Teleporteerumine & ajamasin

Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:

Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.

Teleporteerumine käib nii:

Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.

Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.

Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.

Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:

Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.

Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)

Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”

Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.

Mõnusat teleporteerumist! :)

Kujunemine

Öeldakse, et väljakujunenud isiksust on peaaegu võimatu muuta. Isegi, kui ta ise kangesti püüab, jääb vana programm taustale jooksma ja hõivab oma koha niipea, kui see natukenegi võimalikuks osutub.

Lugesin mõnda aega tagasi kümmet käsku ja sealt jäi mulle silma – ma ei mäleta enam kelle ütlus – et ärge lootkegi, et Teie ei muutu. Alguses võib mõelda, et see on puhas jama, aga kui teisest küljest kaaluda, siis kirjanik veedab aastas tuhandeid tunde väljamõeldud tegelaste seltsis. Olles taasavastanud oma imaginaarsed lapsepõlvesõbrad, ei saa loota, et me jääme samasugusteks inimesteks nagu enne.

Tõmmates kätte käpiknuku, alustades uut lehekülge karakteriga, kellel on nõrkused või tugevused – mida me endas kardame või endas näha tahame. Läbi selle filtri saame lasta jutul vabalt tulla, häbenemata. Sest hiljem võime alati öelda, et see on väljamõeldis ja ilukirjandus. Muidugi, see on ka.

Kirjutame ennast oma tabudest vabaks. Avame silmad ja näeme, et maailm on palju värvilisem, kui me arvasime. Näeme seda, mida enne märganud poleks, kuigi see oli koguaeg nina all. Võib-olla, oleme lihtsalt millegi ees silmad kinni pigistanud ja nüüd see hüppab üles alla ja nõuab endast kirjutamist. Uued teemad leiavad Teid kõikjalt üles ja tahavad paberile jõuda.

Alguses tuleb palju automaatselt ja me nagu “mõtleme selle välja”, kuigi tegelikult tuleb jutt meie enda sügavamast kihist, paljastades tegeliku reeglite ja keeldudega varjatud mina või selle vastandi (kes me tahaksime olla).

Loodame, et kõik muutused on paremuse poole. Kuigi vaevalt, et sadade karakterite vaatenurgast läbimõeldud teemad, kattuvad sajaprotsendiliselt populaarse keskmisega.

Ärge arvake, et Teie ei muutu.

Tagakaane jutt

Ükspäev tuleb hakata aru andma, millest õigupoolest Teie raamat räägib. Oletame, et satute lifti koos toimetajaga ja ta küsib sõbralikult – nii jutu jätkuks – et millest te siis kirjutasite. Millest jutustab see paks mapp, mida te kramplikult kaenla all hoiate. On veel kümneid inimesi, kes hakkavad regulaarselt seda küsimust küsima, nii et parem oleks omada vastust (äääääääää, ei lähe arvesse :)).

Kindlasti ei tohi oma teose kohta midagi halvasti öelda. Ei tohi vabandada ega närviliselt seletada. Kui Te ISE endasse ei usu, siis miks keegi teine peaks? Kõik taolised kiusatused – neid on ja tuleb – saatke allavoolu ja pange pärg kaasa, sest nendega on nüüd lõpp.

Need, kes on oma raamatu kirjutanud lumehelbekese süžeed järgides on pisut paremas seisus, sest seal kirjeldatud esimesed laused ongi sisuliselt see, mis vaja:

1. 15 sõnaga ära öelda raamatu põhijoon, kus on koos nn suur pilt ja personaalne pilt.

2. Kokkuvõte raamatu taustast ja eeldatavast sündmuste käigust.

3. Sündmus, mis tuleb väljastpoolt sisse ning on peategelase jaoks kontrollimatu.

4. Peategelane püüab esimese sündmuse tagajärgi likvideerida, kuid satub aina sügavamale sohu.

James Scott Bell soovitab tegelikult üsna sarnast skeemi, veidi rohkemate näpunäidetega.

Kõigepealt peaks täitma ankeedi:

1. Karakteri nimi

2. Amet

3. Ärataja (sündmus, mis lööb peategelase diivanilt üles)

4. Vastutöötaja. Mis on kaalul?

5. Kus toimub peamine konflikt

6. Loo mõte

7. Kuidas kirjanik tahaks, et lugu lugejale tunduks: mõtlik, õudne, armas jne

Nüüd poole tunnine sessioon vaba kirjutamist, pidades silmas ülaltoodud punkte. Ärge tsenseerige ennast. Laske ranne vabaks ja las see jutt tulla.

Nüüd tuleb tekstist välja noppida paremad palad, mis teile tõesti meeldivad. Panna need lõigud või laused järjekorda. Võib eelmise punkti juurde tagasi minna ja vabakirjutamist korrata.

Tagakaane juttu peaks alustama umbes nii:

(Peategelase nimi) on………………………………., kes………………………….. (veel paar lauset)

Äkki………………………………….(paar-kolm lauset, mis olukorrast, peategelane ennast leiab.)

Nüüd peab ta……………………………………………………….(paar-kolm lauset)

Liiga põhjalikuks ei tohi minna. Milleks raamatut lugeda, kui keegi kenasti kümne lausega kõik ära räägib. Mõistlik oleks mingi müsteerium üles jätta. :)

Kõigile saab kurikaga virutada

Täna on tore tuuline päev, mil ma saan ajaveebis maha hõigata oma esimese romaani. Minu jaoks lõppes töö raamatu kallal aastajagu tagasi. Peale seda tuli romaanivõistluse tulemusi oodata ja siis kõiki muid tootmisprotsessi juurde kuuluvaid etappe.

Selline on tagakaane jutt:

„Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin

lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. „Tagajärjed võivad erinevad olla,

seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”

„Oleks ma rohkem sinu moodi, aga ausalt öeldes on nad mind nurka

surunud, kuigi ma tean täpselt, mismoodi nad mõtlevad ja tegutseda

plaanivad,” ohkas Vask.

„Vähemalt ei pea me seekord relvadeta peale lendama,” ütles ta ja võttis

sõnade kinnituseks ajalehtede virna alt püstoli ning asetas selle veidi

kahtlevalt minu ette.

Kalle Marve leiab ennast keset vihast peretüli. Kõik, mis tundus olema

terasesse valatud, laguneb üleöö. Uut elu luua püüdes sõidab ta

Tallinna. Hoolimata algsetest ebameeldivustest, näib kõik laabuvat. Kuid

siis satub Kalle pooljuhuslikult kuritegelikku seltskonda ning sündmused

väljuvad kontrolli alt.

Taavi Kangur (snd 1974) on varem kirjutanud peamiselt lühijutte ja

novelle, millest mõned on avaldatud kvartaliajakirjas Algernon. Pärast

lühijutuvõistlusel nii teise kui ka kolmanda koha võitmist otsustas ta,

et aeg on küps raamat kirjutada.

“Kõigile saab kurikaga virutada” saavutas 2010. aasta Tänapäeva

romaanivõistlusel II koha.

Vormistamine

Esialgu võib paljudele meist tunduda, et romaanivõistlus on selline koht, kuhu iga mees või naine võib saata ükspuha millise kapsapea – sisu loeb ja muu pole oluline. See ei ole nii. Ega siis niisama ei pakita pesupulbrit värvilisse karpi ja hambapastatuubile ei joonistata triibulist raketti. :)

Žüriis on tavapäraste nõrkuste ja kiusatustega inimesed. Visualiseerimiseks võin pakkuda olukorra: lugege ise läbi mõni viiesaja leheküljeline käsikiri, mis on kuidagi kokku traageldatud, oletame, et reavahe on 1 ja trükitud on ühele poolele. Arvan, et pikapeale mõjub selline piin igale toimetajale ärritavalt. Jah, kui Teie käsikiri on uskumatult hea, siis pole jama nii suur, aga kui see on lihtsalt hea, siis vormistuse pärast võib see tihedas konkurentsis äramainitud käsikirjade hulgast välja pudeneda.

Tundub ebaõiglane ja vale, aga suure tõenäosusega see nii on. Ma soovitan kasutada kahepoolset printimist ja köitmist. Käsikiri kahaneb ja seda on mugav käes hoida/ lugeda. Reavahe võiks olla 1,5, siis silm puhkab ja sinna tänna on hea märkusi sirgeldada. Olen lugenud ka soovitusi jätta reavaheks 2, aga mulle tundub, et see oli kuidagi seotud trükimasinate ajastuga. Lehekülgede äärtesse jääb kritselduste tegemiseks ja nägude joonistamiseks piisavalt ruumi (see on ka põhjus – peale postikulude – miks nad autoritele käsikirju ei tagasta. Need märkused võivad lüüa tõsiseid hingehaavu ja ükski kirjastus ei soovi olla vastutav sulepea neelanud kirjaniku eest.)

Illustratsiooniks üks kuhi romaanivõistluse töödest kirjastus Tänapäev laual: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/romaanivoistluse-laekumised-live.html

Kasutage automaatset õigekirjakontrolli. Lugege KOGU käsikiri endale kõvasti ette. Peale selle oleks hea leida inimene, kes tunneb asja ja loeb Teie käsikirja läbi ning märgib vead üles. Vaadake oma tutvusringkonda avatud silmadega ja sõnumitoojat ärge nahutage. Juhul, kui Teie oma valitud kriitik ütleb, et käsikiri on jamps ja vigaderohke, siis võib alati küsida veel arvamusi. Ning kui ka teised arvustused kattuvad esimesega, siis võib kaaluda käsikirja ümberkirjutamist. Palju halvem on, kui Teie valitud arvustaja luiskab ja ütleb, et kõik on jube hea – hoolimata oma loova hinge õrnusest, tuleb nõuda ausat kriitikat ja see ka hiljem alla neelata. Arusaadav, vigadeta ja voolav tekst tuleb võrdsete käsikirjade kaalumisel kindlasti kasuks.

Valmistuge pikaks piinarikkaks ootamiseks ja järskudeks meeleolu kõikumisteks. Hankige endale inimesi, kes oskavad Teie valust aru saada (ja soolapulki, mida murega näksida). Tööde lugemine ja pingerea koostamine võib aega võtta kuni viis kuud.

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/08/uued-kirjandusvoistlused.html

Semikoolon

Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)

Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.

Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.

Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.

Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.

Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)