Sõltuvus

Sain äsja valmis romaani. Maht kuuskümmend tuhat sõna. Kokku kirjutasin üks aasta. Peaaegu iga päev mõned tunnid. Esimese versiooniga sain maha nelja kuuga. Teine versioon võttis kaks nädalat – lugesin üle, parandasin ettesattuvad vead ja kirjutasin paar lisajuppi.

Siis läks raamat kolmele kogenud lugejale, kelle tagasisidet ja enda uusi mõtteid kasutades, asusin versiooni number kolm kallale. Kirjutasin teksti uuesti põhjalikult läbi ja ümber. Otsast peale. Proovisin sisse elada igasse karakterisse. Mõtlesin nende mõtteid ja käisin kohtades, kus tegevus toimus. Kunagi hiljem ehk kirjutan protsessist täpsemalt, kuigi siinsamas blogis on üsna palju vihjeid olemas.

Kirjutamine muutis mind palju. Käisin ringi kulm mõtlikult kortsus ja ei pannud enam tähele tuttavaid inimesi, unustades mõnele vahel teregi öelda. Uinudes nägin temaatilisi unenägusid ja ärgates teadsin täpselt, kuidas romaanis kerkinud probleemist üle kirjutada.

Asjalood päädisid sellega, et vestluses sõbraga, kasutasin raamatu peategelase nime ja viidet temale, nagu oleks ta päriselt olemas.

Võiks arvata, et jõudnud kirjatüki viimase punktini, viskan kõik käest ja hakkan elama? Olin kindel, et nii kui ma raamatu valmis saan, puhkan kirjutamisest vähemalt ühe kuu. Ma ei teadnud ju sedagi, kas ma üleüldse tahan enam midagi kirjutada. Vahepeal suurte kahtluste ja takistustega võideldes, tundsin ennast hundikoerana, kes on lõuad puupulka surunud ja hoiab – nui neljaks – hambad koos.

Esimene päev oli kuidagi imelik. Meenus aeg, kui ma suitsetamise maha jätsin, siis kobasin pidevalt sigarettide järele, kuigi taskud olid neist ammu tühjaks laetud. Teisel päeval sain aru, et ma vajan mingit salamaailma, kuhu saaks aeg-ajalt sukelduda.

Tundsin puudust ühisest hingamisest oma raamatu peategelastega ja nende silmade läbi nägemisest.

Kolmandal ja viimasel kirjutamisvabal päeval sain aru, et olen endale loonud maailma, mis on tuttav raamatu “Parem kui elu” lugejatele. Mulle meeldib mõttes ringi popsuda omaloodud reeglitega maailmas. Painutada, koolutada, luua, kirjutada, mõtelda, suhelda, tunnetada, kaifida, rõõmustada, nutta, karjuda.

Kirjutamine on minu jaoks sama suur nauding kui lugemine. Ainult et kirjutades saan ma ise süžeekäänakute üle otsustada. Kõik algab ja lõpeb nii, nagu mina tahan.

Kolmandal päeval istusingi jälle diivaninurgas ja vaatasin pimedasse ning kirjutasin täiesi puhtale A4 formaadis wordi lehele:

***

Ära hüppa vette tundmatus kohas! Oht. Punane. Ära hüppaaaa…!

Janar ei mõistnud kaikuva hoiatuse sisu. Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt, ühte ja sama.

Lõpuks adus Janar, et manitsev hääl tuli tema enda pea seest, mitte kuskilt lähedalasuva elektriposti külge kruvitud ragisevast vettinud krapist, nagu ta alguses kahtlustanud oli.

Ära….!

Puude ladvad võitlesid tuules, väikese siilu vaba ruumi eest, et saaks oma oksad lükata tinahalli taeva taustale, püüdma üksikuid hajunud päikesekiiri.

Ja sadas. Kindlasti sadas, sest piisad langesid vankumatu regulaarsusega ülevalt alla, purunedes mahavarisenud lehtedele kildudeks…

***

Ma tean mis saab edasi. Ma tean kuidas see lugu lõppeb. Võib-olla aasta pärast puhkan natuke. :)

Küsimus

Mul tekkis algaja kirjutaja arvustamisel filosoofilisemat laadi küsimus.

Kirjutasin ühele autorile, et tema lugu on köitev, kuid vajaka jääb detailidest. Püüdsin aidata, pakkudes, mida teha, et lugu mõjuvamaks muutuks. Lauseehitusest ja lohakusvigadest oli näha, et ta ei olnud oma teksti toimetanud. Ühesõnaga oli tegemist toorikuga.

Vastus minu arvustusele:

“mulle näiteks meeldib see kuidas ma kirjutan, ära mõista valesti. ma ei arva, et "tehnika" ja iga vuugivahe kirjeldamine on kõige tähtsam. ma olen sellistest kirjanditest surmani tüdinenud. minu arust lööb lühike ja konkreetne asi nagu välk ja vaat et pareminigi. ja ma kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja kui ma hakkan kirjutama nii nagu teistele meeldiks, lõpetaksin ma asja kohe”

Ma ei taha autorit halvustada. Vastus pani mind hoopis mõtlema, et ehk olen ma valele teele eksimas. Pannes liialt rõhku sellele, et tekst liiguks nagu rasvatatud välk. Et poleks komistusvigu ja lohisevat taaka. Nii võib ju tahtmatult oma pisukese eos steriliseerida, kuigi algne mõte oli parendada.

Lohakusvead ja liigne kiirustamine ei ole sellegipoolest vabandatavad. Ilmselt on tegemist teatud laadi piiriga, mida peab iga kirjanik ise tajuma õppima. Ilma tehnikateta ei saa, aga nendele liigselt rõhku pannes muutub tekst kuivaks ja igavaks. Mõte on siiski see, mis asjast asja teeb.

Tegelikult võib kogu küsimuse taandada ka sellele, kuidas keegi kirjutamist enda jaoks defineerib. Kui sa oled sahtlisse kirjutaja ja sul puudub ambitsioon avaldatud saada, vaid hoopis kirjutad seepärast, et koormast vabaneda, siis ei olegi midagi halba, kui jätad kõik nii, nagu välja tuli. Juhul kui sa aga oma teost avaldada tahad – ükspuha millises keskkonnas – siis peaks juba jälgima teatud reegleid.

Eksitavad sõnad ja otsekõne

Parandan enda poolt kokku kirjutatud teksti. Kõigepealt käis paberipatakas ühe keelesõbra juurest läbi, kes märkis kõik minu vead kollasega üles.

Panen kirja kõige häirivamad komistused, mis minu tekstis pidevalt kordusid ja millega üleüldiselt päris palju kiputakse eksima. Ka online-ajakirjanduses olen massiliselt sarnaseid vigu tähele pannud.

Enne ja ennem – enne (varem), ennem (pigem)

Õieti ja õigesti – õieti (õigupoolest), õigesti (veatult)

Järgi ja järele – järgi (millegi põhjal), järele (üle, alles, kannule)

Vahel ja vahest - vahel (mõnikord, aeg-ajalt), vahest (ehk, võib-olla)

Viimane sõnapaar mainitutest on minu kõige suurem nuhtlus. Leidsin ühe lingi, kus sarnaseid sõnu ja nende tähendusi rohkem lahatakse:

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Arvatavasti on kõik taolised vead pärit kõnekeelest. Me räägime valesti. Massiliselt. Ja kui kirjutama hakkame, siis ka kirjutame valesti. Mina püüan nüüd rohkem jälgida, milliseid sõnu ma suust välja luban.

Šokeerisin õigesti kirjutamisega ka msn’is olevaid sõpru, kes arvasid seepeale, et nüüd on küll midagi tõsist lahti, sest ükski normaalne inimene ei kasuta kiirsuhtlusvahendis kunagi kirjavahemärke. Välja arvatud juhul, kui on vaja nendest emotikone vormida.

--

Otsekõne

Otsekõne kirjavahemärgid on minu jaoks läbipõetud probleem, aga kunagi segas tõsiselt kirjutamist. Jama kestis niikaua, kuni üks lahke inimene mulle kolm lihtsat näidist saatis, peale kümnesekundilist tudeerimist sai minu häda lahenduse:

1) Poiss ütles: "Mets põleb!(?.)"

2) "Mets põleb,(!?)" ütles poiss.

3) "Mets," ütles poiss, "põleb!(?.)"

Palju on?

Mind on alati huvitanud palju tähti, sõnu või lehekülgi A4'jas wordis kirjutatuna, võrdub raamatu lehekülgedena. Põhjus on lihtne – tahan kirjutada parajalt paksu raamatu, mida lugeja mõnuga saaks kätte võtta. Ise ma lugejana õhukesi raamatuid poes ei puutu. Isegi kui on hea raamat, aga kõigest sada lehekülge. See on ju õnnetus. Saab ühe pärastlõunaga läbi ja õhtul polegi midagi teha. Ajab nii öelda “hamba verele” ja kõik. :)

Üks-ühest vastust siin ei ole. Oleneb raamatu formaadist, ridade arvust ja fondist, ridade vahede suurusest, taandridadest, peatükkide vahedest jne.

Mõned numbrid, millega võib arvutada:

1. Trükifirmade tavaline taks pidi olema 250 sõna leheküljel. Ma ei tea täpselt, kas see on ka Eesti mõistes kehtiv, aga olen oma näpuga mitmetel raamatutel sõnad suvaliselt leheküljelt üle lugenud ja numbrid kõiguvad 200-280 vahel. Kahtsadat viitekümmet võib keskmiseks väärtuseks pidada küll.

2. Tähemärkide arv koos tühikutega lehekülje kohta 1750. Ma ei mäleta enam, kuidas ma selle numbri välja arvutasin. Näiteks Tänapäeva romaanivõistlusel nõutud miinimum 240000 sümbolit koos tühikutega ~ 137lk raamatut.

3. Ridade arv pluss 25%. Wordi sõnadelugeja annab ka ridade arvu. Raamatulehel on tavaliselt 30-35 rida. Ehk siis näiteks ridade koguarv/33 + 25%.

Pean ütlema, et kõik ülaltoodud tehted annavad enam-vähem sama tulemuse. Viimasel ajal tundub mulle kõige usaldusväärsemana esimene arvutus.

Minu esimeses raamatus "Kõigile saab kurikaga virutada" on umbkaudu 60000 sõna ja kuskil 420000 tuhat tähemärki koos tühikutega ja see teeb 264lk.

Kõva häälega

Kui olete oma teksti valmis saanud ja toimetanud ning tegemisel on juba vähemalt kolmas versioon, siis tasub kogu jutt endale kõva häälega ette lugeda. Ei maksa auditooriumi puudumisest ennast häirida lasta. Kuigi kindlasti oleks kasuks, kui teil on keegi, kes viitsib ja jaksab kuulata. Sellised inimesed on kuldaväärt. Hoidke neid!

Asja mõte on selles, et kui silm muidu vigu ei märka ja speller ei tuvasta, siis kõvasti ette lugedes sunnime ennast iga tähte haarama. Rakendub kuulmismeel ja nii märkame kohe, kui kuskil on viga või keeleline komistus.

Mõttes teksti korduvalt üle lugedes, libistame tegelikult pilguga paljudest sõnadest üle. Me ju teame, mida me mingi lausega öelda tahame ning kõiki sõnu ei ole vaja lugeda. Tänu sellele jääb nii mõnigi konarus teksti alles.

Ka sõnastusvead tulevad välja. Kui lauset lugedes keel värahtab ja peab mitu korda otsast alustama, siis on konstruktsioonil kindlasti midagi viga. Saab veel teada, kas tekstis olevad pausid ja mõttekriipsud õigesti töötavad.

Peale kõige muu aitab selline lugemine kaasa näitlejameisterlikkuse arendamisele ja treenib häälepaelu. :)

KKK

Korduma kippuvad küsimused: “Mis te arvate, kas ma peaksin kirjutama?”

Seda küsimust esitatakse ikka ja jälle. Iga Poognasse sisenev kirjapõlvkond väljutab jupikese seosetut juttu ja laseb, siis täiesti võõrastel inimestel otsustada oma edasise saatuse. Loodetakse ilmselt arvustajate heatahtlikkusele. Ollakse sisimas pisut uhkegi oma raasukese üle.

Olen ise ka seda küsimust küsinud. Ja arvan, et tänaseks on mul olemas universaalne vastus.

Minu arust ajendab küsimust küsima (vähemalt minu puhul oli see nii) kaudne teadmine või aimamine, mis tähendab ühe pika jutu kirjutamine. Suur vaev ja töö kuskil silmapiiril ja teisest küljest kartus põrumise ees – mis siis kui teen suure töö ära ja kellelegi ei meeldigi. Tahame eelaktsepteerivat otsust (avanssi) oma oletuslikule tulevikutööle.

Kui olla kriitiliselt aus, siis enamus lood või jutud, kus taoline küsimus autori kommentaaris figureerib on viletsad, läbimõtlemata, ühekordselt kiiruga kokku visandatud lausepuntrad.

Ärge kartke kirjutada. Tehke seda enda jaoks, mitte auditooriumile. Andke oma hetke parim – kirjutage jutt valmis. Nautige protsessi, sest loomine on lahe! Parandage lugu oma sõprade/sõbrannade abil – kirjutage veel kolm korda läbi ja siis pange üles. Nüüd on võimalik saada asjalikke vastuseid ja abi/nõu. Kirjutamise tehnilise külje pealt või loo klappivuse osas.

Tähtis ei ole, et kellelegi teisele meeldiks – oluline on, et sinu sees on väljapääsu otsiv lugu ja et sulle meeldib kirjutada.

Vastus on: “Enne töö, siis palk!”

Jutustaja

See on üks väga vajalik tegelinski, kes teab karakteritest kõike ja võib näiteks enne või pärast suurepärast dialoogi või mingit erilist olukorda öelda, kuidas tegelane ennast tunneb. Kas ta on: vihane, rõõmus, armunud, hirmunud, õnnis, masenduses või kurb. Mis tal käesoleva situatsiooni või öelduga assotsieerub ja kuidas ta sellele vastu astub.

Iga isiksus reageerib ärritustele omaenda läbielatud elamuste ja mälestuste tõlgendamise järgi. See kõik annab suurepärase võimaluse ära seletada karakteri erinevaid tahke ja nüansse.

Jutustaja selgitamine teeb kõik palju paremini jälgitavaks ja lugeja mõistab, miks üks või teine isik just niiviisi käituma peab. See muudab omakorda jutu palju detailsemaks, sügavamaks ja usutavamaks.

Süüvides jutustajana karakteri mõttemaailma telgitagustesse elame paremini rolli sisse ja samastume tegelasega, nagu näitleja, uut rolli õppides. See paistab lugedes silma ja annab teada, et autor on tõsiselt vaeva näinud.