Kindlasti on teid kirjutades või toimetades tabanud uhkusehoog. Nii hästi välja kukkunud lõik, nii suurepärane lause, mis ütleb kõik. Vahest viitsite hulga vaeva näha ja poleerida ning lihvida viimase läikeni.
Siis kallutate pea rahulolevalt viltu ja mõtlete: suurepärane, aplaus, vähemalt see lause lõikab lugeja jalalt maha ja paneb ta rõõmust vingerdama.
Võimalik, et “kallikeseks” osutub mõni lahe anekdoot või kõrvallugu, mis tegelikkuses romaani kuidagi ei rikasta. Diagnoos on eelneva kombinatsiooniga sama. Me tahame vägisi lükkida teksti oma mõtteid ja lahedaid nalju, mida meie karakter eal ei ütleks, ilma kirjanikupoolse jõhkra surveta. :)
Peale seda, kui olete oma lauset veelkord nautinud, jätke temaga hüvasti. Võib-olla sobib teile kiire viis ja te lihtsalt märgite lause ja litsute “kustuta” nuppu, võib-olla on teil vaja läbida spetsiaalne protseduur kadunukese ärasaatmiseks, aga see lausejupp või lõik peab kaduma.
Miks? Sest väga tõenäoliselt on see ülepingutatud ja stiliseeritud jama. Võilill keset pügatud muru. Kivike kingas. Nii palju, kui te teda ka ei armasta, tuleb temast ikkagi loobuda. Hüvasti, nuuks… :)
Üks ere näide minu kallikesest, mida ma jupp aega näppisin, lõpuks sain aru, et see on odav, veniv ja hale nagu seebiooperi avaakord. Õnneks leidus inimene, kes minu eest päästikule vajutas ja selle lolluse bittideks lahustas.
“Mille pärast oli maailm seatud nii, et moment, mil me tahtsime täiel häälel karjuda: “ilus hetk, oh viibi veel”, olles nõus loobuma kõigest – ka hingest – et vaid käesolev minut oleks igavene, oli reaalsuses kõik ette põrmule määratud.”
(Ikka ma, kurat, eksponeerin seda!)
“Kill your darlings” – William Faulkner
8 comments:
Aga miks sa oled kindel, et seda lauset või lõiku ei võiks salvestada eraldi tekstina eraldi kausta & kasutada edaspidi hoopis mõnes II teoses, kus see mõjuks kontekstuaalsemana?
Või koguni - ehitada kogu uus kirjutis selle lause ümber? Teha äravisat kivist nurgakivi?
Jah, võib muidugi. Tähtis on ta välja lõigata sealt, kuhu ta kindlasti ei sobi.
Ausalt öeldes muutuvad need kallikesed mõne aja pärast enda silmis ka koledateks.
Õnneks on toimetajad, kes need ilutsevad nukid halastamata maha lihvivad. :)
Kirjavead on seal ka. :)
Jah, peaksin selle tekstijupi igaveseks allavoolu laskma. Pärja juurde panema ja mälust pühkima. Võib-olla pitsi viinagi võtma, et ajurakud selle koha peal nullidega üle kirjutada. :)
Tegelikult ma ei saa sellest soovitusest aru.
S.t.... tavaliselt mu kallikesed on just nimelt seepärast mu kallikesed, et mul ÕNNESTUS ÖELDA ÜHE LAUSEGA ÄRA SEE, MIDA MA KARTSIN VÕTVAT TERVE HÄDISE ROHMAKA LÕIGU!
Või ka "Mul õnnestus öelda selle lausega hoopis rohkem, kui algselt lootsin!"
või "Whoa, siis on see emotsioon, mida ma kartsin ära kaduvat, kuhjaga olemas!"
S.t... mul nagu ei tekigi kallikesi, mis ei sobi sinna kohta.
Enda meelest. S.t.
ma väga ootan vastust viimasele kommentaarle, aga seda ei paista tulevat...
Ega kõik need soovitused igayhe kohta käigi.
Mina ei lugenud kommentaarist välja küsimust, pigem nentimist - seepärast ka ei vastanud. Igaühel on kuidagi omamoodi. Vahel lihvin lauset kaua. Kauem, kui tahaks tunnistada ja need laused jäävad sõna-sõnalt pähe (kuigi teksti võib olla näiteks 60. tuhat sõna). Ja kulm tõmbub kortsu, kui on näha, et toimetaja on minu kallikesi halastamatult kärpinud. Aga uut kombinatsiooni üle lugedes tundub lõpuks kuidagi sujuvam ja parem.
Mina püüan lahti öelda suurest nühkimisest ühe lause või lõigu kallal ja keskendun pigem leheküljele või stseenile, et paremat kokkukõla leida. Ning väikeste apsude (poleerimiste) puhul jään lootma oma toimetajatele, kes üllatus-üllatus, iga kord need täpselt ja eksimatult üles leiavad.
Kuna ma tean, et küsija on ise tekstide ja sõnadega suur sõber, siis ma arvan, et tema laused on kirjatehnilises mõttes head ja ütlevad/tähendavad midagi, mitte ei paisuta tühjalt purje liigsete kujundite abil. ;)
Temal tõenäoliselt kallikeste probleem puudub.
Post a Comment