üsna tugevalt ümber, sest ühe iseloomuga tegelasele loomulik käitumisviis on teise puhul korraga absurdne.
s.t. ma pean silmas siis sellist karakteri muutumist, mis ei ole teadlikult tehtud vaid on muutunud kogemata. Et kuidas saab tegelase kogemata äramuutumist vältida.
Tegelikult on hea, kui karakter kirjutamise käigus muutub. See tähendab, et ta areneb mingis suunas. Võtab selgemad piirjooned. Algus tuleb lihtsalt üle kirjutada. Ja kui ülekirjutamisel karakter jälle muutub, siis tuleb jälle üle kirjutada. Küll ta siis lõpuks paika loksub ja on see, kes ta peab olema. :)
Post a Comment