2010. aastal loetud raamatud

Nagu eelmiselgi aastal teen  kokkuvõtte tänavu loetud raamatutest.

1. Tee Jeruusalemma Jan Guillou
2. Templirüütel Jan Guillou
3. Riik tee lõpus Jan Guillou
4. Fevre Unelm Georg R.R. Martin
5. Gort Ashryn 2 Leo Kunnas
6. Tule taevas appi Arto Paasilinna
7. Plot & Structure James Scott Bell
8. Gorki Park Martin Cruz Smith
9. Põhjanael Martin Cruz Smith
10. Lisey lugu Stephen King
11. Selle Ilma Väetid S.Vititski
12. Oraakli öö Paul Auster
13. 6 Detsember Martin Cruz Smith
14. Mustlane merevaigus Martin Cruz Smith
15. Ameerika jumalad Neil Gaiman
16. Lendas üle käopesa Ken Kesey
17. Akvaarium Viktor Suvorov
18. Surmani on aega Dean Koontz
19. Leek sügaviku kohal Vernor Vinge
20. Lohetätoveeringuga tüdruk Stieg Larsson
21. Tüdruk, kes mängis tulega Stieg Larsson
22. Harmagedon tagasivaates Kurt Vonnegut
23. Mobla Stephen King
24. Jah, Härra Peaminister Antony Jay ja Jonathan Lynn
25. Võõrana võõral maal Robert A Heinlein
26. Haigla Avo Kull
27. Holcrofti leping Robert Ludlum
28. Duma Key Stephen King

Jan Guillou triloogiat tasub lugeda ajaloolist romaani armastavatel inimestel. Minule meeldis kõige enam, et sain rohkem teada Rootsi kuningriigi sünnist.

Fevre Unelm oli minu esimene kohtumine Georg R.R Martini teostega. See oli ka esimene vampiiriraamat, mida ma lugenud olen. Vampiirides kahtlen jätkuvalt edasi, aga Georg R.R. Martini raamatuid loen kindlasti veel.

Gort Ashryn II on hea. Pisut liiga palju relvade ja taktikate kirjeldusi, ent siiski kaasahaarav. Hästi välja joonistatud tsivilisatsioonid. On näha, et kirjanik nägi tõesti vaeva. Ma olen kuulnud, et Kunnasel on ambitsioon Gort Ashryn ingliskeelseks võluda ja välismaa letid üle ujutada. Ma usun, et see läheb tal korda.

Tule taevas appi mulle ei meeldinud. Ainuke efektne nüanss oli pealkiri.

James Scott Belli raamatust olen kirjutanud siin: Plot& Structure

Martin Cruz Smith on alates Gorky Park’ist minu absoluutne krimikirjanduse lemmikautor. Kahjuks Varrak vist neid enam ei ilmuta. Nii et kolmandat Renko saagat olen sunnitud inglisekeelsena tarbima.

Lisey lugu – Kindlasti tasub lugeda, kuigi umbes kahesajandal lehel tekib tunne, et millal ometi see sissejuhatus läbi saab. See raamat heliseb sügavalt omamoodi. Muuseas, “Lisey lugu” on hetkel poodides alla hinnatud.

Vititski on tegelikult üks Strugatskitest ja kohe näha, et teist venda polnud ligi. Kohati vajab sõnadest ja lausetest arusaamine tuumafüüsiku abi. Lool endal pole viga, aga pigem ei soovita.

“Lendas üle käopesa” ilmselt eraldi tutvustust ei vaja. Oma rõõmuks leidsin selle eestikeelsena raamatukogu riiulilt. Soovitan soojalt, hoolimata sellest, kas olete filmi näinud või mitte.

Ameerika Jumalad jälle üks paganama hea raamat. Soovitan.

Akvaarium – tõsiselt huvitav lugemine, saab teada vene sõjaväeluure (GRU) tagamaadest ja töömeetoditest.

Surmani on aega – Lugesin Dean Koontzi, sest paljud ameerika kirjaõpetajad viitasid tema suunas. Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist. Teen Koontziga ühe katse veel.

Vinge, et Vernori nimi on Vinge – raamat on hea. Huvitavad uued ideed. Ulmesõpradele kindlasti soovitan.

Lohe tätoveeringuga tüdruk – Esimene raamat oli enam-vähem, teine osa oli aga nii vildakas, et senini ei ole viitsinud kolmandat endale hankida. Räägitakse küll, et kolmas pidavat parem olema.

Mobla - Seda raamatut ma ei soovita lugeda. Kõige rohkem segas, et raamat on justkui välja karanud “Kuidas kirjutada põnevikke” õpetusest. Söödame alguses sündmuse sisse ja siis saadame inimesed rännakule, soovitavalt mingi missiooniga. Ähvardus õhku (hirm poja pärast) ja siis hakime ja pakime. Traagelniidid paistavad igal sammul välja. Justkui ta ei oleks viitsinud teist korda põhjalikult läbi kirjutada.

Jah, Härra Peaminister – lõbus ja muhe lugemine. Veidi ühetaoline küll, aga ma garanteerin, et vaatate poliitikute ja poliitika peale hoopis teise pilguga, kui raamatu läbi saate. See on nagu omamoodi juhend, kuidas riigimeeste jutust õigesti aru saada.

Võõrana võõral maal – minu jaoks jäi kuidagi lahjaks. Peale selle oli lugedes koguaeg meeles, palju see raamat maksis. Kalleim pehmekaaneline, mille ma soetanud olen.

Haigla – Avo Kull võitis romaanivõistluse, kus mina teise koha sain. Raamatut soovitan.

Ludlum on minu eriline nõrkus – “Holcrofti leping” aga on vilets lugemine. Ei tasu isegi liivaranda kaasa võtta.

Duma Key – väga-väga meeldis. Eriline õhkkond ja tegevus. Ideed ei pruugigi olla väga uued, aga ülesehitus ja samm-sammult pinge juurde keeramine töötasid väga hästi.

Eksortsism

Olen erinevates seltskondades sattunud rääkima kirjutamisest. Üks ühine joon, mis teatud määral just kirjavõõramaid inimesi seob on: nad arvavad, et ma tegelen mingil määral vaimude väljaajamisega. Kuidas muidu mõista fraase: “Kirjutama peab siis, kui vaim peale tuleb?” või “ootad vaimu ja siis kirjutad.”

Ma ütlen ausalt, et mingi pisike kilk ikka siristab kõrva ja käib Lämmijärves infot ammutamas (Lämmijärve kohta loe Stephen King, “Lisey lugu”), aga enamjaolt kirjutab raamatuid ikka iseenese tahe. Ainult niiviisi saab loo lõpuni jutustada.

Kui me jääksime ootama ja kirjutaksime ainult “vaimu peale tulles”, siis peaksime kaua passima. Täismõõdulise romaani kirjutamiseks läheks vähemalt kümme aastat (vähemalt minul) ja pole sugugi kindel, kas selline raamat ka ühtse terviku moodustaks. Kuigi muidugi võib välja kukkuda elu parim kirjutis (kui aga nii ei juhtu on kümme aastat aega läinud).

Minu kirjutamise tee algas puhangutest. Mõttesse tuli pilt ja ma ajasin selle paberile ning jäin järge ootama, sest loost olid olemas ainult mõned jupid. Pagana kaua pidi ootama ja kui ma seesistuvale deemonile hakkasin närviliselt peale käima, siis suhtluskanal sulgus.

Püüdsin midagi välja mõtelda. Jõllitasin tunde oma poolikut kirjatükki ja üritasin sinna midagi juurde kirjutada. Mõtlesin lugu ette ilma mingi kaasabita, puha ainult oma ajurakkudega. :) Ja siis kui ma olin teinud plaani ja ma teadsin, kuidas võiks edasi liikuda, tuli palang ootamatult tagasi ja viis mind lehekülgede kaupa edasi ja ma sain oma esimese jutu lõpetatud. Võib-olla selles asi ongi – see palang või kirjutamisesoov või siristaja või deemon ongi teatud taustamõtete ja unenägude kokkupandud pakett, mis sisaldab katkendeid, ja järje me saame siis, kui ise suudame jupi juurde mõtelda.

Minu esimene raamat sündis nii: ainuke detail, mida ma teadsin oli keskealine mees, kes istub Lasnamäe kortermaja rõdul. Õues oli väga palav ja midagi pidi kohe-kohe juhtuma ja mees teadis seda, ootas seda. Edasi hakkasin ma unes nägema ja vahel ka ilmsi, et mees vaatab läbi optika vastasmaja kardinate taga liikuvaid figuure. Kõik vahepealsed jupid ja tegevused pidin omast peast juurde mõtlema :). Mõtetest sündis novell pealkirjaga “Kujundaja”. Teatud sügelemine ei andnud ikka järele ja ma kirjutasin novelli ainetel raamatu. Siis sain rahu. Teema sai läbi. Vähemalt tolleks hetkeks.

Nii et ma ei teagi võib-olla on alguses mainitud inimestel õigus. Tegelemegi vaimude väljaajamisega ja kui oleme sõnad paberile saanud, siis saame rahu. Kogu see teema tundub hoopis teistmoodi, kui loete raamatut “Duma Key” (autoriks Stephen King). Seal räägitakse küll maalimisest, aga mine tea, mille me kirjutades paberisse raiume ja millist elu see seal elama hakkab. :)

Ära ponnista

Tänu Oop’i visatud lingile tõlkisin alljärgneva kirja, mille Charles Bukowski kirjutas oma sõbrale ja kolleegile William Packardile. Sealt on üht-teist kõrva taha panna igal kirjanikul.

Dets. 23. 1990.

Tere hr Packard:

Ei, sa ei ole ebaõnnestunud võib-olla mina olen, mõnikord ma tunnen, nagu oleksid mul alukad rebadel ja perse hüäänisita märklaud.

Kuule see sinu Pincus on luuletajate vastu kohutavalt karm. Ma mõtlesin, et mina olen luuletajate vastu karm. Mul on hea meel, et ma temaga läbi saan. Ja tal on õigus ootamise kohta. Ainult siis, kui kaheksajalg on sind mässinud oma kombitsaisse pole sul piisavalt aega oodata.

OOTAMISEST, ma tean mida ta mõtleb. Liiga paljud kirjanikud kirjutavad valedel põhjustel. Nad tahavad saada rikkaks või kuulsaks või nad tahavad magada tüdrukutega, kellel on juustes kellukesed. (Võib-olla viimatimainitu polegi nii paha mõte.)

Kui kõik tuleb hästi välja, siis ei ole see seepärast, et sa valisid kirjutamise, vaid seepärast, et kirjutamine valis sinu. Siis kui sa oled selle peale vihane, siis kui see on topitud sulle kõrvu, sõõrmeisse, küünte alla. Mil pole lootust peale selle.

Ükskord nälgisin ja külmetasin Atlantas tõrvapapist ubrikus. Seal olid ainult ajalehed põrandaks. Ja ma leidsin pliiatsijupi ning kirjutasin ajalehtede valgetele servadele, teades, et mitte keegi ei saa kunagi kirjutatut nägema. See oli totaalne hullumeelsus. See ei olnud kunagi töö või plaanitud või osake koolist. See lihtsal oli. Ja ongi kõik.

Miks me ebaõnnestume? See on ajastu, midagi ajastus, meie ajastus. Pool sajandit pole olnud mitte midagi. Ei mingit tõelist läbimurret ega uudsust ega leegitsevat energiat ega riski.

Mis? Kes? Lovell? See rohutirts? Ära aja paska.

Me teeme, mida oskame ja ei tee seda väga hästi.

Piiratud. Lukustatud. Poseeritud.

Me töötame liiga palju. Me püüame liiga palju.

Ära punnita. Ära tööta. See on seal. See otsib meid praegu, valutab, et meid suletud üsast välja lüüa.

On olnud liialt juhised. See kõik on vabalt saadaval, meid ei ole vaja õpetada.

Kursused? Kursused on eeslitele.

Luuletuse kirjutamine on sama lihtne, kui pihku tagumine või pudeli õlle kulistamine. Vaata. Siin on üks:

&Lux

Ema nägi pesukaru,

ütles mulle naine

Ah, ütlesin ma.

Ja see oli

Enam-vähem

Asjade seis

Täna

______________________________________

Originaalkujul on tekst siin: “Don’t try”

Kui keegi näeb tõlkes viga laita, ole hea ja aita!

Ropp lugu

Roppude sõnade kasutamine ja asjade õigete nimedega nimetamine, tõmbab osadel inimestel nina kirtsu. Kui te aga püüate kirtsutajatega kena olla ja kasutada leebemaid sõnu, siis lähete riidu teise grupi inimestega, kes silmakirjalikkust mitte üks teps ei salli.

Kuidas säilitada mõistlikku tasakaalu? Õiged sõnad annab karakter. Kui peategelane on aastaid lasteaiakasvatajana töötanud ja on üks paljudest pehmete sõnade maaletoojatest, siis just nimelt nii peab ta ka väljenduma.

Kui karakter on viie klassi haridusega narkomaan, siis ta nii küll ei räägi. Või kui näiteks kaks keskkooli noort omavahel maid jagavad, siis on nende kõnepruuk otsekõnes mahlane ja siiras. Nende mõtetessegi mahub kindlasti omajagu vürtsikaid sõnu.

Halb on, kui ropendamine muutub peaeesmärgiks. Et ainuke originaalne osa romaanist on ebatsensuursete sõnade kaskaad. Vaevalt, et keegi eriti üllatunud on – pigem selline asi tüütab. Sõnad peavad sobima konteksti valatult – väljendades siiralt mingit emotsiooni, just sedamoodi, kuidas Teie poolt väljamõeldud karakter ennast usutavalt väljendaks.

Oletame, et Te esimeses versioonis olete siiras ja kirjutate otse südamest. Teises versioonis närib kahtlus rindu, kas ikka võib niiviisi. Kolmandas kirjutate teksti, kus peategelane ajab jalad harki, sülitab maha ja ütleb “oi kurjam!”. Ärge nii tehke. Eriti ebaloomulik on taoline situatsioon siis, kui osad sõnad olete siiski julgenud jätta ja osad on enesetsensuuri käe läbi allavoolu toimetatud.

Siis veel igasugused keerulised roppused. Et kui keegi läheb jooksujalu võsasse murelik nägu peas ja rull tualettpaberit kaenlas, siis ei lähe ta mitte: roojama, loomulikke vajadusi õiendama, asjale, kakama, “sinna”, kükitama – vaid ta läheb sitale (oleneb muidugi karakterist).

Ülesanne: Täitke punktiir sobiva sõnaga. Proovige ka sõnu: noku, pissu, till, meheau, liige, peenis jne. :) (Ma pärast ütlen, milline sõna selles lõigus on.)

“Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsist Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? ………….. ei tööta. Viga küljes? Ahastus vajus peale, uputades kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi – ainult hirm ja kadedus.”

Kui kirjutate ropu raamatu, siis ärge öelge, et mina soovitasin. Mina palun oma karakterite vastu lihtsalt aus olla. :)

Uus romaan

Eelmise aasta 21. septembri sissekandes rääkisin sõltuvusest. Et lõpetanud ühe raamatu kirjutamise, alustasin kohe järgmist. Veel kirjutasin, et ehk aasta pärast puhkan.

Nüüd on järgmine raamat valmis (lettidel millalgi märtsis 2011. a, kirjastaja Tänapäev, pealkiri: “Nii siis jääbki”).

Ausalt öeldes ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kirjutamist katkestada. Järgmise, kolmanda, romaani tegevusplaani esimene osa on juba valmis nikerdatud.

Kui nüüd keegi küsiks, et kas teist raamatut oli lihtsam kirjutada, kui esimest, siis vastus oleks, et jah ja ei. Esimene oli otsimine, proovimine ja tõestamine. Teisega olid osaliselt protsessid selgemad, et kuidas süžeed teha ja peatükke ja otsekõnet ja muud miljonit pisiasja. Kuid kuna kirjutasin enda jaoks uue nurga alt ja karakteripõhise süžee põhjal, siis oli see omamoodi raskem.

Kolmanda romaanina plaanin põnevikku. Kolmandas isikus ja jooksvalt paaris-kolmes vaatenurgas. Planeerimisvahendina kasutan programmi yWriter5.

Teise raamatu kirjutamisel oli samuti yWriter abiks. Seal on mõnusam ja lihtsam süžeed kirjutada (parem, kui excelis stseenidega pusida :)). Annab ka palju erinevaid mooduseid, kuidas lool silma peal hoida, et sündmused kokku jookseksid. Kui on vaja kirjutada kindlat kuupäeva silmas pidades, siis saab seada endale konkreetse eesmärgi ja seda lihtsalt järgida.

Ja eks seal ole veel sada pisikest mugavust: loeb kokku palju unikaalseid sõnu kasutanud olete, mis on teie enimkasutatud sõnad, parasiitsõnade nimekirja saab teha, saab defineerida karakterid, kohad, seosed ja erinevad vaatenurgad. Muidugi saab kõikvõimalikes järjestustes romaani ülevaateid välja printida jne. Saab valida eestikeelsed menüüd.

Tegemist tasuta programmiga. Abivahendi looja on ise samuti kirjanik.

Raamatu peab muidugi ise valmis kirjutama. :)

Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!

Teleporteerumine & ajamasin

Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:

Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.

Teleporteerumine käib nii:

Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.

Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.

Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.

Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:

Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.

Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)

Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”

Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.

Mõnusat teleporteerumist! :)