Motivatsioon

Pealkirjas nimetatut peab olema igal kirjanikul. Salapärane sund, mis tagant piitsutab. Hoolimata laisast inimloomusest kehtestab see ennast ikkagi ja sunnib kirjutama. Ma olen ka eelnevalt rääkinud kirjutamislustist ja enda jaoks olen taandanud kõik väga lihtsaks: kirjanik on inimene, kelle sees elab loomistung, mis otsib väljapääsu.

Ma arvan, et paljudele inimestele on omane peale head teatritükki või suurepärase raamatu läbilugemist tunda kõrvetavat soovi midagi ise luua.

Kui me aga soovile lähemalt silma vaatame, siis ei pruugi see olla sugugi üllas ja kena, vaid hoopis triviaalne: soov tuntust koguda, oma raamatuid poeriiulitel näha, teiste ees tark välja paista; tõestada, et te suudate üllatada; sõnadega mängimise oskuse demonstreerimine jne.

Loomulikult on need tungid kenasti segatud meie üllaste arusaamadega: soovime kirja panna sees helisevat lugu, tunneme rõõmu oma karakteriteks kehastumisest, sündmuste läbielamisest ja puhtast loomise lustist.

Mul on raske uskuda, et keegi hakkab kirjutama ainult mõttega raha teenida. Kuigi, ega selles pole midagi halba. Hea töö eest palka saada tahta on täiesti mõistlik. See ongi minu meelest üks suurim paradoks – enamus inimesi näikse arvavat, et kirjanik ei tohi oma teoste eest raha tahta. Vastupidi – kirjanik peab elama vaesuses ja supiköögi arvelt. Samas ei arva inimesed seda enda kohta ja võtavad südametunnistuse piinadeta iga kuu palka oma tehtud töö eest.

Loomulikult on halb, kui rahateenimine ongi kirjaniku ainus eesmärk. See sunnib teda valetama ja leidma populaarset keskteed ja kirjutama oma tahte vastaselt. Ma ei saa uskuda, et sellise käitumisega võiks õnnelikuks saada. Või mõne hea raamatu kirjutada.

Ma ei heida ette ühelegi populaarse “naisteka” kirjutajale või kriminullide meisterdajale, et nende raamat on “odav” meelelahutus. Kui see on see, mida nemad hingest kirjutada/läbi elada tahavad ja sealjuures on neil oma lugejaskond, kes sellest rõõmu tunneb, siis on see igati õigustatud. Ja selles ei ole mitte midagi halba.

Ainult raha eest kirjutamine (pagan, ma ei usu, et neid kirjanikke palju saab olla, sest meil ei maksta raamatute eest suurt midagi ja romaani kirjutamine ei ole just kerge töö) meenutab mulle töötaja igipõlist vastuolu:

Töötaja tahab saada rohkem raha ja paremat ametit. Tal on oma hetke tööst täielikult kõrini. Iga hommik läheb ta ametisse suure vastikusega ja õhtul enne magamaminekut mõtleb pahurusega järgmisele päevale. Ta on lõksus – raha on vaja. Suure tõenäosusega jääb ta alatiseks vihatavale kohale või vallandatakse. Sest edutamise aluseks/võtmeks on tööga rahulolu. Kui te teete oma asja hästi, see meeldib teile, siis seda märgatakse. Üsna pea ja suure tõenäosusega saate te varsti paremale järjele.

Kirjanikuga on samamoodi – kui tal ei ole õiget sisemist jõudu, mis paneb teda looma ja õhinal kirjutama ning ausalt lugu jutustama, siis tõenäoliselt ei suuda ta kunagi midagi head valmis kirjutada.

Aga kui tema sees on lugu, mis otsib väljapääsu, tung kirjutada ja rõõm kirjutamisest ning julgus ausalt oma lugu vesta (hoolimata sellest, et see võib populaarse keskmisega vastuollu minna), siis ei jää see lugejal märkamata ning tasuks on näiteks 225 miljoni eksemplari müümine, mis oli eelmise artikli lõpetuses mainitud. :)

Võimalik, et minu nägemus on idealiseeritud, kuid ma usun sellesse.

Lõpp

Üks päev tuleb päev, kus peale suurt tööd ja vaeva on teie esimene, teine või kümnes romaan valmis saamas. Et jõuda päris viimase leheni on vaja veel teha otsustav sööst.

STOPP

Just siin peab tempo maha võtma ja veidi mõtlema. Suurepärane lõpp teeb keskpärase romaani heaks, aga kehv lõpp head romaani kindlasti ei kaunista. Viimased leheküljed on need, mis määravad, milline “maitse” loetust jääb.

Kokku tuleb sõlmida kõik ripakile jäänud otsad. Lugejal ei tohi tekkida küsimust: “Hei, aga mis sellest kutist sai?” Parim oleks, kui kirjanik saavutaks lõpuosaga resonantsi. Sõnumi võimenduse.

Lõppe on kolme tüüpi:

1.Positiivne – peategelane saavutab eesmärgi

2.Mitmetähenduslik, segane – ei ole üheselt selge, kas peategelane saavutas eesmärgi või mitte

3.Negatiivne – peategelane ei saavuta eesmärki.

Ma olin tõsiselt imestunud, kui seda esimest korda lugesin. Kõigest kolm võimalust ongi raamatu lõpetamiseks. Käkitegu! :)

Esimese ja kolmanda punkti võib peapeale keerata:

Peategelane saavutab oma eesmärgi, aga tuleb välja, et kokkuvõttes on see halb. (Jack London, Martin Eden)

N: Peategelane soovib läbida maratoni, hoolimata terviseprobleemidest ja teele kerkivatest raskustest. Tal õnnestub maraton läbida, aga finišis ta sureb.

Peategelane ei saavuta oma eesmärki, aga kokkuvõttes on see hea.

N: Alkohooliku eesmärk on saada viina, mida ta erinevatel põhjustel ei saa (puudub raha, satub vanglasse, üksikule saarele jne)

James Scott Bell soovitab välja mõelda kümme erinevat lõppu. (Mitte kulutada rohkem aega, kui paar tundi.) Ükspuha, kui imelikud need ka ei tunduks. Siis tuleb päev-paar vahet hoida ja lõpunimekirjast välja valida neli parimat ja need põhjalikumalt lahti kirjutada. Pärast veel paari päeva küpsemist, valida välja parim ja mõjuvaim.

Finaalis võib kasutada erinevaid mooduseid: dialoogi, kokkuvõtet, kirjeldust. Üks võimalus on eelnevalt teksti maetud dialoogi või tegevust kasutada. (Näitena tuleb meelde stseen Terminaator 2, kus noor John Connor õpetab robotile, et auto käivitamiseks ei ole ilmtingimata ukseklaasi lõhkuda – võib lihtsalt, ukse avada ja võtta võtmed päikesesirmi alt. Hilisemas stseenis robot kasutab õpitut. Tegevust küll ei kasutata lõpus, aga annab ülevaate, mismoodi seda teha.)

Dialoogi näide tuleb James Scott Belli raamatust “The Nephilim Seed” (lühendatud kujul): Röövitud tütre ema küsib kriitilisel hetkel, mida nad nüüd tegema peaks – teda aitav pearahakütt vastab: “Improviseeri.”

Lõpus on lembestseen, kus mees kurdab, et viimasest korrast on nõnda palju aega möödas, et ta ei teagi, mida tegema peaks ja naine vastab: “Improviseeri.”

Kindlasti tuleb silmas pidama, et iga sõna peab olema hoolega valitud ja kaalutud.

Lõpust rääkiva artikli lõpetuseks kasutaks Mickey Spillane sõnu:

Esimene peatükk müüb Teie raamatu. Viimane peatükk müüb Teie järgmise raamatu.

(Ta peaks teadma küll, millest räägib. Tema raamatuid on müüdud üle 225 miljoni koopia.)

Kümme kirjutamise käsku

Uurisin Oop’i kommentaaris olevaid linke:

Esimene osa

Teine osa

Paljud tuntud ja pärjatud kirjanikud paljastavad seal oma kirjutamise kümme käsku. Mida teha ja mida mitte.

Minu õppimise tehnika on midagi sellist: loen läbi ja mis hiljem meelde tuleb, ongi väärt nõuanne. Võib-olla on see vale, aga minu jaoks töötab. Kogemused näitavad, et vägisi meeldejätmine ei toimi.

Peale esimese nõuannete lehe läbilugemist, tuli hiljem meelde ainult Margaret Atwoodi soovitus alati lennukis pliiatsit kaasas kanda. Isegi kahte, sest kui süsi murdub, siis teritada ei ole võimalik (lennukis terariista omada ei tohi). Ja teine nõuanne oli, et mingi materjal võiks veel kaasas olla, millele kirjutada.

Teise osa nõuannetest meeldis mulle enim Ian Rankini antud lakoonilised kümme punkti:

1 Loe palju

2 Kirjuta palju

3 Õpi olema enesekriitiline

4 Õpi millist kriitikat aktsepteerida

5 Ole visa

6 Oma jutustamist väärt lugu

7 Ära anna alla

8 Tea turgu

9 Saa õnnelikuks (Mõtlesin tükk aega, kas see muhe šoti mees ei vihjanud mitte seksuaalse alatooniga õnnelikuks saamisele.)

10 Jää õnnelikuks

Meelde jäid veel:

Lülita internet välja

Lõpeta kõik, mida alustasid

Alusta juba

Ma arvan, et igaüks peab ise välja valima, mis tema jaoks enim töötab. Ja kelle jälgedes ta sammuda tahaks. Osaliselt on seal ka vasturääkivusi. Üks soovitab ühte ja teine risti vastupidist.

Teine mustand

Kui olete kirjatükiga edukalt lõpule jõudnud – kas ettekirjutatud süžee järgi liikudes või lihtsalt oma mõtteuidu jälitades – siis parim, mida nüüd saab ette võtta on käsikiri puhkama panna. Vähemalt paariks nädalaks. Soovitatakse isegi kahe-kolme kuulist pausi.

Ei ole mõtet kohe algusest peale lugema hakata. Nii võib juhtuda mitu halba asja: teile võib tunduda, et kirjutatu on päris kobe või siis näib see nii kehv olema, et plaanite kohest tagasipöördumatut kustutamist.

Vahehoidmine on vajalik, et te suudaksite oma teost objektiivsemalt hinnata.

Jõudeaega võib kasutada mõne lühijutu kirjutamiseks või uue romaani süžee ettevalmistamiseks. See aitab mõtted äsjalõpetatud töö juurest eemal hoida.

Kui aeg on möödunud, siis haarake oma käsikiri ja lugege ühe hooga läbi. Proovige ennast lugeja nahka sättida ja ärge mõelge sellele, kes kirjanik on. Mida kiiremini läbi loete seda parem.

Peale lugemist omate te ülevaatlikku pilti oma romaanist. Kuidas osad ja peatükid omavahel kokku sobivad. Kas karakterid töötavad. Kas läbiv teema ja vastasseisud on õigesti valitud. Võimalik, et avastate veel mingi kõrvalteema, mida võiks rõhutada.

Nüüd võiks veel kontrollida:

1. Kas peategelasel on ajend, miks ta ennast diivanilt peaks püsti ajama ja tegevusse astuma. Juhul kui talle jääb kõrvaleastumise võimalus, siis tekib küsimus, miks ta lihtsamat võimalust ei kasuta.

2. Kas peategelasele kaikaid kodarasse loopiv situatsioon või karakter on veenvad. Ära unusta, et peale musta ja valge on veel palju värve.

3. Mis on üleliigne – millised lõigud ja jupid on kirjutatud selleks, et nad ilusad oleks, aga loole endale midagi juurde ei anna.

4. Mis on puudu. Liigselt lühendatud kohad, kiired üleminekud ja ebaloogilised hüpped.

5. Tapa kallikesed. link

6. Võib-olla peaks esimese ja teise peatüki ümber vahetama. Esimeses peatükis kipume tavaliselt kirjeldama ja olustikuga lugejat kurssi viima. Teine peatükk keskendub tegevusele. Ümbervahetatuna seame lugeja keset tegevus ja liikumist ning hiljem seletame.

7. Kas peatükid algavad huvitavalt.

8. Kirjuta vähemalt kolm lõppu ja vali nendest sobivaim.

Nüüd tuleb algusest peale kõik uuesti üle kirjutada. Lauseid seada, kordused välja nokkida, sisselipsanud vead parandada. Kui see on tehtud – minul võtab see rohkem aega, kui esimese versiooni kirjutamine – siis võite oma käsikirja proovilugejatele ette sööta, et esimeste kõrvalseisjate arvamust teada saada.

Ärge kunagi loobuge teise mustandi tegemisest põhjusel, et see võtab liiga palju aega või tundub raske ülesandena.

Mina veetsin vahepealsed nädalad ulmejuttu kirjutades. Loo leiab siit: Ilmamees

Õpiraamat

James Scott Bell “Plot&Structure”

Alguses oli raamat veidi kohmakas, võimalik, et mul oli autoriga kohanemisel raskusi. Dembli stiilis kirjutatud. (Parimaks näiteks on: “You don’t wanna be wanna be, you wanna be be pro.” – põhjendab, miks on teise mustandi kirjutamine oluline). Kuna JSB on palju avaldatud autor (mitte ainult kirjutamisõpikute oma :D ), siis soovitan lugeda.

Saab aimu, milline raamatu kirjutamise köögipool on. Et raamatul peab olema algus, keskpaik ja lõpp – ja see ei ole sugugi iganenud tehnika. Kuidas kasvatada pinget. Erinevad süžeemeisterdamise võtted. Alates klassikalisest “kaardipakist” lõpetades “Autoga pimedas kihutamine, täistuled peal”. Kuidas enda seest ideid leida ja neid lahti kirjutada. Kuidas teha teist mustandit ja milliseid küsimusi valmiva raamatu kohta küsima peab. Kuidas kujundada usutavaid karaktereid. Viimastel lehtedel on raamat mõnusalt kokku võetud, aidates sisu meelde tuletada. See on teos, mida saab ja tuleb uuesti ja uuesti lehitseda.

Suur kogu praktilisi näpunäiteid ja nippe, millest mõnda ma ka oma blogis olen lahanud. Sellegipoolest tasub kindlasti endale oma koopia hankida. Raamatu odavaimaks toimetamiseks Maarjamaale on vist parim võimalus "www.kriso.ee" - toovad ukse taha kätte ja maksab samas suurusjärgus keskmise poest hangitava raamatuga.

Mina asun uut õpikut purema. Kirjanik Lawrence Block ja pealkiri: “Telling lies for fun and Profit.” (Ma olen andnud endale lubaduse, et see on viimane õpperaamat, mida ma loen. Info hakkab tasapisi korduma ja ma arvan, et tähtsaim asi kirjutamise õppimise juures on kirjutamine. Sain just valmis teise romaani esimese mustandi – jälgin oma esimest nõuannet: selleks, et saada kirjanikuks peab kirjutama. Nüüd on küll kõik, muidu tuleb liiga pikk sulgudes jutt. :) PS: Muide, siin kirjutamine kvalifitseerub ka kirjutamiseks, kuidagi peab ju oma miljon sõna kokku saama. :) Pagan, ega ma ei kasutanud liiga palju sõna “kirjutama”?)

/Mõtlen, et minu blogi lugevad toimetajad võiksid kirjutada toimetamisest võhikutele. Mida silmas pidada, kuidas oma karvasele tekstile läheneda ja milliseid pliiatseid varrukas kanda. ;)/

Eesti keeles on Lawrence Blockilt ilmunud raamatud: “Palgamõrvar” ja “Kaheksa miljonit suremisviisi”. Mõlemad on väga head.

Kuidas vältida klišeesid?

Me oleme näinud palju filme ja lugenud kuhjade viisi raamatuid. Kogu selle materjali korduvaid elemente võibki klišeedeks nimetada. Paljudes filmides aimame juba enne peategelase liikumist, mida ja kuidas ta teeb. Vahest on peale raamatu esimesi lehekülgi selge, kuidas viimasel leheküljel sündmused kulgevad.

Me ei kasuta enam neid, liiga klišee (Joonistuse autor Bekie Marett. Luba pilti kasutada olemas. Link.)

Kujutame ette stseeni:

Mees tuleb ootamatult komandeeringust koju, avab magamistoa ukse ja näeb parimat sõpra oma naise kallal toimetamas. Muidugi on see olukord ise juba klišee, ja pealegi nii ära nämmutatud, et ei soovita seda kasutada. Peredraama võib muud moodi lahti kirjutada, võimalusi on lõputu hulk. Paraku on esimene mõte, mida me kirjutades järgime, tavaliselt kulunud.

Klišeelik reaktsioon olukorrale oleks:

* Mees asub kaklema

* Mees haarab relva

* Kisendab, loobib riideid

Polegi vaja pikalt lahti kirjutada, kuna kõik kujutavad nagunii ette, kuidas see stseen välja näha võiks. Siia ongi koer maetud – lugeja teab ette, mis toimuma hakkab. Kirjaniku ülesanne on aga lugejat üllatada.

James Scott Bell soovitab oma raamatus Plot & Structure läheneda asjale nii:

Tekitada nimekiri mõtetest, mis selle stseeni võtmes meelde tulevad. Esimesed mõtted. Tähtis on ennast mitte tsenseerida. Kirja võib panna kõik.

1. Mees astub tuppa ja haihtub.

2. Mees astub tuppa, kõnnib mõõdetud sammuga aknani ja hüppab välja.

3. Mees võtab istet ja pöördub rahulikult oma sõbra poole: “Tere, Peeter, kuidas läheb?”

4. Mees vajutab suurt punast nuppu ja voodi kaob koos naise ja sõbraga põrandasse.

5. Mees hüppab voodi kõrvale toenglamangusse ja asub kätekõverdusi tegema.

Nüüd tuleb nimekirjast paremad ideed välja noppida ja neid rohkem lahti kirjutada, sest lugejale peab ju selgitama, miks mees haihtus, kuidas see võimalik on?

Vahest tuleb klišeesid kasutada, et lugejat eksitada ja ta veel suurema üllatuse jaoks ette valmistada. Just siis, kui ta mõtleb, ja jah see on jälle see ja too, tuleb ootamatu pauhh-karmauhh. :)

Ka see oskus on mõeldud rakendamiseks mustandi number kaks kallal. Esimese mustandi sirgeldamisel tuleb kogu aur kulutada ainuüksi valmis kirjutamisele.

Alfred Hitchcock’i aksioom: “Hea lugu on elu, mille igavad osad on eemaldatud.”

Ajend - vastumõju

… eelneb vt sissekannet stseen

Mikrotasand

Usun, et stseeni elemendid on lihtsad ja asetuvad kergelt oma kohtadele. Kuid nüüd peab teksti veel hoolikamalt luubi alla võtma ja proovima aru saada, kuidas kirjutada väikseim struktuur.

Ajendi-vastumõju ühik

1. Ajend – midagi, mis annab karakterile põhjuse vastutegevust alustada, reageerida, vastumõju osutada.

Ajendiks võib olla suvaline mõte, tunne või tegevus, mis kutsub esile vastumõju. Tähtis on, et see oleks selgelt piiritletud ja arusaadav.

Näiteks:

N1:

Mati käsi sukeldus põuetaskusse ja hetke pärast jõllitasin relva mustavat suuet.

N2:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel.

2. Vastumõju on pisut keerulisem ja koosneb omakorda mitmest komponendist. Oluline on siinjuures ajaline järjekord.

1. Esimene mõte

2. Refleks

3. Ratsionaalne tegevus ja kõne

Ajend ja vastumõju peavad selguse mõttes olema erinevates lõikudes. Vastumõju võib koosneda mitmest lõigust.

N1:

Olen kadunud mees, mõtlesin, tundes algavat paanikahoogu. Tõstsin tõrjuvalt käe relva suunas, püüdes torusse mitte vaadata ja üritasin selgitada: “Keegi on mind süüdlaseks lavastanud. Mina ei ole sulle halba teinud!”

Järgmise ajendi algus -> Mati naeris ähvardavalt ja tõmbas kuuli järsu liigutusega rauda. Tema sõrm liikus päästikule.

N2:

Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata.

Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus.

Vastumõju ei pea koosnema kõigist kolmest komponendist, aga järjekord peab samaks jääma. Kõigepealt esimene mõte, siis refleks ja lõpetuseks ratsionaalne tegevus ja kõne. Selles järjekorras inimesed tavaliselt reageerivad.

Loomulikult on olemas karaktereid, kes enne lasevad ja siis küsivad, sellisel juhul on tegemist lihtsalt üliarenenud refleksiga ja hilisemaks ratsionaalseks tegevuseks kvalifitseerub kannatanu pulsi katsumine. :)

Originaalis ütleb Randy Ingermanson, et kõik, mis ei mahu madalamal tasemel ajendi-vastumõju ühikuks, on jama, ja tuleb külma südamega kustutada. Ta saab aru kirjaniku valust, kuid soovitab seda siiski teha.

Nii stseeni tehnikat kui ka ajendi-vastumõju oma, ei ole mõtet esimese mustandi kirjutamisel meeles pidada. Hiljem, kui teist korda kätte võtate ja parandama/toimetama hakkate, siis on õige aeg teksti analüüsiks ja õigete elementide otsimiseks ja ümberkirjutamiseks. Kui proovida kohe õigesti kirjutada, siis jooksete ilmselt juba esimese lehekülje lõpus kinni.

Teine kirjaõpetaja – James Scott Bell – soovitab süsteemile mittevastavad tükid välja lõigata, kuhugi kokku kopida ja tulevikus mõne kasutusjuhendi kirjutamisel ära kasutada. :D Tema süsteem on küll pisut varieeruv, kuid mitte oluliselt.

Täpsemalt: http://www.advancedfictionwriting.com/art/scene.php

Pilt on näpatud siit: pilt