Parandan enda poolt kokku kirjutatud teksti. Kõigepealt käis paberipatakas ühe keelesõbra juurest läbi, kes märkis kõik minu vead kollasega üles.
Panen kirja kõige häirivamad komistused, mis minu tekstis pidevalt kordusid ja millega üleüldiselt päris palju kiputakse eksima. Ka online-ajakirjanduses olen massiliselt sarnaseid vigu tähele pannud.
Enne ja ennem – enne (varem), ennem (pigem)
Õieti ja õigesti – õieti (õigupoolest), õigesti (veatult)
Järgi ja järele – järgi (millegi põhjal), järele (üle, alles, kannule)
Vahel ja vahest - vahel (mõnikord, aeg-ajalt), vahest (ehk, võib-olla)
Viimane sõnapaar mainitutest on minu kõige suurem nuhtlus. Leidsin ühe lingi, kus sarnaseid sõnu ja nende tähendusi rohkem lahatakse:
http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=28
Arvatavasti on kõik taolised vead pärit kõnekeelest. Me räägime valesti. Massiliselt. Ja kui kirjutama hakkame, siis ka kirjutame valesti. Mina püüan nüüd rohkem jälgida, milliseid sõnu ma suust välja luban.
Šokeerisin õigesti kirjutamisega ka msn’is olevaid sõpru, kes arvasid seepeale, et nüüd on küll midagi tõsist lahti, sest ükski normaalne inimene ei kasuta kiirsuhtlusvahendis kunagi kirjavahemärke. Välja arvatud juhul, kui on vaja nendest emotikone vormida.
--
Otsekõne
Otsekõne kirjavahemärgid on minu jaoks läbipõetud probleem, aga kunagi segas tõsiselt kirjutamist. Jama kestis niikaua, kuni üks lahke inimene mulle kolm lihtsat näidist saatis, peale kümnesekundilist tudeerimist sai minu häda lahenduse:
1) Poiss ütles: "Mets põleb!(?.)"
2) "Mets põleb,(!?)" ütles poiss.
3) "Mets," ütles poiss, "põleb!(?.)"
2 comments:
Alustuseks: ehkki leheveebides seda teha ei viitsita, tuleks online-ajakirjandus korrektses eesti keeles kirjutada sidekriipsuga ning panna tsitaatsõna kursiivi.
Sulu ja eelneva sõna vahele jääb tyhik. Näiteks (nii).
Yks problemaatilisi vastandusi on ka järel ja järele, nt sõnas järelvalve. Õigupoolest põhineb see kyll traditsioonil nagu paljud õigekeelsusreeglid; levinud põhjendus, et järelevalve tähendaks ainult tagajärgede jälgimist, on kaunikesti hädine.
Kõnekeel on teatud mõttes rikkalikum. Kõnelejal ja kuulajal on rohkem konteksti, kõneleja saab kätega vehkida, rakendada miimikat ning hääletooni. Kirjaliku teksti tagant on veidi keerulisem inimest näha, ehkki samas on kontekst alati ka pisut segav. Teatud mõttes võib kirjutatud mõtetele ligemale pääseda - ehkki teisalt on neid kergem ka valesti mõista, vastavalt lugeja eeldustele ja kalduvustele.
Aitäh lingi eest. Kuigi koolis sai neid pähe taotud, ei suuda siiani meeles pidada, mis mille juurde käis.
Post a Comment