Ropp lugu

Roppude sõnade kasutamine ja asjade õigete nimedega nimetamine, tõmbab osadel inimestel nina kirtsu. Kui te aga püüate kirtsutajatega kena olla ja kasutada leebemaid sõnu, siis lähete riidu teise grupi inimestega, kes silmakirjalikkust mitte üks teps ei salli.

Kuidas säilitada mõistlikku tasakaalu? Õiged sõnad annab karakter. Kui peategelane on aastaid lasteaiakasvatajana töötanud ja on üks paljudest pehmete sõnade maaletoojatest, siis just nimelt nii peab ta ka väljenduma.

Kui karakter on viie klassi haridusega narkomaan, siis ta nii küll ei räägi. Või kui näiteks kaks keskkooli noort omavahel maid jagavad, siis on nende kõnepruuk otsekõnes mahlane ja siiras. Nende mõtetessegi mahub kindlasti omajagu vürtsikaid sõnu.

Halb on, kui ropendamine muutub peaeesmärgiks. Et ainuke originaalne osa romaanist on ebatsensuursete sõnade kaskaad. Vaevalt, et keegi eriti üllatunud on – pigem selline asi tüütab. Sõnad peavad sobima konteksti valatult – väljendades siiralt mingit emotsiooni, just sedamoodi, kuidas Teie poolt väljamõeldud karakter ennast usutavalt väljendaks.

Oletame, et Te esimeses versioonis olete siiras ja kirjutate otse südamest. Teises versioonis närib kahtlus rindu, kas ikka võib niiviisi. Kolmandas kirjutate teksti, kus peategelane ajab jalad harki, sülitab maha ja ütleb “oi kurjam!”. Ärge nii tehke. Eriti ebaloomulik on taoline situatsioon siis, kui osad sõnad olete siiski julgenud jätta ja osad on enesetsensuuri käe läbi allavoolu toimetatud.

Siis veel igasugused keerulised roppused. Et kui keegi läheb jooksujalu võsasse murelik nägu peas ja rull tualettpaberit kaenlas, siis ei lähe ta mitte: roojama, loomulikke vajadusi õiendama, asjale, kakama, “sinna”, kükitama – vaid ta läheb sitale (oleneb muidugi karakterist).

Ülesanne: Täitke punktiir sobiva sõnaga. Proovige ka sõnu: noku, pissu, till, meheau, liige, peenis jne. :) (Ma pärast ütlen, milline sõna selles lõigus on.)

“Kas tõesti oli ta sunnitud leppima mälestustega paksust Annelist ja litsist Birgitist ning veel mõnest üksikust vaevu meenuvast hädisest suguühtest purjus peaga. Oligi kõik ja rohkem ei saagi? ………….. ei tööta. Viga küljes? Ahastus vajus peale, uputades kõik mustadesse värvidesse. Ei himu, ei tunnet, ei kiima, ei midagi – ainult hirm ja kadedus.”

Kui kirjutate ropu raamatu, siis ärge öelge, et mina soovitasin. Mina palun oma karakterite vastu lihtsalt aus olla. :)

Uus romaan

Eelmise aasta 21. septembri sissekandes rääkisin sõltuvusest. Et lõpetanud ühe raamatu kirjutamise, alustasin kohe järgmist. Veel kirjutasin, et ehk aasta pärast puhkan.

Nüüd on järgmine raamat valmis (lettidel millalgi märtsis 2011. a, kirjastaja Tänapäev, pealkiri: “Nii siis jääbki”).

Ausalt öeldes ei ole tekkinud tunnet, et tahaks kirjutamist katkestada. Järgmise, kolmanda, romaani tegevusplaani esimene osa on juba valmis nikerdatud.

Kui nüüd keegi küsiks, et kas teist raamatut oli lihtsam kirjutada, kui esimest, siis vastus oleks, et jah ja ei. Esimene oli otsimine, proovimine ja tõestamine. Teisega olid osaliselt protsessid selgemad, et kuidas süžeed teha ja peatükke ja otsekõnet ja muud miljonit pisiasja. Kuid kuna kirjutasin enda jaoks uue nurga alt ja karakteripõhise süžee põhjal, siis oli see omamoodi raskem.

Kolmanda romaanina plaanin põnevikku. Kolmandas isikus ja jooksvalt paaris-kolmes vaatenurgas. Planeerimisvahendina kasutan programmi yWriter5.

Teise raamatu kirjutamisel oli samuti yWriter abiks. Seal on mõnusam ja lihtsam süžeed kirjutada (parem, kui excelis stseenidega pusida :)). Annab ka palju erinevaid mooduseid, kuidas lool silma peal hoida, et sündmused kokku jookseksid. Kui on vaja kirjutada kindlat kuupäeva silmas pidades, siis saab seada endale konkreetse eesmärgi ja seda lihtsalt järgida.

Ja eks seal ole veel sada pisikest mugavust: loeb kokku palju unikaalseid sõnu kasutanud olete, mis on teie enimkasutatud sõnad, parasiitsõnade nimekirja saab teha, saab defineerida karakterid, kohad, seosed ja erinevad vaatenurgad. Muidugi saab kõikvõimalikes järjestustes romaani ülevaateid välja printida jne. Saab valida eestikeelsed menüüd.

Tegemist tasuta programmiga. Abivahendi looja on ise samuti kirjanik.

Raamatu peab muidugi ise valmis kirjutama. :)

Karakter vs tegevus

Romaanide liigitamiseks on ilmselt miljon viisi. Alustades käekirjast, sõnakasutusest, lõpetades tähtede arvu ja žanriga. Üks võimalustest on jagada raamatud karakteripõhisteks ja tegevuspõhisteks.

Karakteripõhises teoses konstrueeritakse pinge läbi tegelase mõtete ja sisemise läbielamise. Protagonist ei pea ringi jooksma (aga võib) ja oma nahka päästma. Tegelikult ei pea tegelane isegi diivanilt tõusma. Pinevus ehitatakse üles sisemisele konfliktile.

Oletame, et peategelane on ilma jäänud oma rahast ja abikaasast. Järgmine nädal tõstetakse ta peenest katusekorruse apartemendist välja ja ta peab kolima ühetoalisesse üürikorterisse. Antiikmööbel viidi äsja, jäänud on tugitool ja kamin, milles lõõmavat tuld ta firma raamatupidamise dokumentidega toidab.

Kuidas ta sinnamaale jõudis, mida oma eluga peale hakata. Vastandite rõhumiseks ja mullilõhkemiseks saab sisse tuua olnud sära ja ootava reaalsuse näiliku koleduse. Võitlus endaga, kas ta peab vastu, kas ta suudab uuesti otsast alata. Pinge säilitamiseks peab sisse tooma erinevaid elemente (telefonikõne, sõbrad, kes ei tea veel peategelase langemist). Järk-järguline leppimine olukorraga või hoopis täiskäik põhja.

Milline inimene peategelane on? Kuidas töötavad tema suhted teiste inimestega. Alluvatega? Sugulastega? Sõpradega?

Näide: The Man from Earth Film näitab, kuidas saab pinget üleval hoida ruumist lahkumata.

Tegevuspõhisel suunal ehitatakse lugejat haakiv konks enamjaolt välisele ohule sissetulevale kontrollimatule sündmusele. Saladuslikele juhtumistele. Põmm ja maja lendas peategelase ees õhku ja murulapikesel on kiri, et kui ta ei kao sellest linnast, siis ootab teda hukk. Oht elule, varale, perele või müsteerium, aaretekaart, saladus – mis teeb võimatuks peategelase rahuliku olemise. Tagaajamine, valesüüdistus, konflikt kurjategijatega, luure. Midagi, mis sunnib ta diivanilt püsti, sest muudmoodi enam ei ole võimalik.

Ja siis peategelane jookseb, käib, uurib, laseb. Koorub välja palju üllatusi ja ootamatuid pöördeid.

Näiteks: mõni Ludlumi teos.

Muidugi võib kombineerida. Lõigata ja juurde panna. Ise välja mõelda ja omamoodi ehitada. Viltu lükata, püsti upitada, valesti teha ja uuesti teha.

Sellega seoses meenub ammu nähtud Nike’i reklaam: mees püüab diivanilt püsti ajada ja trenni minna, aga diivan ei lase – jälitab meest igal sammul ja kavaldab ta jälle oma rüppe. Lõpuks siiski õnnestub vaesekesel diivani needus murda ja trenni minna.

Just do it!

Teleporteerumine & ajamasin

Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:

Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.

Teleporteerumine käib nii:

Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.

Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.

Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.

Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:

Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.

Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)

Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”

Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.

Mõnusat teleporteerumist! :)

Kujunemine

Öeldakse, et väljakujunenud isiksust on peaaegu võimatu muuta. Isegi, kui ta ise kangesti püüab, jääb vana programm taustale jooksma ja hõivab oma koha niipea, kui see natukenegi võimalikuks osutub.

Lugesin mõnda aega tagasi kümmet käsku ja sealt jäi mulle silma – ma ei mäleta enam kelle ütlus – et ärge lootkegi, et Teie ei muutu. Alguses võib mõelda, et see on puhas jama, aga kui teisest küljest kaaluda, siis kirjanik veedab aastas tuhandeid tunde väljamõeldud tegelaste seltsis. Olles taasavastanud oma imaginaarsed lapsepõlvesõbrad, ei saa loota, et me jääme samasugusteks inimesteks nagu enne.

Tõmmates kätte käpiknuku, alustades uut lehekülge karakteriga, kellel on nõrkused või tugevused – mida me endas kardame või endas näha tahame. Läbi selle filtri saame lasta jutul vabalt tulla, häbenemata. Sest hiljem võime alati öelda, et see on väljamõeldis ja ilukirjandus. Muidugi, see on ka.

Kirjutame ennast oma tabudest vabaks. Avame silmad ja näeme, et maailm on palju värvilisem, kui me arvasime. Näeme seda, mida enne märganud poleks, kuigi see oli koguaeg nina all. Võib-olla, oleme lihtsalt millegi ees silmad kinni pigistanud ja nüüd see hüppab üles alla ja nõuab endast kirjutamist. Uued teemad leiavad Teid kõikjalt üles ja tahavad paberile jõuda.

Alguses tuleb palju automaatselt ja me nagu “mõtleme selle välja”, kuigi tegelikult tuleb jutt meie enda sügavamast kihist, paljastades tegeliku reeglite ja keeldudega varjatud mina või selle vastandi (kes me tahaksime olla).

Loodame, et kõik muutused on paremuse poole. Kuigi vaevalt, et sadade karakterite vaatenurgast läbimõeldud teemad, kattuvad sajaprotsendiliselt populaarse keskmisega.

Ärge arvake, et Teie ei muutu.

Tagakaane jutt

Ükspäev tuleb hakata aru andma, millest õigupoolest Teie raamat räägib. Oletame, et satute lifti koos toimetajaga ja ta küsib sõbralikult – nii jutu jätkuks – et millest te siis kirjutasite. Millest jutustab see paks mapp, mida te kramplikult kaenla all hoiate. On veel kümneid inimesi, kes hakkavad regulaarselt seda küsimust küsima, nii et parem oleks omada vastust (äääääääää, ei lähe arvesse :)).

Kindlasti ei tohi oma teose kohta midagi halvasti öelda. Ei tohi vabandada ega närviliselt seletada. Kui Te ISE endasse ei usu, siis miks keegi teine peaks? Kõik taolised kiusatused – neid on ja tuleb – saatke allavoolu ja pange pärg kaasa, sest nendega on nüüd lõpp.

Need, kes on oma raamatu kirjutanud lumehelbekese süžeed järgides on pisut paremas seisus, sest seal kirjeldatud esimesed laused ongi sisuliselt see, mis vaja:

1. 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

2. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.

3. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.

4. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.

James Scott Bell soovitab tegelikult üsna sarnast skeemi, veidi rohkemate näpunäidetega.

Kõigepealt peaks täitma ankeedi:

1. Karakteri nimi

2. Amet

3. Ärataja (sündmus, mis lööb peategelase diivanilt üles)

4. Vastutöötaja. Mis on kaalul?

5. Kus toimub peamine konflikt

6. Loo mõte

7. Kuidas kirjanik tahaks, et lugu lugejale tunduks: mõtlik, õudne, armas jne

Nüüd poole tunnine sessioon vaba kirjutamist, pidades silmas ülaltoodud punkte. Ärge tsenseerige ennast. Laske ranne vabaks ja las see jutt tulla.

Nüüd tuleb tekstist välja noppida paremad palad, mis teile tõesti meeldivad. Panna need lõigud või laused järjekorda. Võib eelmise punkti juurde tagasi minna ja vabakirjutamist korrata.

Tagakaane juttu peaks alustama umbes nii:

(Peategelase nimi) on………………………………., kes………………………….. (veel paar lauset)

Äkki………………………………….(paar-kolm lauset, mis olukorrast, peategelane ennast leiab.)

Nüüd peab ta……………………………………………………….(paar-kolm lauset)

Liiga põhjalikuks ei tohi minna. Milleks raamatut lugeda, kui keegi kenasti kümne lausega kõik ära räägib. Mõistlik oleks mingi müsteerium üles jätta. :)

Kõigile saab kurikaga virutada

Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.

Selline on tagakaane jutt:

„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin

lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,

seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”

„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka

surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda

plaanivad,” ohkas Vask.

„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis

sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi

kahtlevalt minu ette.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema

terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta

Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid

siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused

väljuvad kontrolli alt.

Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja

novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast

lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,

et aeg on küps raamat kirjutada.

“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva

romaanivõistlusel II koha.