Blokk

See pidur vaevab enim algajaid kirjanikke. Väga raske on ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas: tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”.

Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks – miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I Katse

Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin nad paberile lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes, paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki.
2. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt sündmustega kurssi viimiseks.
3. Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki.
4. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud.
5. Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud.
6. Jäi pooleli.

II Katse

Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantasy kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.

Mis juhtus?

1. Alustasin teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi?
2. Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma.
3. Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.

III Katse

Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Otsisin kirjutisi ja materjale 1932 aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu.
2. Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda.
3. Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole, kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada sci-fi’d – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi selle teksti peale enam ei tõusnud.

Lõpusirgel

Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimese kirjutamise hetkest on möödas umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna. Nüüd sellest kirjutades ja teades, mis vajaka jäi – see karjub nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud.

Otse kirjutada on hea ja tore, kuid veel parem oleks juba enne esimese rea kirjutamist teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks.

Tuleb kirjutada süžee. Ükspuha mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber kirjutada. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge.

Kui te teate kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu point (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!

Üsna põhjaliku inglisekeelse õpetuse leiab sellelt lingilt:

Lumehelbekese süsteem

Kes ei mõista keelt võib minu tekstide seast välja otsida lühendatud/tõlgitud versiooni. Hoiatan, et ei maksa kõike sõna-sõnalt võtta ja sajaprotsendiliselt täita. Ei pea olema ilmtingimata kolm sündmust pluss lõpp. Siinkohal las loovus teeb oma töö ja näitab teile teed.

Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvutikõvakettalt edasi ei pääse.

Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, et kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis …jne

Sõltuvus

Sain äsja valmis romaani. Maht kuuskümmend tuhat sõna. Kokku kirjutasin üks aasta. Peaaegu iga päev mõned tunnid. Esimese versiooniga sain maha nelja kuuga. Teine versioon võttis kaks nädalat – lugesin üle, parandasin ettesattuvad vead ja kirjutasin paar lisajuppi.

Siis läks raamat kolmele kogenud lugejale, kelle tagasisidet ja enda uusi mõtteid kasutades, asusin versiooni number kolm kallale. Kirjutasin teksti uuesti põhjalikult läbi ja ümber. Otsast peale. Proovisin sisse elada igasse karakterisse. Mõtlesin nende mõtteid ja käisin kohtades, kus tegevus toimus. Kunagi hiljem ehk kirjutan protsessist täpsemalt, kuigi siinsamas blogis on üsna palju vihjeid olemas.

Kirjutamine muutis mind palju. Käisin ringi kulm mõtlikult kortsus ja ei pannud enam tähele tuttavaid inimesi, unustades mõnele vahel teregi öelda. Uinudes nägin temaatilisi unenägusid ja ärgates teadsin täpselt, kuidas romaanis kerkinud probleemist üle kirjutada.

Asjalood päädisid sellega, et vestluses sõbraga, kasutasin raamatu peategelase nime ja viidet temale, nagu oleks ta päriselt olemas.

Võiks arvata, et jõudnud kirjatüki viimase punktini, viskan kõik käest ja hakkan elama? Olin kindel, et nii kui ma raamatu valmis saan, puhkan kirjutamisest vähemalt ühe kuu. Ma ei teadnud ju sedagi, kas ma üleüldse tahan enam midagi kirjutada. Vahepeal suurte kahtluste ja takistustega võideldes, tundsin ennast hundikoerana, kes on lõuad puupulka surunud ja hoiab – nui neljaks – hambad koos.

Esimene päev oli kuidagi imelik. Meenus aeg, kui ma suitsetamise maha jätsin, siis kobasin pidevalt sigarettide järele, kuigi taskud olid neist ammu tühjaks laetud. Teisel päeval sain aru, et ma vajan mingit salamaailma, kuhu saaks aeg-ajalt sukelduda.

Tundsin puudust ühisest hingamisest oma raamatu peategelastega ja nende silmade läbi nägemisest.

Kolmandal ja viimasel kirjutamisvabal päeval sain aru, et olen endale loonud maailma, mis on tuttav raamatu “Parem kui elu” lugejatele. Mulle meeldib mõttes ringi popsuda omaloodud reeglitega maailmas. Painutada, koolutada, luua, kirjutada, mõtelda, suhelda, tunnetada, kaifida, rõõmustada, nutta, karjuda.

Kirjutamine on minu jaoks sama suur nauding kui lugemine. Ainult et kirjutades saan ma ise süžeekäänakute üle otsustada. Kõik algab ja lõpeb nii, nagu mina tahan.

Kolmandal päeval istusingi jälle diivaninurgas ja vaatasin pimedasse ning kirjutasin täiesi puhtale A4 formaadis wordi lehele:

***

Ära hüppa vette tundmatus kohas! Oht. Punane. Ära hüppaaaa…!

Janar ei mõistnud kaikuva hoiatuse sisu. Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt, ühte ja sama.

Lõpuks adus Janar, et manitsev hääl tuli tema enda pea seest, mitte kuskilt lähedalasuva elektriposti külge kruvitud ragisevast vettinud krapist, nagu ta alguses kahtlustanud oli.

Ära….!

Puude ladvad võitlesid tuules, väikese siilu vaba ruumi eest, et saaks oma oksad lükata tinahalli taeva taustale, püüdma üksikuid hajunud päikesekiiri.

Ja sadas. Kindlasti sadas, sest piisad langesid vankumatu regulaarsusega ülevalt alla, purunedes mahavarisenud lehtedele kildudeks…

***

Ma tean mis saab edasi. Ma tean kuidas see lugu lõppeb. Võib-olla aasta pärast puhkan natuke. :)

Küsimus

Mul tekkis algaja kirjutaja arvustamisel filosoofilisemat laadi küsimus.

Kirjutasin ühele autorile, et tema lugu on köitev, kuid vajaka jääb detailidest. Püüdsin aidata, pakkudes, mida teha, et lugu mõjuvamaks muutuks. Lauseehitusest ja lohakusvigadest oli näha, et ta ei olnud oma teksti toimetanud. Ühesõnaga oli tegemist toorikuga.

Vastus minu arvustusele:

“mulle näiteks meeldib see kuidas ma kirjutan, ära mõista valesti. ma ei arva, et "tehnika" ja iga vuugivahe kirjeldamine on kõige tähtsam. ma olen sellistest kirjanditest surmani tüdinenud. minu arust lööb lühike ja konkreetne asi nagu välk ja vaat et pareminigi. ja ma kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja kui ma hakkan kirjutama nii nagu teistele meeldiks, lõpetaksin ma asja kohe”

Ma ei taha autorit halvustada. Vastus pani mind hoopis mõtlema, et ehk olen ma valele teele eksimas. Pannes liialt rõhku sellele, et tekst liiguks nagu rasvatatud välk. Et poleks komistusvigu ja lohisevat taaka. Nii võib ju tahtmatult oma pisukese eos steriliseerida, kuigi algne mõte oli parendada.

Lohakusvead ja liigne kiirustamine ei ole sellegipoolest vabandatavad. Ilmselt on tegemist teatud laadi piiriga, mida peab iga kirjanik ise tajuma õppima. Ilma tehnikateta ei saa, aga nendele liigselt rõhku pannes muutub tekst kuivaks ja igavaks. Mõte on siiski see, mis asjast asja teeb.

Tegelikult võib kogu küsimuse taandada ka sellele, kuidas keegi kirjutamist enda jaoks defineerib. Kui sa oled sahtlisse kirjutaja ja sul puudub ambitsioon avaldatud saada, vaid hoopis kirjutad seepärast, et koormast vabaneda, siis ei olegi midagi halba, kui jätad kõik nii, nagu välja tuli. Juhul kui sa aga oma teost avaldada tahad – ükspuha millises keskkonnas – siis peaks juba jälgima teatud reegleid.

Eksitavad sõnad ja otsekõne

Parandan enda poolt kokku kirjutatud teksti. Kõigepealt käis paberipatakas ühe keelesõbra juurest läbi, kes märkis kõik minu vead kollasega üles.

Panen kirja kõige häirivamad komistused, mis minu tekstis pidevalt kordusid ja millega üleüldiselt päris palju kiputakse eksima. Ka online-ajakirjanduses olen massiliselt sarnaseid vigu tähele pannud.

Enne ja ennem – enne (varem), ennem (pigem)

Õieti ja õigesti – õieti (õigupoolest), õigesti (veatult)

Järgi ja järele – järgi (millegi põhjal), järele (üle, alles, kannule)

Vahel ja vahest - vahel (mõnikord, aeg-ajalt), vahest (ehk, võib-olla)

Viimane sõnapaar mainitutest on minu kõige suurem nuhtlus. Leidsin ühe lingi, kus sarnaseid sõnu ja nende tähendusi rohkem lahatakse:

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Arvatavasti on kõik taolised vead pärit kõnekeelest. Me räägime valesti. Massiliselt. Ja kui kirjutama hakkame, siis ka kirjutame valesti. Mina püüan nüüd rohkem jälgida, milliseid sõnu ma suust välja luban.

Šokeerisin õigesti kirjutamisega ka msn’is olevaid sõpru, kes arvasid seepeale, et nüüd on küll midagi tõsist lahti, sest ükski normaalne inimene ei kasuta kiirsuhtlusvahendis kunagi kirjavahemärke. Välja arvatud juhul, kui on vaja nendest emotikone vormida.

--

Otsekõne

Otsekõne kirjavahemärgid on minu jaoks läbipõetud probleem, aga kunagi segas tõsiselt kirjutamist. Jama kestis niikaua, kuni üks lahke inimene mulle kolm lihtsat näidist saatis, peale kümnesekundilist tudeerimist sai minu häda lahenduse:

1) Poiss ütles: "Mets põleb!(?.)"

2) "Mets põleb,(!?)" ütles poiss.

3) "Mets," ütles poiss, "põleb!(?.)"

Palju on?

Mind on alati huvitanud palju tähti, sõnu või lehekülgi A4'jas wordis kirjutatuna, võrdub raamatu lehekülgedena. Põhjus on lihtne – tahan kirjutada parajalt paksu raamatu, mida lugeja mõnuga saaks kätte võtta. Ise ma lugejana õhukesi raamatuid poes ei puutu. Isegi kui on hea raamat, aga kõigest sada lehekülge. See on ju õnnetus. Saab ühe pärastlõunaga läbi ja õhtul polegi midagi teha. Ajab nii öelda “hamba verele” ja kõik. :)

Üks-ühest vastust siin ei ole. Oleneb raamatu formaadist, ridade arvust ja fondist, ridade vahede suurusest, taandridadest, peatükkide vahedest jne.

Mõned numbrid, millega võib arvutada:

1. Trükifirmade tavaline taks pidi olema 250 sõna leheküljel. Ma ei tea täpselt, kas see on ka Eesti mõistes kehtiv, aga olen oma näpuga mitmetel raamatutel sõnad suvaliselt leheküljelt üle lugenud ja numbrid kõiguvad 200-280 vahel. Kahtsadat viitekümmet võib keskmiseks väärtuseks pidada küll.

2. Tähemärkide arv koos tühikutega lehekülje kohta 1750. Ma ei mäleta enam, kuidas ma selle numbri välja arvutasin. Näiteks Tänapäeva romaanivõistlusel nõutud miinimum 240000 sümbolit koos tühikutega ~ 137lk raamatut.

3. Ridade arv pluss 25%. Wordi sõnadelugeja annab ka ridade arvu. Raamatulehel on tavaliselt 30-35 rida. Ehk siis näiteks ridade koguarv/33 + 25%.

Pean ütlema, et kõik ülaltoodud tehted annavad enam-vähem sama tulemuse. Viimasel ajal tundub mulle kõige usaldusväärsemana esimene arvutus.

Minu esimeses raamatus "Kõigile saab kurikaga virutada" on umbkaudu 60000 sõna ja kuskil 420000 tuhat tähemärki koos tühikutega ja see teeb 264lk.

Kõva häälega

Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!

Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.

Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.

Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.

Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)

KKK

Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”

Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.

Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.

Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.

Vastus on: “Enne töö, siis palk!”