Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Mustand 1,5

Ühes eelnevas sissekandes (Esimene versioon) soovitan esimese mustandi kirjutamisel unustada kõik, mida teate kirjakeelest, stiilist ja sõnadest ning keskenduda ainuüksi eesmärgile kogu tükk valmis kirjutada. See on valikuline tõde.

Kirjutan teist romaani. Süžee plaanisin korraga ette kaks-kolm sammu. Üldine mõte ja lõpp olid teada. Võtsin kirjutamisepoosi sisse, lülitasin teksti pärast muretsemise välja ja kirjutasin esimese mustandi valmis. Kokku umbes nelikümmend tuhat sõna. Kõik läks nagu lepase reega. Lasin mõned nädalad laagerduda ja võtsin käsikirja uuesti välja. Lugesin üle ja asusin mustandi number kaks kallale. No oli ikka üks kole lugemine küll. Märkisin kolmandiku kirjutatust punaseks (hilisemaks elustamiseks või kustutamiseks) ja tegin endale paar lehekülge märkusi, mis puudu jäi.

Miks nii juhtus? Üks põhjustest on: seekord ei kirjutanud ma korralikku süžeed, vaid liikusin paar-kolm sammu ette teades (lõpp ja mõte olid siiski enne kirjutamist teada). Teine põhjus on see, et toetudes õpitud tarkuseterale ajasin selja sirgeks ja ei kontrollinud kordagi teksti üle ega muretsenud liialt, mida ma kirjutan. (Vahet pole, mõtlesin, selleks on ju mustand number kaks.)

Esimese romaani kirjutamisel puudus mul eelnevalt kogemus ja õpetussõnad ning tänu sellele sai esimene mustand oluliselt parem ja tööd oli teise mustandi kallal vähem.

Nüüd aga pean tegema mustandi number 1,5. Palju kordusi on sees, sarnaseid lausekonstruktsioone – rääkimata sellest, et karakterid on nagu lutsukivid ja loo selgroog ei ole kandev. Pean lisama kõrvalsüžee ja inimesi inimestena kujutama (oma nõrkuste, hirmude ja rõõmudega) – mitte kärutäie tuimade porganditena. Mõnes mõttes olen ma jälle alguspunktis.

Kogu loo moraal on selles, et esimene mustand tuleb hoolikamalt kirjutada. Rohkem läbi mõtelda. Kirjutades võiks koguaeg arvestada, et esimene ongi viimane mustand. Võib natuke teksti nokkida küll, eelmisi peatükke läbi lugeda ja nipet-näpet parandada. Sellise arvestusega kirjutatut on hiljem kordi lihtsam parandada. Mustand kaks tuleb ju nagunii, aga (tsst) see on esimese versiooni kirjutamisel saladus. :)

Süžee tüübid

Otsirännak

Kangelane läheb pimeduse maailma ja ajab ohte trotsides midagi taga. Tal on kindel ülesanne täita. Või muidu!

Otsirännaku peamised tunnusjooned:

1. Peategelane on oma tavamaailmas rahulolematu. Rahulolevad ja õnnelikud inimesed lihtsalt ei kipu kuhugi. Kui te siiski mõne rahuloleva inimese otsirännakule kangutate, viriseb ta kogu raamatu vältel, et ta pidi üleüldse oma rooside juurest ära tulema.

2. Ese, mida ta otsima asub (püha graal?) või sündmus, mida ta püüab ära hoida (maailmalõpp) või ülesanne, mille ta täitma peab (sõrmuse sokutamine), peab olema üliolulise ja kõigile arusaadava tähendusega.

3. Kangelase teel on palju peaaegu ületamatuid takistusi. Võib kive pähe veeretada ja maju õhku lasta. Kindlasti peab ka olema mingi nn “põhipaha”, kes oma võrke punudes pinget üleval aitab hoida.

4. Peategelane muutub läbielatud sündmuste mõjul. Hukkub, püüdes maailma päästa. Tavaliselt peaaegu hukkub ja viimases vaatuses ilmub jälle välja – õnnelik, terve – noh, hea küll, näpu peal on plaaster.

Otsirännak võib olla ka rahulolematu peategelase sisekaemus ja lahenduste otsimine – parema mina otsimine. Enese otsimine enne hullumeelsusse vajumist. Ühesõnaga, otsirännaku sooritamiseks ei pea ilmtingimata ennast püsti ajama, võib ka kamina ette kiiktooli jääda.

Näiteks: Kuristik rukkis

Kättemaks

Ahhaa, siga, magasid minu naisega, tapsid venna, hävitasid elu. Vendeta!

1. Peategelane peab olema sümpaatne. Lugeja tuleb panna kaasa tundma, aru saama kogu valust, mida protagonist tunneb ja ülekohtu suurusest, mida ta kannatama peab.

2. Häda ja valu, mida peategelane või mõni tema lähedane kannatama peab ei ole tema süü. Või juhul kui on, siis peategelase osa on õite pisike võrreldes pahaga, mida ta tunda saab.

3. Kättemaksuiha mõjutab peategelase sisemist mina. Peale teo kordasaatmist (nt sülitab vaenlase tee sisse) tunneb ta hingelisi piinu. Päris tihti oleme filmidest näinud ja raamatutest lugenud, et soodsa momendi avanedes, peategelane taandub, saades aru, et sedaviisi käitudes 1:1 tagasi tehes, muutub ta ise samasuguseks kurjamiks, nagu talle vaeva põhjustanu.

Ettevaatust põhipahaga! Pingekruvimise huvides on kiusatus teha paha tõeliseks superpahaks, aga see ei ole usutav. Kõigil on omad motiivid ja igal pahal leidub päikeseline külg.

Näiteks: Krahv Monte Cristo

Süžee tüüpe on veel palju: armastus (Romeo ja Julia), seiklus (Don Quijote), tagaajamine (Hüljatud), üks kõigi vastu (Lendas üle käopesa), allegooria (Loomade farm), võim (Ristiisa)

Osade arust on olemas ainult kolm peamist süžee tüüpi, osade meelest kolmkümmend kuus. See vaidlus on veel selgeks vaidlemata. Muidugi võib kõiki tüüpe omavahel kokteiliks raputada ja proovida, mis välja tuleb.

Kõigist ülalnimetatud süžee tüüpidest on täpsemalt kirjutatud James Scott Belli raamatus Plot & Structure.

Levinumad vaatenurgad

Enne romaani kirjutamist peab langetama nii mõnegi otsuse. Üks vastust nõudvatest küsimustest on vaatenurk. Kas kirjutada esimeses isikus (mina) või kolmandas isikus (tema) vormis. Ja kumba valida kolmandas isikus kirjutamisel: kas kõiketeadja või ainult karakteri silmade läbi nägija.

Igal ülalmainitud kirjaviisil on omad plussid ja miinused. Meenutab natuke bridži mängimist – koguaeg peab arvestama, kas on vaja lauast kaart välja käia või kätte tulla.

Esimeses isikus

Hea valik, kui on vaja põhjalikult näidata, mis karakteri peas toimub. Lugu räägitakse ühe karakteri vaatenurgast. See on ühekorraga suurim pluss ja miinus. Ühest küljest me saame teada, kuidas üks karakter kõiki sündmusi näeb. Samas ei saa me teada teist vaatenurka või üldisemat pilti – näeme kõike ainult läbi ühe karakteri silmade, kes on ka jutuvestja.

Olen lugenud soovitust, et mina vormi tasub kasutada siis, kui raamatu peategelasega on isiklikumat laadi suhe – ta räägib Teiega ja nõuab väljapääsu.

Näide:

“Hämardus, aga ma ei süüdanud tulesid, vaid pöörasin pilgu vastasmaja tegemistele. Niiviisi ei näinud keegi, et ma neid jälgisin. See oli lapsepõlves juurdunud komme, vaadata ja kaasa elada võõraste inimeste tegemistele ning tunda seejuures, nagu ma oleksin ise sündmuste keskel. Minu võimalus kõigest osa saada: viisin lapse magama, ruttasin köögikapi kallale viimast võileiba näppama, pesin hambad ja panin selga ööriided, vaatasin telekast hilisõhtust filmi, tõmbasin kardinad ette, suudlesin naist, läksin koeraga jalutama, kustutasin tule. Sooritasin tuhandet tavapärast argiliigutust, mida tegid tavalised inimesed iga päev.”

Kolmandas isikus limiteeritud

Kolmandas isikus kirjutamine on kõige tavapärasem. Võimalik kasutada limiteeritud moodust – see on kombinatsioon esimesest ja kolmandast. Jutt räägitakse (tema) vormis, aga piiranguks on see, mida konkreetne karakter näeb, tunneb ja üle elab.

Näide

“Vaikselt sulges ta magamistoa ukse. Hiilis kabinetti ja istus kirsipuust kirjutuslaua taha, kõrge seljatoega kontoritooli. Haaras laualt piinlikult teravaks ihutud punase pliiatsi, keerutas seda mõne minuti näppude vahel ja murdis raksuga pooleks. Vandalismiakt lohutas teda üllatavalt palju. Täielikult tema kontrollile alluv olukord oli niivõrd kaootilisel eluetapil teretulnud.”

Kolmandas isikus kõiketeadja

Kõiketeadja – nagu nimigi ütleb – teab kõike. :) Võib hüpata mööda karakterite päid ja tundeid ning jutustada lugu erinevatest vaatenurkadest (tema vormis). Ta teab koguaeg kõike, mis ümberringi toimub. Seda on nimetatud ka jumala vaatenurgaks. :)

Näide

““Õde on üks paras laiskvorst, et ta voodit üles ei pane. Mugavaks läinud, ei taha enam siin palatis käia,” torises Marek. Tegelikult teadis ta täpselt, miks õde neid vältis.

Janar oleks tahtnud vastu vaielda, aga ei vaevunud. Tal polnud aimugi, et samariitlast mängiv voodinaaber, tegelikult teda oma huvides ära kasutas.”

Muidugi võib romaanis kasutada kõiki vaatenurki. Erinevad liinid võib panna jooksma erinevate vaatenurkade all. Armastus- ja detektiivilood on parem rääkida “mina” vormis. Vahest on hea lihtsalt kirjutama hakata – mõtlemata vaatenurkadele – ja vaadata, kuidas välja tuleb.

Vaatenurga vahetamiseks, teose keskel, võib vajadusel kasutada erinevaid trikke – näiteks lugu on kolmandas isikus, karakter võtab kätte päeviku, diktofoni või kirja ja hops võibki vahelduseks kirjutada peatüki esimeses isikus.

*Kõik näiteid on pärit minu sulest.

Revolver&rusikad, kurikael ja kangelane

Leidsin interneti avarustest kuue tuhande sõnalise “pehmekaanelise” jutu retsepti. See on töötanud erinevate žanritega: seiklus, detektiiv, vestern jne. Valemis on täpselt ära toodud, kuhu erinevad elemendid paigutada. Näidatakse ära, mis peab juhtuma igas järgnevas tuhandes sõnas.

Hoiatus: karta on, et pärast selle skeemiga tutvumist on edaspidi väga igav ameerika filme vaadata. :)

Valem algab nii:

1. Ebaharilik mõrvameetod

2. Ebaharilik eesmärk, mida kurikael saavutada tahab

3. Ebaharilik asukoht

4. Oht, mis ripub ähvardava pilvena kangelase kohal

Üks ebaharilikest ülalnimetatutest oleks kena, kaks parem ja kolm suurepärane. Parem oleks, kui kõik oleks välja mõeldud ja olemas enne alustamist.

Ebaharilik mõrvameetod: laskmine, nuga, tsüaniid, süstal, maod – miljon korda läbi kirjutatud ja igavad lahendused. Tasuks kõik, mis peast läbi kargab, paberile kirjutada ja natuke mõtelda. Ehk läbi pooride imbuv mürk kätekreemi tuubis? Või hoopis ultraheli, mis tapab – needki ei tundu liiga värsked, peab ajusid ragistama.

Ei tasu minna liiga veidraks ja kenutlevaks. Võib tekkida vastupidine efekt soovitule.

Kurikael võiks ajada taga midagi muud, kui raha ja juveele. Tuleb midagi paremat välja mõelda. Sama hoiatus nagu enne – liiga veider lähenemine töötab vastu.

Ebaharilik asukoht? Valige koht, mis sobib kokku veidra mõrvameetodi ja imeliku eesmärgiga, mida kurikael taga ajab. Lihtsam on kirjeldada kohta, kus Te olete elanud või töötanud.

Kohalike olude tundmise matkimiseks võib kasutada palju erinevaid viise. Näiteks, kui sündmused toimuvad Kreekas, siis otsite välja kreeka keeles, kuidas läheb? Nutikas oleks see teises keeles üle korrata, et ka lugeja kõike kohe mõistaks. Kui te lisate veel mäenõlvadel karjatatavad oliivisalud ja apelsiniistandused, siis arvavad kõik, et te teate Kreekast päris palju.

Järgmiseks alghäälestuseks peab kuue tuhande sõnalise loo lööma neljaks tuhande viiesaja sõnaliseks jupiks.

Esimesed tuhat viissada sõna:

1. Sissejuhatavaks tekstiks sobib hästi kasutada esimese lause tehnikat, millest on pikemalt juttu siin.

2. Peategelane tõmmatakse probleemide keerisesse, ta püüab jamade sügavusest aru saada ja ähvardavat hädaohtu lahendada.

3. Nüüd tuleb tutvustada kõiki teisi karaktereid ja nad tegevusse tõmmata.

4. Kangelane tuleb saata tõelisse füüsilisse konflikti, esimese tuhande viiesaja sõnalise osa lõpupoole.

5. Kõige lõppu sündmuste ootamatu pööre. Mitte etteennustatav süžee käik.

Nüüd tuleb teksti kohta esitada küsimusi:

*Kas tekstis on pinge?

*Kas kangelase peakohale on kogunenud tuliseid süsi?

*Kas sündmuste käik on loogiline?

Järgnevad tuhat viissada sõna:

1. Tuleb lisada peategelasele pinget&muret kulgevate sündmuste pärast

2. Peategelane püüab kangelaslikult probleeme lahendada ja see viib ta ->

3. -> järgneva füüsilise konfliktini

4. Lõppu jälle süžee pööre tundmatus suunas

*Kas teises osas on pinge?

*Kas ähvardav hädaoht on kasvanud?

*Kas mure on peategelase õlgadele koondunud?

*Kas kõik sündmused kulgevad loomulikult?

Ära räägi, et peategelane tunneb ennast nii ja naa – näita seda! (Ta värises, pilk oli ekslev, hambad plagisesid jne).

Iga lehekülje kohta peaks arvestama vähemalt ühe pisema üllatusega. Lugejat tuleb hoida pinevil.

Süžee peab olema ehitatud nii, et tegevusliin oleks katkematu.

Järgnevad tuhat viissada sõna:

1. Veel rohkem pinget!

2. Peategelane teeb edusamme ja ajab kurikaela kitsikusse

3. Füüsiline konflikt

4. Ootamatu süžee pööre – peategelane saab paha maitsta

*Kas tekstis on pinevus?

*Kas ähvardav oht on muutumas väljakannatamatuks?

*Kas peategelane on aetud täielikku kitsikusse?

*Kas kõik on loogiline?

Selles skeemis peab olema konflikte, originaalseid süžeepöördeid, pinget ja hädaohtu. Ilma nende komponentideta põnevusjuttu kirjutada ei saa.

Monotoonsuse vältimiseks peavad kõik eelpool nimetatud füüsilised konfliktid olema erinevad.

Tegevus:

Elav, kiire, sõnu ei tohi raisata. Hästi välja kirjutatud pinge paneb lugejat teksti nägema ja tunnetama.

Atmosfäär:

Kuule, haista, näe, tunne ja maitse.

Kirjeldus:

Puud, tuul, maastik ja vesi.

Kirjutamise saladuseks on panna iga sõna maksma!

Viimased tuhat viissada sõna:

1. Veel viimast korda kruvime pinget ümber kangelase. Rõhutame hädaohtu.

2. Pane peategelane peaaegu murduma (kurikael võtab vangi ja kõik on läbi).

3. Peategelane pääseb minema kasutades oma spetsiaalset oskust või brutaalset lihasjõudu.

4. Järelejäänud saladus hoiab pinget üleval

5. Viimane suur üllatuspööre (a’la kurikael on tegelikult sõber)

6. Mõjuv lõpulause

*Kas pinge kestis, kuni viimase reani?

*Kas hädaoht pidas lõpuni vastu?

*Kas kõik lahtised otsad sai ära seletatud?

*Kas kõik juhtus loogiliselt?

*Kas lõpurida on piisavalt lahe, et jätta lugejasse “soe” tunne?

*Kas jumal tappis kurikaela? Või hoopis peategelane?

Originaaltekst: The Lester Dent Pulp Paper Master Fiction Plot

II koht romaanivõistlusel

Seitsmeaastase poisipõnni unistusest alguse saanud odüsseia päädis romaanivõistluse teise kohaga. Mõte, et ma võiksin raamatu kirjutada oli mul peas tõepoolest juba eelkoolieas. Ometigi läks peaaegu kolm aastakümmet, enne kui ma endas piisavalt jõudu leidsin.

Sügavamalt hakkasin huvi tundma, kuidas romaani kirjutamine käib, umbes 2005 aastal. Kokku läks tulemuse saavutamiseks vaja umbkaudu kolmesaja tuhande sõna kirjutamist ja kolme ebaõnnestumist, mis õnneks minu arvutist kaugemale ei jõudnud. (Katsetustest olen kirjutanud siin: link)

Mind aitas ka ajaveeb. Kui ma midagi ise selgemaks tahtsin saada, siis kirjutasin teema läbi. Nii kinnistus õpitu paremini. Kui algusest – 2008 aastast – lugema hakata võib päris hea ettekujutuse saada, milline minu teekond oli.

Kas ma olen nüüd valmis? Ei ole. Oskusi on vaja lihvida ja juurde õppida. Palju sõnu on veel vaja paberile laduda, palju-palju. Algus aga on tehtud.

Romaanivõistluse tulemused

Kuidas alustada?

Kuidas alustada romaani kirjutamist? See otsingurida kordub pidevalt ja juhatab bitiradapidi minu ajaveebi manu. Mäletan enda peas sarnaseid mõtteid. Tahtsin leida samm-sammult kulgevat õpetust, mis mind õigete lätete juurde juhataks.

Kirjutamises – nagu ka investeerimiseski – on üks edu reegel: alusta täna ja panusta pikaajalisele strateegiale. (Muidugi ei tähenda eelmainitu seda, et kõik investeerijad saavad rikkaks ja kõik kirjutajad kirjanikeks, aga loob selleks soodsad eeltingimused.)

Esimese hooga pole ehk mõtet romaani kirjutada – tasub kõigepealt miniatuuriga jõudu proovida. Alustajaid on väga erineva tasemega. Mõni alles õpib kirjutamist, mõnel on kirjakeele tundidest veerandsada aastat möödas. Nii võibki juhtuda, et alguses lihtsana tunduv ülesanne – katta ühe A4 suurune paberileht tekstiga nii, et vigu poleks, jutt oleks sorav ning lool oleks algus, keskpaik ja lõpp ning mõtegi sees – on palju raskem, kui arvata võis.

Kui miniatuurid hakkavad kenasti välja tulema võiks neid teistegagi jagada. Leida endale lugejaid. Kindlasti neid, kes takka kiidavad ja ka neid, kes kriitilised on. Esimesi on vaja eneseusu turgutamiseks ja teisi selleks, et areng toimuks.

Järgmiseks sammuks oleks jõudu proovida pikemate vormidega: novell, jutustus. Nendes saab paremini harjutada karakteri kujundamist/ muutmist, tegevusliini kulgemist, dialooge, lugeja haakimistehnikaid ja jahmatamapanevaid puänte.

Mingi aja pärast, kui näpud klaviatuuril harjumuspäraselt liiguvad ja lehekülgede viisi teksti välja nõiuvad, siis tasuks kaaluda, ehk on Teie sees peidus mõnu toekam jutt. Lugu, mida saaks romaaniks nimetada. Võimalik, et mõne jutustuste kirjutamisel on mõni karakteritest lärmakalt Teie tähelepanu nõudma hakanud, siis on lihtne pakutud võimalusest kinni haarata.

Kui sobivat mõtet esimese hooga ei tule, soovitan üle lugeda/vaadata oma miniatuurid, jutustused ja novellid. Väga tõenäoliselt on seal paar head mõtet, mida tasuks edasi arendada. Ega muud polegi vaja teha, kui lugu läbi lugeda, silmad kinni panna ja unistada. Proovida vaadata stseeni või olukorda läbi karakteri silmade, nagu te oleksite filmis. Mõnusad hetked selleks on paar minutit enne uinumist. Kui veab näete ehk kõike unes. Aabitsa padja alla panemise efekt. :)

Ega nüüd polegi muud, kui rakendada mõnda süžee kirjutamise tehnikat. Paari nendest olen ma oma ajaveebis ka eelnevalt kirjeldanud. Süžee võib olla paarkümmend pealkirja ja igaühe all kolm neli alampealkirja. Või siis väga põhjalikult lahti kirjutatud kümne tuhande sõnaline kirjatükk. Mõnele meeldib planeerida hoopis stiilis: kihutan-autoga-pimedas-täistuled-peal – niikaugele, kui näha on ulatub ka süžee, pikenedes koguaeg paari punkti võrra.

Ja siis ei muud, kui kirjutama.

Minu ajaveeb tasub ka läbi lugeda. Siin on planeerimisest ja hilisemast tekstihooldusest üht-teist üles tähendatud.