Eksitavad sõnad ja otsekõne

Parandan enda poolt kokku kirjutatud teksti. Kõigepealt käis paberipatakas ühe keelesõbra juurest läbi, kes märkis kõik minu vead kollasega üles.

Panen kirja kõige häirivamad komistused, mis minu tekstis pidevalt kordusid ja millega üleüldiselt päris palju kiputakse eksima. Ka online-ajakirjanduses olen massiliselt sarnaseid vigu tähele pannud.

Enne ja ennem – enne (varem), ennem (pigem)

Õieti ja õigesti – õieti (õigupoolest), õigesti (veatult)

Järgi ja järele – järgi (millegi põhjal), järele (üle, alles, kannule)

Vahel ja vahest - vahel (mõnikord, aeg-ajalt), vahest (ehk, võib-olla)

Viimane sõnapaar mainitutest on minu kõige suurem nuhtlus. Leidsin ühe lingi, kus sarnaseid sõnu ja nende tähendusi rohkem lahatakse:

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Arvatavasti on kõik taolised vead pärit kõnekeelest. Me räägime valesti. Massiliselt. Ja kui kirjutama hakkame, siis ka kirjutame valesti. Mina püüan nüüd rohkem jälgida, milliseid sõnu ma suust välja luban.

Šokeerisin õigesti kirjutamisega ka msn’is olevaid sõpru, kes arvasid seepeale, et nüüd on küll midagi tõsist lahti, sest ükski normaalne inimene ei kasuta kiirsuhtlusvahendis kunagi kirjavahemärke. Välja arvatud juhul, kui on vaja nendest emotikone vormida.

--

Otsekõne

Otsekõne kirjavahemärgid on minu jaoks läbipõetud probleem, aga kunagi segas tõsiselt kirjutamist. Jama kestis niikaua, kuni üks lahke inimene mulle kolm lihtsat näidist saatis, peale kümnesekundilist tudeerimist sai minu häda lahenduse:

1) Poiss ütles: "Mets põleb!(?.)"

2) "Mets põleb,(!?)" ütles poiss.

3) "Mets," ütles poiss, "põleb!(?.)"

Palju on?

Mind on alati huvitanud palju tähti, sõnu või lehekülgi A4'jas wordis kirjutatuna, võrdub raamatu lehekülgedena. Põhjus on lihtne – tahan kirjutada parajalt paksu raamatu, mida lugeja mõnuga saaks kätte võtta. Ise ma lugejana õhukesi raamatuid poes ei puutu. Isegi kui on hea raamat, aga kõigest sada lehekülge. See on ju õnnetus. Saab ühe pärastlõunaga läbi ja õhtul polegi midagi teha. Ajab nii öelda “hamba verele” ja kõik. :)

Üks-ühest vastust siin ei ole. Oleneb raamatu formaadist, ridade arvust ja fondist, ridade vahede suurusest, taandridadest, peatükkide vahedest jne.

Mõned numbrid, millega võib arvutada:

1. Trükifirmade tavaline taks pidi olema 250 sõna leheküljel. Ma ei tea täpselt, kas see on ka Eesti mõistes kehtiv, aga olen oma näpuga mitmetel raamatutel sõnad suvaliselt leheküljelt üle lugenud ja numbrid kõiguvad 200-280 vahel. Kahtsadat viitekümmet võib keskmiseks väärtuseks pidada küll.

2. Tähemärkide arv koos tühikutega lehekülje kohta 1750. Ma ei mäleta enam, kuidas ma selle numbri välja arvutasin. Näiteks Tänapäeva romaanivõistlusel nõutud miinimum 240000 sümbolit koos tühikutega ~ 137lk raamatut.

3. Ridade arv pluss 25%. Wordi sõnadelugeja annab ka ridade arvu. Raamatulehel on tavaliselt 30-35 rida. Ehk siis näiteks ridade koguarv/33 + 25%.

Pean ütlema, et kõik ülaltoodud tehted annavad enam-vähem sama tulemuse. Viimasel ajal tundub mulle kõige usaldusväärsemana esimene arvutus.

Minu esimeses raamatus "Kõigile saab kurikaga virutada" on umbkaudu 60000 sõna ja kuskil 420000 tuhat tähemärki koos tühikutega ja see teeb 264lk.

Kõva häälega

Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!

Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.

Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.

Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.

Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)

KKK

Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”

Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.

Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.

Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.

Vastus on: “Enne töö, siis palk!”

Jutustaja

See on üks väga vajalik tegelinski, kes teab karakteritest kõike ja võib näiteks enne või pärast suurepärast dialoogi või mingit erilist olukorda öelda, kuidas tegelane ennast tunneb. Kas ta on: vihane, rõõmus, armunud, hirmunud, õnnis, masenduses või kurb. Mis tal käesoleva situatsiooni või öelduga assotsieerub ja kuidas ta sellele vastu astub.

Iga isiksus reageerib ärritustele omaenda läbielatud elamuste ja mälestuste tõlgendamise järgi. See kõik annab suurepärase võimaluse ära seletada karakteri erinevaid tahke ja nüansse.

Jutustaja selgitamine teeb kõik palju paremini jälgitavaks ja lugeja mõistab, miks üks või teine isik just niiviisi käituma peab. See muudab omakorda jutu palju detailsemaks, sügavamaks ja usutavamaks.

Süüvides jutustajana karakteri mõttemaailma telgitagustesse elame paremini rolli sisse ja samastume tegelasega, nagu näitleja, uut rolli õppides. See paistab lugedes silma ja annab teada, et autor on tõsiselt vaeva näinud.

Kohad

Mul on käsil üks pikemat sorti kirjutis ja hetkel tundub, et hea mõte oleks olnud algsesse süžeesse lisada ka kohad, kus sündmused arenevad.

Mõistlik oleks need välja mõelda ja üles märkida enne suurt kirjutamist – tegevusliini planeerides. Muidu tuleb esimene käsikirja tõmmis liiga karakteri ja tegevuspõhine ning kohtadest on juttu ainult suures plaanis, möödaminnes. See aga jätab lohaka ja lihtsustatud mulje.

Hiljem on haakuvaid kirjeldusi keerulisem lisada. Tulevad pähe uued mõtted ja ideed ning siis peab ikkagi otsast peale muutma hakkama, mis pika teksti korral on äärmiselt töömahukas tegevus. Kui aga kohe alguses romaani minimudelisse kõik kirja panna, siis peab ainult paari lehekülje jagu juttu ümber vorpima.

Igal karakteril on omanäoline elu või töökoht. Tegelikult jutustame läbi kohakirjelduste: inimestest, nende harjumustest ja veidrustest. See täiendab lugu uue vaatenurga alt.

Niisiis eraldi punktina tuleb planeerimisfaasis läbi mõelda kõik kohad, kus tegevus toimub. Ja iga koha kohta mõned võtmesõnad ja nüansid kirja panna, mis raamatu lahtikirjutamisel mõtteid tekitavad. Midagi sellist:

1. Vanaema maja – kollane, kuusehekk, metsmaasikad, laut, lakaluuk, mullikad, ketikoer, põld
2. Baari tagatuba – hämar valgus, kulunud tapeet, krigisev uks, liisunud õllelehk, sumisevad parmud, kamin, sihvakad sääred, baaripukk
3. Garaažis – vana Lada, tavotipurk, estakaad, õlised tunked, märja betooni lõhn, roostetavad tööriistad, kulunud kummivirn.
4. jne

Vaatenurgad

Juhtub autoõnnetus. Sellega on seotud: kaks autojuhti, neli kõnniteel patseerivat jalakäijat, politseinik; mees, kes kogemata juhtunu videosse salvestas ning üle õnnetuskoha lendava helikopteri piloot. Võibolla veel ka orav, kes suure kuuse otsas käbi järab.

Kokku on ülal toodud kümme erinevat vaatenurka ja tõenäoliselt kümme erinevat õnnetuse kirjeldust.

Autori otsustada jääb: kes ja kuidas loo jutustab. Jutu toon, tunne ja isegi tähendus võivad radikaalselt muutuda olenevalt sellest, kes on jutustaja.

Keegi seisab alati lugeja ja sündmustiku vahel ja see “keegi” räägib loo oma vaatenurgast lähtuvalt, muutes niiviisi oluliselt vaadet detailidele ja juhtunule.

Loomulikult võib kasutada raamatus võis jutus mitut vaatenurka sündmustele neid omavahel kombineerides – mida erinevamad ja üllatavamad need on seda põnevam.

Vaatenurkade tüübid:

Esimeses isikus vaatenurk (mina-vorm)
Teises isikus vaatenurk (sa)
Kolmandas isikus vaatenurk (tema)
Kolmandas isikus subjektiivne
Kolmandas isikus objektiivne
Kolmandas isikus kõiketeadja
Kolmandas isikus limiteeritud