Õpiraamat

James Scott Bell “Plot&Structure”

Alguses oli raamat veidi kohmakas, võimalik, et mul oli autoriga kohanemisel raskusi. Dembli stiilis kirjutatud. (Parimaks näiteks on: “You don’t wanna be wanna be, you wanna be be pro.” – põhjendab, miks on teise mustandi kirjutamine oluline). Kuna JSB on palju avaldatud autor (mitte ainult kirjutamisõpikute oma :D ), siis soovitan lugeda.

Saab aimu, milline raamatu kirjutamise köögipool on. Et raamatul peab olema algus, keskpaik ja lõpp – ja see ei ole sugugi iganenud tehnika. Kuidas kasvatada pinget. Erinevad süžeemeisterdamise võtted. Alates klassikalisest “kaardipakist” lõpetades “Autoga pimedas kihutamine, täistuled peal”. Kuidas enda seest ideid leida ja neid lahti kirjutada. Kuidas teha teist mustandit ja milliseid küsimusi valmiva raamatu kohta küsima peab. Kuidas kujundada usutavaid karaktereid. Viimastel lehtedel on raamat mõnusalt kokku võetud, aidates sisu meelde tuletada. See on teos, mida saab ja tuleb uuesti ja uuesti lehitseda.

Suur kogu praktilisi näpunäiteid ja nippe, millest mõnda ma ka oma blogis olen lahanud. Sellegipoolest tasub kindlasti endale oma koopia hankida. Raamatu odavaimaks toimetamiseks Maarjamaale on vist parim võimalus "www.kriso.ee" - toovad ukse taha kätte ja maksab samas suurusjärgus keskmise poest hangitava raamatuga.

Mina asun uut õpikut purema. Kirjanik Lawrence Block ja pealkiri: “Telling lies for fun and Profit.” (Ma olen andnud endale lubaduse, et see on viimane õpperaamat, mida ma loen. Info hakkab tasapisi korduma ja ma arvan, et tähtsaim asi kirjutamise õppimise juures on kirjutamine. Sain just valmis teise romaani esimese mustandi – jälgin oma esimest nõuannet: selleks, et saada kirjanikuks peab kirjutama. Nüüd on küll kõik, muidu tuleb liiga pikk sulgudes jutt. :) PS: Muide, siin kirjutamine kvalifitseerub ka kirjutamiseks, kuidagi peab ju oma miljon sõna kokku saama. :) Pagan, ega ma ei kasutanud liiga palju sõna “kirjutama”?)

/Mõtlen, et minu blogi lugevad toimetajad võiksid kirjutada toimetamisest võhikutele. Mida silmas pidada, kuidas oma karvasele tekstile läheneda ja milliseid pliiatseid varrukas kanda. ;)/

Eesti keeles on Lawrence Blockilt ilmunud raamatud: “Palgamõrvar” ja “Kaheksa miljonit suremisviisi”. Mõlemad on väga head.

Kuidas vältida klišeesid?

Me oleme näinud palju filme ja lugenud kuhjade viisi raamatuid. Kogu selle materjali korduvaid elemente võibki klišeedeks nimetada. Paljudes filmides aimame juba enne peategelase liikumist, mida ja kuidas ta teeb. Vahest on peale raamatu esimesi lehekülgi selge, kuidas viimasel leheküljel sündmused kulgevad.

Me ei kasuta enam neid, liiga klišee (Joonistuse autor Bekie Marett. Luba pilti kasutada olemas. Link.)

Kujutame ette stseeni:

Mees tuleb ootamatult komandeeringust koju, avab magamistoa ukse ja näeb parimat sõpra oma naise kallal toimetamas. Muidugi on see olukord ise juba klišee, ja pealegi nii ära nämmutatud, et ei soovita seda kasutada. Peredraama võib muud moodi lahti kirjutada, võimalusi on lõputu hulk. Paraku on esimene mõte, mida me kirjutades järgime, tavaliselt kulunud.

Klišeelik reaktsioon olukorrale oleks:

* Mees asub kaklema

* Mees haarab relva

* Kisendab, loobib riideid

Polegi vaja pikalt lahti kirjutada, kuna kõik kujutavad nagunii ette, kuidas see stseen välja näha võiks. Siia ongi koer maetud – lugeja teab ette, mis toimuma hakkab. Kirjaniku ülesanne on aga lugejat üllatada.

James Scott Bell soovitab oma raamatus Plot & Structure läheneda asjale nii:

Tekitada nimekiri mõtetest, mis selle stseeni võtmes meelde tulevad. Esimesed mõtted. Tähtis on ennast mitte tsenseerida. Kirja võib panna kõik.

1. Mees astub tuppa ja haihtub.

2. Mees astub tuppa, kõnnib mõõdetud sammuga aknani ja hüppab välja.

3. Mees võtab istet ja pöördub rahulikult oma sõbra poole: “Tere, Peeter, kuidas läheb?”

4. Mees vajutab suurt punast nuppu ja voodi kaob koos naise ja sõbraga põrandasse.

5. Mees hüppab voodi kõrvale toenglamangusse ja asub kätekõverdusi tegema.

Nüüd tuleb nimekirjast paremad ideed välja noppida ja neid rohkem lahti kirjutada, sest lugejale peab ju selgitama, miks mees haihtus, kuidas see võimalik on?

Vahest tuleb klišeesid kasutada, et lugejat eksitada ja ta veel suurema üllatuse jaoks ette valmistada. Just siis, kui ta mõtleb, ja jah see on jälle see ja too, tuleb ootamatu pauhh-karmauhh. :)

Ka see oskus on mõeldud rakendamiseks mustandi number kaks kallal. Esimese mustandi sirgeldamisel tuleb kogu aur kulutada ainuüksi valmis kirjutamisele.

Alfred Hitchcock’i aksioom: “Hea lugu on elu, mille igavad osad on eemaldatud.”

Ajend - vastumõju

… eelneb vt sissekannet stseen

Mikrotasand

Usun, et stseeni elemendid on lihtsad ja asetuvad kergelt oma kohtadele. Kuid nüüd peab teksti veel hoolikamalt luubi alla võtma ja proovima aru saada, kuidas kirjutada väikseim struktuur.

Ajendi-vastumõju ühik

1. Ajend – midagi, mis annab karakterile põhjuse vastutegevust alustada, reageerida, vastumõju osutada.

Ajendiks võib olla suvaline mõte, tunne või tegevus, mis kutsub esile vastumõju. Tähtis on, et see oleks selgelt piiritletud ja arusaadav.

Näiteks:

N1:

Mati käsi sukeldus põuetaskusse ja hetke pärast jõllitasin relva mustavat suuet.

N2:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel.

2. Vastumõju on pisut keerulisem ja koosneb omakorda mitmest komponendist. Oluline on siinjuures ajaline järjekord.

1. Esimene mõte

2. Refleks

3. Ratsionaalne tegevus ja kõne

Ajend ja vastumõju peavad selguse mõttes olema erinevates lõikudes. Vastumõju võib koosneda mitmest lõigust.

N1:

Olen kadunud mees, mõtlesin, tundes algavat paanikahoogu. Tõstsin tõrjuvalt käe relva suunas, püüdes torusse mitte vaadata ja üritasin selgitada: “Keegi on mind süüdlaseks lavastanud. Mina ei ole sulle halba teinud!”

Järgmise ajendi algus -> Mati naeris ähvardavalt ja tõmbas kuuli järsu liigutusega rauda. Tema sõrm liikus päästikule.

N2:

Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata.

Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus.

Vastumõju ei pea koosnema kõigist kolmest komponendist, aga järjekord peab samaks jääma. Kõigepealt esimene mõte, siis refleks ja lõpetuseks ratsionaalne tegevus ja kõne. Selles järjekorras inimesed tavaliselt reageerivad.

Loomulikult on olemas karaktereid, kes enne lasevad ja siis küsivad, sellisel juhul on tegemist lihtsalt üliarenenud refleksiga ja hilisemaks ratsionaalseks tegevuseks kvalifitseerub kannatanu pulsi katsumine. :)

Originaalis ütleb Randy Ingermanson, et kõik, mis ei mahu madalamal tasemel ajendi-vastumõju ühikuks, on jama, ja tuleb külma südamega kustutada. Ta saab aru kirjaniku valust, kuid soovitab seda siiski teha.

Nii stseeni tehnikat kui ka ajendi-vastumõju oma, ei ole mõtet esimese mustandi kirjutamisel meeles pidada. Hiljem, kui teist korda kätte võtate ja parandama/toimetama hakkate, siis on õige aeg teksti analüüsiks ja õigete elementide otsimiseks ja ümberkirjutamiseks. Kui proovida kohe õigesti kirjutada, siis jooksete ilmselt juba esimese lehekülje lõpus kinni.

Teine kirjaõpetaja – James Scott Bell – soovitab süsteemile mittevastavad tükid välja lõigata, kuhugi kokku kopida ja tulevikus mõne kasutusjuhendi kirjutamisel ära kasutada. :D Tema süsteem on küll pisut varieeruv, kuid mitte oluliselt.

Täpsemalt: http://www.advancedfictionwriting.com/art/scene.php

Pilt on näpatud siit: pilt

Tapa kallikesed

Kindlasti on teid kirjutades või toimetades tabanud uhkusehoog. Nii hästi välja kukkunud lõik, nii suurepärane lause, mis ütleb kõik. Vahest viitsite hulga vaeva näha ja poleerida ning lihvida viimase läikeni.

Siis kallutate pea rahulolevalt viltu ja mõtlete: suurepärane, aplaus, vähemalt see lause lõikab lugeja jalalt maha ja paneb ta rõõmust vingerdama.

Võimalik, et “kallikeseks” osutub mõni lahe anekdoot või kõrvallugu, mis tegelikkuses romaani kuidagi ei rikasta. Diagnoos on eelneva kombinatsiooniga sama. Me tahame vägisi lükkida teksti oma mõtteid ja lahedaid nalju, mida meie karakter eal ei ütleks, ilma kirjanikupoolse jõhkra surveta. :)

Peale seda, kui olete oma lauset veelkord nautinud, jätke temaga hüvasti. Võib-olla sobib teile kiire viis ja te lihtsalt märgite lause ja litsute “kustuta” nuppu, võib-olla on teil vaja läbida spetsiaalne protseduur kadunukese ärasaatmiseks, aga see lausejupp või lõik peab kaduma.

Miks? Sest väga tõenäoliselt on see ülepingutatud ja stiliseeritud jama. Võilill keset pügatud muru. Kivike kingas. Nii palju, kui te teda ka ei armasta, tuleb temast ikkagi loobuda. Hüvasti, nuuks… :)

Üks ere näide minu kallikesest, mida ma jupp aega näppisin, lõpuks sain aru, et see on odav, veniv ja hale nagu seebiooperi avaakord. Õnneks leidus inimene, kes minu eest päästikule vajutas ja selle lolluse bittideks lahustas.

“Mille pärast oli maailm seatud nii, et moment, mil me tahtsime täiel häälel karjuda: “ilus hetk, oh viibi veel”, olles nõus loobuma kõigest – ka hingest – et vaid käesolev minut oleks igavene, oli reaalsuses kõik ette põrmule määratud.”

(Ikka ma, kurat, eksponeerin seda!)

“Kill your darlings” – William Faulkner

Kas kirjanikuks saab õppida?

Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii nagu sa tahad ja see protsess ei allu mingitele reeglitele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt otse oma teksti kätte. Kindlasti on neil tuua ka mõni näide. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega. Tavaliselt on nad ise kirjutanud jutu või kaks – võib-olla ka raamatu või kaks ja saanud hävitava arvustuse osaliseks. Nad ei oska kriitikat oma kasuks pöörata ja sellest õppida ning tahavad peale suruda oma vigast lugu ja mõtteviisi. Sildistatult, et mina ise olen maailma parim kirjanik ja teen, mida tahan (osati on see õige – niikaua, kuni ei teki avaldamise ambitsiooni). See on solvumine. See läheb üle.

Olen viimasel ajal lugenud kirjutamisest ja paljud tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad otse: õppima peab. Aastaid, kümneid aastaid. Mitte midagi ei tule niisama lihtsalt või ei kuku välja kogemata. Stephen King kirjutas aastaid põlve otsas raamatuid ja pesi hooldekodu räpaseid linu. Käis kirjutamiskursustel, õppis filoloogiks ja kirjutas kuue aastaselt peale ja nägi tohutult vaeva, enne kui edu saavutas.

See on tüüpiliseim viga, mida arvatakse, et kirjutan valmis ja siis kogemata satub raamatusse mõte, vihased karakterid, taust ja kõik muu. Ja see kellel ei tule sellel ei tule.

See on puhas jama! Jah, loomulikult on andekamaid ja vähem andekamaid kirjutajaid. Kuid kokkuvõttes taandub kõik ainult ühele asjale: kas kirjanikul on jutt sees või ei ole. Kas tal on tahtmine ja rõõm kirjutamisest. Kõik ülejäänu on mitut moodi õpitav. Kas läbi suure mahu – ühe kirjaniku arust peab kirjutama vähemalt miljon sõna, enne kui midagi õnnestub avaldada. Või läbi kirjutamisõpikute. (Kõige mõistlikum viis oleks kombineeritud eelnevast kahest.) Loomulikult ei pea järgima kellegi õpetust sõna-sõnalt. Neid peab painutama, miksima ja leidma oma tee.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta.

Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sees on väljundit otsiv soov kirjutada.

Stseen

Oletame, et süžee on paigas. Karakterid välja kujunenud. Peategelasel on läbiv eesmärk, mille poole püüelda ja vastutöötajatele on loodud kõik võimalused, et protagonistile edukalt kaikaid kodaraisse loopida. Mis nüüd edasi siis? :)

Tegelikult on süžee kujundamise ja struktureerimise kohta veel palju-palju võimalik kirjutada. Ja ilmselt ma ka kirjutan, millalgi lähitulevikus.

Hoiatan kõige järgneva suhtes. Kasutada ainult oma vastutusel! Mitte lasta lõhkuda enda rutiini, harjumusi ja väljakujunenud oskusi. Elemente, millest üks raamat koosneb on hea teada, aga kui teooriasse liiga kinni jääda ei tule praktikast midagi välja.

Teise drafti kirjutamisel on elementide teadmine hindamatuks abimeheks teksti analüüsimisel.

Stseen-jätk

Stseen on raamatu peatükis enim kasutatav konstruktsioon, mis viib tegevust edasi. Jätk on stseeni loogiline kaaslane.

Makrotasandil näeb kõik lihtne välja:

Stseenis peavad esinema järgnevad elemendid:

1. Eesmärk – lihtsalt defineeritav ja kõigile arusaadav “miski”, mis paneb peategelase liigutama ja midagi tahtma.

2. Konflikt – takistab peategelasel eesmärki saavutamast.

3. Katastroof – läbikukkumine eesmärgi saavutamisel.

Toon näite:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel. Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata. Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus. Lähedalolevate põõsaste tagant kostis teismeliste ülemeelikut naeru ja hõikeid: “Kas said peale? Paneme juutuubi!”

Eesmärk – parm tahab ei kuskilt ilmunud viinapudelit haarata.

Konflikt – teismelised on üles seadnud lõksu, et parmu üle irvitada

Katastroof – pudel tõmmatakse nina alt ja protseduuri filmitakse

Jätk:

1. Reaktsioon – ülaltoodud ebaõnnestumisele hädale. Haavade lakkumine.

2. Dilemma – valikud. Mõtlemine kuidas edasi.

3. Otsus – dilemmast järelduv valik ühe või teise tegevuse kasuks – tekib uus eesmärk ja algab järgmine stseen.

Sass neelatas tahtmatult. Janu piitsutas tagant. Kõik oli äsja nii selge ja käegakatsutav olnud nagu jätk unenäole. Julmad inimesehakatised, niiviisi ei tohi mängida, mõtles ta pahuralt. Kas ajada neid taga? Ei, nende katkiste saabaste, aukliku maksa ja viledate kopsudega ei peaks ta vastu enam, kui viiskümmend meetrit. See tähendaks veel rohkem narrimist ja irvitamist. Parem läheb poe taha kannatama, ju varsti tuleb keegi, kelle vanus endal pudelit osta ei võimalda ja ta saab vahendamise pealt mõned õlled teenida.

Reaktsioon – janu piitsutas tagant, pettumine ja kurtmine

Dilemma – kas püüda need raisad kinni või lonkida poe taha

Otsus – läheb poe taha noori ootama, et alkoholi hankida (uus eesmärk järgneva stseeni kirjutamiseks: oodata januseid noori, kellele alkoholi hankides endale õlut teenida. Konfliktiks politsei vahelesegamine ja katastroofiks kinnipidamisasutusse sattumine.)

Ja nüüd koguaeg edasi, nii kaua, kuni eesmärki seada saab. Stseen- jätk-stseen-jätk. Kui enam eesmärki ei teki, siis on raamatu peatükk loomuliku lõpuni jõudnud. Üle punnida ei tasu. Muidugi peaks algama aeglaselt ja liikuma edasi pinget tõstvas tempos, aga seda – pinge kruvimist – proovin mõni teine kord lahti kirjutada.

Stseenide ja jätkude vahele saab mahutada ka kokkuvõtlikud osad. Näiteks me ei pea üksikasjalikult lahti kirjutama samm-sammult, kuidas parm poeni jõudis. Võime lihtsalt kokku võtta ja lühendada: Teekond kvartali keskmes asetseva poeni läks peaaegu muretult. Sassil vedas, tal õnnestus kilomeetrise jalutuskäigu jooksul korjata kümne krooni eest taarat.

Või siis saab vahele lükkida killukese eelnevalt juhtunust: Kõigest mõned aastad tagasi oli Sass vaadanud eluheidikuid põlgliku pilguga, aimamata, et elu keerdkäigud võivad ka tema allakäigu keerisesse paisata.

Kummagi viimatimainitud elemendiga ei tohi liiale minna – muidu läheb lugemine igavaks.

Täpsemalt saab lugeda siit: Writing the Perfect Scene

Osa vihjeid lugesin James Scott Belli raamatust "Plot & Structure"

PS: Soovitan läbi lugeda ka kommentaarid, sellele artiklile - aitab pilti selgemaks saada ja mõnedele küsimustele vastuse leida.

Järgneb...

Esimene lause

Kindlasti olete kuulnud esimese lause olulisusest lugeja püüdmisel. Olen sellest tehnikast mööda vaadanud, sest ma valin oma raamatuid teistmoodi. Loen kokkuvõtet raamatu tagakaanel ja siis sirvin siit-sealt. Pole siiani esimesi sõnu tähtsaks pidanud.

Loen James Scott Belli raamatut: “Plot and Structure”. Seal on väga palju lihtsaid ja huvitavaid nippe, mida kirjutamisel kasutada tasub. Esimene lause nende seas. Seda tehnikat võib kohaldada ka stseenide alustamiseks.

Maailmas pidavat palju lugejaid olema, kes alustavad lugemist esimeselt leheküljelt. :)

Esimene lause peaks olema konks, isuärataja, mis kutsub edasi lugema – vähemalt esimese lõigu lõpuni.

Loetu peab jätma lehitsejale nii mõjuva tunde, et ta raamatu ostukorvi tõstaks. Peategelase peab sisse tooma esimeses lauses. Paigas peab olema taust ja midagi tavapärasest situatsioonist hälbivat, mis paneb peategelase reageerima. Midagi, mis ajab ta teleka eest püsti kas siis, kui telekas on käimas aasta põnevaim hokilahing.

Näide1:

Martin Kruus oli just kodukoridoris kinga jalast sikutanud, kui kõrvalukustav põmakas ta taburetile naelutas.

Martin Kruus – peategelane; kodukoridor – taust; kõva põmakas – käimalükkav ajend

Nüüd peaks lugejal tekkima küsimus – mis edasi saab? Lisame praekäntsakale maitseaineid:

Lakke kärises käevarre jämedune pragu. Martinile pudenes sülle soojustusega kaetud kipsplaaditükke. Ootamatult avastas ta ennast läbi plahvatuse tekkinud katuseluugi verevat kuud põrnitsemas. Martin tormas välja, alles nüüd oli ta mõistnud, et maja võis iga hetk kokku variseda ja kõik seesoleva laiaks litsuda. Ühes jalas king ja teises viisteist tundi umbses jalanõus veetnud nätske sokk, vaatas Martin oma kodu hävingut. Viimase talle kuuluva vara põrmustumist algosadeks.

Nüüd peaks lugejal tekkima huvi. Palju küsimusi on õhku visatud. Miks Martini maja õhiti? Kes seda tegi? Mis edasi saab? Kes need pahad on? Mida ta neile tegi?

Muidugi ei pea sissejuhatav lause olema seotud kägistamise ja põmmutamisega. Piisab, kui peategelane panna situatsiooni, kus ta tavapäraselt ei viibi. Lugejas peab tekkima küsimusi.

Näide2:

Helle oleks peaaegu tagasi pöördunud, nii hirmsasti kartis ta astuda otsustavat sammu – viitekümmet sentimeetrit, mis lahutas kindlat jalgealust tühjusest – kuid nüüd lehvis möödatormav atmosfäär vilinal kostüümi ümber. Ta luges aeglaselt kümneni ja tõmbas nöörist.

Näide3:

Imre toetus laubaga roosadele kahhelplaatidele ja lasi jahedal veel voolata – paljale kehale tõmmatud puuvillane Armani pintsak vettis pikkamisi ja kleepus keha ümber.

Peategelane + taust + tavatu sündmus

Kõige hullem pidi olema alustada esimest lauset kirjeldusega. Erandid kinnitavad reeglit. Kõigepealt tegevus ja siis seletus.