Uus raamat

Minu ajaveebi materjal on kolinud ka raamatukaante vahele. Ikka paremini esitatult, toimetatult ja mõned uued artiklidki lisatud.  Ise pean kõige suuremaks raamatu väärtuseks artiklite loogilisemat järjekorda ja keeletoimetust. Kultuurkapital toetas ja Fantaasia kirjastas.

Tagakaane jutt:

Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.

Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada, ütleb Taavi Kangur

Kirjeldamine

Romaan on neljakümnest tuhandest sõnast koosnev pusle. Sõnad peavad sobituma ja üldpildi eesmärki teenima. Teie kirjanikuna näete suurt pilti ja püüate lugejale sõnahaaval loo ette mängida, et nähtu oleks mõjuv. Üks oluline osa romaanist on olustiku, kohtade ja isikute kirjeldused. Kas tegevus toimub 30’nendate suitsust hämaras baaris või polaaröö pimeduses Lapimaal. Kirjelduse ettemängimiseks on mitmeid viise. Vaadake teadliku pilguga, kuidas teevad seda Teie lemmikautorid ja ärge unustage, et kirjeldus teenib üldpilti, mitte üldpilt kirjeldust. Kui kirjutate kolm lehekülge kirjeldamaks tuba, kuhu peategelane astus, siis on risk, et lugeja keerab need leheküljed lugemata edasi. Peab arvestama, et pikad kirjeldused võtavad tempo maha. 

Osad kirjanikud oskavad märkamatult ette mängida olustiku, atmosfääri, pildid ja meeleolud, mis lugejat aina rohkem loetuga seob ja lugu rohkem nahavahele paneb pugema. Aeglase tempo ja pikkade kirjelduste puhul tuleb mõelda, kuidas lugeja huvi üleval hoida.

Allolev kirjeldus pärinev romaanist “Kõigile saab kurikaga virutada”. Kirjeldus võtab sekundiks tempo maha ja räägib, kuhu üks peategelastest sattus. Eesmärk on kirjeldada närust olukorda, milles teine tegelane elab ja loob head eeldused, et hea tööpakkumine vastu võetaks.

Hotell, kus turvamees elas, jättis mahajäetud kontori mulje. Kurvailmelise punase dermatiiniga kaetud diivan, kuhu keegi oli pastakaga kirjutanud oma nimetähed ja tükikese mälestuseks kaasa võtnud, kulunud rohekas põrandakate ja hall seinavärv. Ainuke rõõmsam asi oli portselanvaasist välja piiluv punaste õitega lill. Fuajees ei olnud kedagi. Peale kümnendat kellavajutust ilmus siiski riiaka ilmega ja koledalt kortsus puuvillases kleidis keskealine naisterahvas, kes ajas käed kuraasikalt puusa ja nähvas üle leti: „Mis vaja?”

Atmosfääri loomine kirjeldusega (pooleliolev töö pealkirjaga “Kordusõppus”):

Ahto tundis kergendust, et oli taibanud paari vilte auto pakiruumi pista. Üle lageda rühkides ulatus lumekiht põlvini, kuigi sama radapidi käisid vaid tund aega tagasi vähemalt neli inimest. Mereäärne keerutav tuul hoolitses lumekihi puutumatuse eest ja lihvis kõik tsivilisatsiooni tekitatud jäljed tasaseks. Kell tiksus seitsmendat hommikutundi ja õues valitses talvine pimedus. Ainukeseks orientiiriks paistsid võimsalt sähvivad valguskiired, mille heitlik valgus paljastas rannaäärse paadikuuri.

Kui Teie eesmärk on romaani kiire tempo, siis üheks võimaluseks on rõhuda tegevusele ja kirjeldused ette mängida läbi tegevuse (põnevik). Lugeja haarab kõike lennult ja puuduoleva osa mõtleb ise juurde. Näiteks kui Te lugesite sõnu “polaaröö Lapimaal”, siis olen veendunud, et mõtlesite kohe jupikese juurde ehk nägite pimedustki võibolla lund ja kujutasite ette külma.

Näiteks katkend “Häkkerijahist”:

Kalle jõudis kivi taha, arvestades, et kui tapja endiselt seal pikutas, siis oli ta nüüd tema selja taga. Ta hiilis lähemale, astudes sammaldunud mätastele. Metsaalune oli pisut niiske. Jõudnud kivi kõrval kasvava lähima puuni, nägi ta, et üks samblatutt rahnu küljel rippus lahtiselt, signaliseerides, et keegi otsis oma jalaga äsja sealt tuge.

Kirjelduse sobivus oleneb  alghäälestusest, ajastust, žanrist jne. Ei tohi lugejat rumalaks pidada ja süübida mõne üldtuntud asja tööpõhimõtte pikka kirjeldusse. Pigem tuleks proovida lugejale kaasamõtlemiseks ette anda avatud maailm.

Kuidas saada kirjanikuks?

Küsin alates 2008. aastast. Võibolla oleks õige lisada, et pole retsepti, mille koostisosad saab lihtsalt selgeks õppida, õiges vahekorras kokku segada ja ongi kirjanik valmis. 

Siinse ajaveebi nimes on tähed ABC, need viitavad aabitsatõdedele, mida võiks teada, aga mille teadmine ei korva inimese sisemist põlemist kirjutamisel või lugemuse puudumist. Mihkel Kunnus viitas oma ajaveebis tähtede olemasolule, pidas alfabeedi algust paljutähendavaks ja tõlgendas valesti.

Minu jaoks on küsimus kirjanikuks saamisest alati värske. Ma arvan, et kui keegi hakkab tundma, et ta on juba üsna hea, siis on see ohumärk. Õiget küsimust, tasub alati endalt küsida. Küsimuse kontekst ja iga sõna tähendus võib igaühe jaoks erineva kella käima panna.

Kes esimese kirjutamisega rügab küsib küsimuse seepärast, et mõista, kuidas oma lugu vormi valada, aga võibolla uudishimust, et teada kuidas saab üks inimene kirjanikuks saada.

Kes on kaugemale jõudnud võibolla mõtleb küsimuse all, kuidas avaldatuks saada. Edaspidi mõeldakse küsimusega ehk, kuidas kirjutamisega võiks teenida.  Kuidas oma kirjutamist parendada ja edasi liikuda. Kuidas kirjutada südamest ja kuidas kõige paremad mõtted valada parimasse proosasse. Ehk hiljem: mismoodi võõrkeeles avaldatuks saada, kuidas kriitikuid väärikalt taluda.

Minu jaoks pole seisu “ma olen valmis”. Küsimus “kuidas saada kirjanikuks” ei kao. Ikka ja jälle peab kirjutamisega rõõmu nägev inimene küsima eneselt: “Kuidas saada kirjanikuks?”

Eestis on juurdunud komme pidada inspiratsiooni ja nn “vaimu pealt” otse kirjutamist üllaks ja romaane, mida kirjutades kirjanik tunnistab, et õppis, nägi vaeva – need justkui oleks vääritumad. Saladus tundub olema selles, et kirjanik oma köögipoolelt katet kergitada ei tohi, muidu aura kustub ja termin “inspiratsioon” asendub terminiga “kutseoskus”. Muidu – nii vähemalt räägitakse – tavaline eestlane tööd ei karda. Romaani puhul aga korralik kirjanik justkui ei tohiks vaeva näha, vaid peab vaimust vaevatud olema.

“…”inspiratsioon” on halb sõna, mida kavalad autorid kasutavad selleks, et näida kunstiliselt auväärsed. Nagu ütles vanarahvas, geniaalsus on kümme protsenti inspiratsiooni ja üheksakümmend protsenti tööd” Umberto Eco “Noore romaanikirjaniku pihtimused” lk 18.

Õigesti seatud

Vaatasin äsja linateost “Hitchcock” (soovitan). Teos tõi esile kitsaskoha, mida olen mõnda aega mõtlemiseks võtnud. Filmis võtab AH üles oma parimaks filmiks peetava “Psycho”. Idee on AH’l lihtsamast lihtsaim: mis oleks, kui hea filmitegija teeks õudusfilmi. AH on suurepärane stseenide nikerdaja ja ta tunnetab üsna hästi, kuidas publikule midagi mõjuda võiks. Hiljem, kui materjal on valmis ja seda näidatakse stuudiobossidele paneb teos kõiki õlgu kehitama. AH mõistab, et film ei kõla kokku nii, nagu ta seda igas üksikus stseenis vaimusilmas nägi.

Siis palub ta maailma parimalt kokkulõikajalt (oma naiselt) abi, tehakse tööd stseenide paigutamisega, efektidega ja valitakse parimatest välja suurepärased. Pannakse kõik õige ajastusega tööle, lisatakse kuulus kiuks-kiuks-kiuks ja keskärasest sünnib Alfredi suurim ja enim sissetoov teos.

Kas pole nii, et me kirjutama hakates näeme oma peas suurteost, aga välja kirjutades ei vasta see sugugi mälupildile. Me kirjutame stseeni-stseeni järel. Vahel süžee järgi, vahel otse sündmustest kantult. Sünnivad uued karakterid ja tegevused. Lugu areneb iseenesest. Kirjutame, toimetame ja silume – alati jääb sisse tunne, et veel võinuks kõrgemale hüpata, et see viimane aste jäi ületamata. Stseenid on head ühekaupa, aga üldpilt ei kõla kokku.

Ehk peaks püüdma otsida abi ja leidma oma eripärase kiuks-kiuks-kiuksu. Hetkel nokin kolme ajaliselt nihkes oleva tegevusliini kallal. Sain juba üsna alguses aru, et mul on valida kolme peatüki vahel, millega alustada. Tunnen, et on ülimalt tähtis, kuidas mingi liin välja  mängida, et see teisi õigesti toetaks. Oluline on mitte anda infot välja varem, aga mitte ka hiljem. Ma ei tea täpselt, millises järjekorras ma kaardid pean lauale laduma, et tulemus oleks mõjuvaim. 

Varem pole ma nii palju kahelnud. Võimalik, et varasemate raamatute juures ei mänginud stseenide ja peatükkide paigutus nii suurt rolli (kuigi esimeses raamatus “Kõigile saab kurikaga virutada” venitasin naba paigast ära, et hoida Kalle õige taust viimase hetkeni salajas). Olen mõttes stseene uuesti ja teistmoodi järjekorda ladunud. Vahepeal kirjutasin jupi juurde. Siis tuli hulganisti uusi ideid, mis kaardipaki uuesti segamini paiskasid.

Võimalik lahendus oleks kirjutada stseenide lühikirjeldused kaardipakile ja neid siis ümber jaotada ja ümber mõtelda. Ehk arvamusi küsida. Õige seadmine on õige oluline.

Parim avalause maailma halvimale raamatule

Avastasin Bulwer-Lyttoni nimelise kirjutamise võistluse. Mõõduvõtu sisuks on parima avalause kirjutamine maailma halvimale raamatule. Piiranguid teemadele pole. Lauset soovitatakse rangelt taltsutada 50-60 sõnaga ja kirjatükk ei tohi olla varem ilmunud. Võistlus on iga-aastane, sai alguse 1982.a. professor Scott E. Rice õhutamisel ja seda korraldab “San Jose State University”. Auhind on kas näljapajuk või 250$.

Nime sai võistlus  Edward George Bulwer-Lytton’i järgi, kelle teose esimest lauset on tohutul hulgal tsiteeritud: "It was a dark and stormy night" (Oli pime ja tormine öö) muidugi läheb see lause edasi:

“It was a dark and stormy night; the rain fell in torrents, except at occasional intervals, when it was checked by a violent gust of wind which swept up the streets (for it is in London that our scene lies), rattling along the housetops, and fiercely agitating the scanty flame of the lamps that struggled against the darkness”).

/Ma ei mõtlegi seda tõlkida. :)/

Võitjad ja parimad laused on koondatud kaante vahele ja muidugi langeb neile osaks igavene au ja kuulsus. :)

Ootan sissekande kommentaariumisse õõvastavalt kummalisi avalauseid. (Raha ei saa!)

Teen avangu. Pakkuge üle, kui suudate. :)

“Jah, see on veri, mõtles Mart ja tõmbas keelega üle krobeliste soolasemaitseliste pragunevate huulte, millede kahetsusväärne seisukord oli taoline eelkõige seetõttu, et ta unustas nädal tagasi öövalvesse minnes hügieenilise huulepulga koju kapi peale ja endale teadmata limpsis öö läbi huuli sedaviisi, et suunurgad vahutasid, justkui oleks ta kuuma päikese käes lõõtsutav taksikoer, mitte inimene.”

Võistluse koduleht

Wikipeedia

Jõu(rahu) raamatud

Algatuseks püüan seletada, mida pealkirja all mõtlen. Lugesin hiljuti üsna kentsakat romaani “Raamatuhoidja” Mihhail Jelisarovi sulest, sisuks vanade nõukogudeaegsete raamatute ettelugemisest kaasnev eriline jõupuhang, erksad mälestused jne. Raamat mulle meeldis. See ei anna küll täpselt edasi, mida mina “jõuraamatu” all mõtlen, aga siht on sinnapoole. Kindel on, et minu jaoks liitis Jelisarovi “Raamatuhoidja” üsna palju vabalt ekslevaid sünapseid omavahel ja tekitas uutmoodi lülituse.

Mõistsin, et mul on olemas oma jõuraamatud. Ja kui minul on need olemas, siis pole mõistlik arvata, et teistel lugejatel need puuduvad. Muidugi võib olla, et jõuraamatute eksistents on kuidagi seotud korduslugemise põlvkonnaga (ühte ning sama raamatut tuli korduvalt uuesti lugeda; uut ja huvitavat ilmus harva ja seda sai osta ainult siis, kui mõnes raamatupoes “käsi sees”). Fenomen ei ilmunud tavaliselt peale esimest lugemist, vaid peale teist-kolmandat.

Teatud raamatuid korduvalt lugedes tekkis sisemine rahu ning seejärel jõu tunnetus. Veendumus, et igast jamast saab üle ja muredki on tegelikult tühised. Esialgu valisin raamatuid riiulist juhuslikult, kuid igas vanuses eelistasin siiski kindlat teost. Lapsena olid nendeks: “Väike nõid” Otfried Preußler, “Rohelise päikese maa” Irma Truupõld. Pisut hiljem “Krabat” ja siis Jaak Sarapuu “Taevalindlased ja Kirvelased”. “Lugusid Loomadest” Ernest Seton-Thompson Muidugi on neid veel ja veel. Panin kirja, mida eredamalt mäletan.

Puberteediaastatel leidsin ennast lugematul arvul kordadel ninapidi raamatus “Kolmekesi Kõnnumaal” Eric Collieri sulest. Veel hilisem rahuraamat oli Jack Londoni “Martin Eden”. Imelik on, et kui keegi küsis tollal minu käest lemmikraamatu nime, siis eeltooduid ma kunagi ei reetnud – justkui kartes, et siis kaob nende mõju. Mingis mõttes polnudki nad lemmikud.

Vahepeal jõuraamatud kadusid. Võibolla peitus asi selles, et uusi raamatuid tuli palju peale. Vanade korduvlugemine tundus ajaraisuna (ma tegelikult ei teadvustanud endale otseselt, et tegemist on jõuraamatutega – efekt ja sinnapoole püüdlemine olid vaistlikud). Eks arenes meelgi ja kõik saavad lõpuks täiskasvanuks (võibolla) ja täiskasvanud on endas kasvatanud läbi jõuraamatute lugemise platvormi, millele toetudes iseennast murevabaks mõtelda.

Endale üllatuseks leidsin äsja raamatu, mille lugemine mulle sarnaselt mõjub kui lapsena loetud “Väike nõid.” Selleks on Marcus Aureliuse “Iseendale”. Tundub, et mingis vanuses suudab “Väike nõid” pakkuda sarnast tuge kui parim lohutusfilosoofia.

Alati on kasvuruumi, alati on jõuraamatuid, mida me veel pole avastanud. Need ootavad seal kuskil. Juba sellepärast tasub ahnelt uusi raamatuid lugeda, et neile komistada. (Kui Teil on mõni jõuraamat, siis öelge mulle ka.)

Kirjaniku eesmärgiks ehk peakski olema vähemalt ühele lugejale mõjuv jõuraamat kirjutada.

E Seletuskiri

Pilt pärit siit

Kui kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis pean tunnistama, et olen sari  E-lugeja. Alates jõuludest 2012.a, kui E-seadme kuuse alt leidsin olen ohjeldamatult E-lugenud ilukirjandust. Miks ma nii teen hoolimata faktist, et E käibed on kehvad (tavaliselt 0,5-1% kogumüügist) ja üldiselt inimestele ei meeldi elektrooniline paber ega e-tint ega miski, mis selle saatanliku aparaadiga koos käib.

Alustan algusest. Olen arvutite taga istunud alates 1996.a. ja lugenud erinevaid tekste kineskoop-tüüpi kuvaritest, mis pommitasid kasutajaid kehva värskendussageduse ja napi värvipaletiga. Arvestamata seda, et nad teoorias kiiritasid inimesi “värgiga”, millest lahtisaamiseks ei piisanud ekraanikaitsest, vaid ühe teadlase sõnul oleks aidanud ehk vaid sõrmejämeduse tinaplaadi ekraani ette riputamine. Lugesin ja lugesin – tilgutasin aeg-ajalt kunstpisaraid (need olid ühel arvutiinimesel alati vöökotikeses käepärast). Enamjaolt lugesin tööga seonduvat materjali. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Kuvarid arenesid. Tulid pehmemad värvid ja õhukese korpused. Miskit värki enam vastu vahtimist ei pritsitud (vedelkristall). Esialgu olid küll värskendussagedused kehvavõitu ja teksti ääred pisut hägused. Kuid värvid olid juba üsna lubavad. Mõne kuvariga võis juhendi lugemine siiski südame pahaks ajada. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi. Paljud inimesed lugesid juba ammu ajalehti arvutikuvarilt. Uudisteportaalide sirvimine oli igapäevane teema. Enamjaolt olid suured “tornarvutid” juba läbitud minevik ja kaasaskantav läpakas igapäevane. Ekraanid olid justkui päris, kuigi osad läikisid vastikult (tänapäevalgi läigivad - ma ei tea miks). Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Aeg läks edasi ja maailmas hakati E-lugeritega jändama. Pikkamisi imbusid nad meiegi turule. Eestis hakkasid E-ilmuma esimesed raamatud. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Tahvlid, tahvlid, tahvlid. Kuid ilukirjandust ostsin siiski paberil.

Ja siis 2012.a. detsembris komistasin Kobo Mini otsa. Komistasin ja jäin vaatama. Aeg jäi seisma, kuskil käis kõll, kui see oleks olnud koomiks oleks minu pea kohale tõusnud jutumull tekstiga ÄGE!! Ma ei ole ostnud ühtegi paberraamatut jooksval aastal ja kardan, et see on süvenev trend.

Ma püüan mõne sõnaga võtta kokku E-lugemise plussid. Minu e-luger on piisavalt väike ja mugav. Sinna mahub umbes tuhat raamatut. Aku peab vastu wifiga paar nädalat - wifita kuu aega. Ma saan mobiili tõmmata sama lugeriga sünkiva aplikatsiooni, mis kannab loetud raamatu järje üle – saab näiteks lõuna ajal söögi kõrvale mõned leheküljed raamatut lugeda kohast, kus õhtul pooleli jäi. Samuti saab arvutiga sünkima panna ja tahvliga. Raamatud on odavamad ja neid on juba üsna palju eesti keeles rääkimata muudest keeltest. Raamatuid saab e-laenutada. Ostetud e-raamatut saab lugeda oma arvutis, tahvlis, mobiilis, E-lugeris jne. Enne ostmist saab raamatut hinnanguliselt 30-60lk'd tasuta lugeda, et veenduda, kas teos meeldib. 

---

Näiteks lugege minu E-raamatu "Häkkerijaht" esimesed peatükid tasuta: Kui Teil arvutis e-lugemise tarkvara puudub, siis tõmmake näiteks see: Calibre ja seejärel sikutage raamatu näidis E-pub Delfi digiraamatute lk'lt (paremat kätt kollase "osta kohe" sildi all on kiri "tasuta näidis").

---

E lugemine vajab E harjumist. Ma ei poolda kampaaniaid ja E asja inimestele peale surumist. Olen üsna veendunud, et paberraamatud jäävad. Kas või sellepärast, et tegelikkuses toovad just paberraamatud kirjastustele ja autoritele mõned sendid sisse.  Minu viimase teose  "Häkkerijaht" paberi- ja E-väljaande suhe on umbes 30:1. Mõned üksikud säravad erandid müüvad oma E-raamatuid - ütleme aasta jooksul 50tk.