Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kõikidele väidetele on vastuväited. Üks palju kiidetud ja loogilisena tunduv kolmevaatuseline struktuur on allolevas refereeritud ja kärbitud artiklis pea peale pööratud. Lugu pärineb James Bonnet sulest. Autor on hääletatud kahel korral Ameerika kirjanike liidu juhatuse liikmeks (kümme tuhat liiget) ja töötanud sellel positsioonil neli aastat.

Mis on valesti kolmevaatuselise struktuuriga

Kolmevaatuseline struktuur ei ole mõeldud juttude kirjutamiseks. Sellist struktuuri ei ole võimalik leida ei müütidest ega legendidest ega ennemuiste kirjutatud lugudest. Miks seda struktuuri siis ikkagi kasutatakse?

Hea küsimus, sest tegelikult pole sellel mingit mõtet. Minu tungiv soovitus on vältida kolmevaatuselist struktuuri raamatut või stsenaariumi kirjutades.

Kolme (nelja, viie, kuue või seitsme) vaatuselised struktuurid on kohased teatrietendustele ja televisioonile, kus on (reklaami)pausid. Kui te kirjutate televisiooni tarbeks stsenaariumi peab seal olema seitse vaatust. Miks? Sellepärast, et filmi sisse on arvestatud seitse reklaamipausi. Ja teilt palutakse spetsiaalselt iga vaatuse lõppu lisada midagi intrigeerivat, et ahvatleda publikut peale pausi naasma.

Kreeklastel ei olnud kolmevaatuselist struktuuri, nende näidendid mängiti ette ühe katkematu vaatusena. Roomlaste näidendites oli viis vaatust – inimesi ei saanud pausideta tundide kaupa paigale naelutada.

Kahe tunnine film kinos on pausideta jätkuv tegevus. Üks pidev vaatusteta sündmus, mis keerleb ümber peamise probleemi. See on oluliselt parem viis loole läheneda: läbi keskse sündmuse/probleemi, mis on iga suurepärase jutu süda ja struktuuri alus.

Filmis “Voonakeste vaikimine” jookseb sarimõrvar vabalt ringi ja see on probleem, millele tuleb kiiremas korras lahendus leida. “Gladiaatoris” on türann anastanud Rooma impeeriumi takistades vabariigi taassündi. “Harry Potteris” üritab Voldemort võtta kontrolli alla võlurite maailma.

Millistes ülalmainitutes kasutatakse kolmevaatuselist struktuuri? Mitte üheski!

Päris elus peab sarimõrvari kinni püüdma, kohutava haiguse taltsutama, kadunud või röövitud lapse leidma ja inimsööja hai tuleb hävitada. Dramaatilise tegevuse probleemide lahendamise juured peituvad päriselu probleemide lahendamise tehnikate kunstilises töötluses – ja päriselus ei ole probleemide lahendamises kolmevaatuselist struktuuri.

Miks peaks siis kolmevaatuselise struktuuri kaela määrima jutustusele. Võib-olla seepärast, et see näikse tegevat loo struktuuri lihtsamaks. Tegelikult see nii ei ole: te võite kolmevaatuselise struktuuriga jännata kakskümmend aastat ja ikkagi ei tule lugu õigesti välja.

Mis on alternatiiv? Minu meelest peaks kirjutama lugu mõeldes probleemide loomulikule struktuurile, millel on kaks peamist osa: tegevus, mis loob probleemi ja tegevus, mis lahendab probleemi.

Käivitavaks jõuks olev hädaoht olgu see siis lurjus, asteroid, hai, jne on probleemi peamine põhjus. Hädaohu likvideerija on aga peategelane, kes astub vastu ohurikkale situatsioonile ja lahendab probleemi. Mõlemad tegevustest omavad klassikalise struktuuri komponente: kui seal on vastasseis on seal ka komplikatsioonid, kriisid, kulminatsiooniga päädiv tegevus, mis lahendab kriisid ja lõplik lahendus.

“Harry Potteris” on Voldemort oht, kes tekitab probleemi. Ta on peamine vastujõud, kes tekitab komplikatsioone ja kriise, mis vajavad lahendamist. “Voonakeste vaikimises” on Buffalo Bill, kes tekitab probleeme ja ta on peamine vastasseisu allikas, kes tekitab klassikalise struktuuri elemente.

Kõikidele struktuuridele on sisse ehitatud probleemide lahendamine, kus kohtuvad: vastasseis, konflikt, komplikatsioonid, kriisid (pöördepunktid), kulminatsioon ja lõpplahendus. See on faktiliselt iga probleemi lahendamise struktuur (olgu see siis väljamõeldud või päris). Loomulik on jagada peamise probleemi lahendamine stseenideks, mis on ideaalseteks tegevuse kirjeldamise ühikuteks.

Kui lugu on valmis, siis võib loomulikult jagada selle nii paljudeks tükkideks kui tarvis, aga on loomuvastane mõelda vaatustest kui loo lähtest. Teisisõnu öeldes, te ei peaks kasutama vaatuselist struktuuri planeerides või luues romaani.

Kui te siiski olete sunnitud kolmevaatuselist struktuuri kasutama, siis järgige Aristotelest ja tõlkige kolmevaatuseline struktuur: alguseks, keskpaigaks ja lõpuks. Kui siis keegi küsib, et kus on esimene vaatus rääkige kuidas lugu algab (seda nad tegelikult teada tahavadki), kui nad küsivad teise vaatuse kohta, siis rääkige, mis juhtub loo keskpaigas (mis sisaldab peamist kriisi) ja kui küsitakse kolmanda vaatuse kohta, siis tuleb rääkida kulminatsioonist ja lõpplahendusest.

Kokkuvõtteks: kui te kirjutate lugu, siis visake kõrvale arhailine kolmevaatuseline struktuur ja keskenduge loomulikule struktuurile, kesksele sündmusele, mis ongi loo süda.

Originaali leiab siit: http://www.writersstore.com/whats-wrong-with-the-3-act-structure