Kirjanik ja karakterid

Arvan inimesi mõtlevat: kellest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte endast. Miks ma nii arvan? Millegipärast kinnitavad paljud kirjanikud visalt, et nad ei ole ennast karakterite aluseks võtnud. Mõnel juhul peidavad sulesepad ennast pseudonüümi taha. Kas neil on midagi häbeneda või ei viitsi nad pidevalt selgitusi jagada?

Üsna juurdunud on taolise samastamise komme filmitööstuses, kus näitlejatele omistatakse automaatselt nende kehastatavate tegelaste iseloomujooned. Oli minulgi raske leppida, et James Bondi hakkab mängima mees, kes eelnevalt ainult lurjuste rolle esitas. Ma ei tahtnud Daniel Craigile pisimatki võimalust anda. Veidi mõelnud mõistsin, et DC peab olema veenev näitleja, kui ta taolise emotsiooni esile kutsub. Vaatasin ära JB peaosas Daniel Craigiga ja leian siiani, et see on üks parimaid kogu seeriast. Olen kuulnud, et vale rollivalik ja ülaltoodud samastamine võibki näitleja karjäärile kriipsu peale tõmmata.

Huvitav, kas kirjanik võib samuti taolise samastamise ohvriks langeda? Peategelane = kirjanik, mis tähendab, et sellise veidra tegelase raamatuid ma enam ei osta? Mõelge näiteks “Ameerika psühhopaadile.” :)

Ilmselt kannavad vähemalt osa lugejaid mina vormis kirjutatud raamatu kirjanikule 1:1 üle. Mõni vaatab veel tänaval järele ja kihistab pihku. Seda küll tehakse tõenäoliselt vaid siis, kui kirjanik on mingil viisil nähtud, tuntud, teatud. Näiteks Leo Kunnas = Anton Irv VIII. Väitele on seda lihtsam alla kirjutada, teades, et nii Anton Irv kui Leo Kunnas on mõlemad sõjaväelased.

Alust on kahtlusel, et igas karakteris on kübeke “miskit” kirjanikust endast. Muidugi oleneb see väga palju kirjutajast. Mina kujundan tegelasi üsna kindlakäeliselt suunas, mis enamjaolt minuga kui isikuga kuidagi ei seondu /räägi nüüd, räägi nüüd! Mõtleb lugeja :)/. Sellel on mitu põhjust, kuigi valik, et ma just nii kirjutan ei ole teadlik vaid vaistlik.

Loon karaktereid võttes aluseks, et mina olen null ja see on igav (seda mina-elu elan päev-päevalt ja kes viitsib enda hallist argipäevast pikalt kirjutada). Tahan loodavate karakterite näol midagi teistmoodi kogeda, läbi mõelda, -elada. Käituda nii, nagu ma päriselus käituda ei julgeks või ei tahaks. Ja uurida siis, milleni see mitte-mina olemine võib välja viia.

Peamised karakterid tulevad ülaltoodud loogikat järgides välja sellised, kes ma tahaks ideaalis olla või siis sellised, kes ma üldse olla ei tahaks (see ongi kübeke "miskit"). Igas inimeses on kokku keevitatud hulgaliselt omadusi, ja kuna keegi ei ole sajaprotsendiliselt hea või halb, siis tavaliselt on minu karakteritel jooned mõlemast poolusest.

Muidugi on veel ülejäänud sada siblivat tegelast, kes romaanis oma koha leiavad - neid ma kujundan oma tuttavate, töökaaslaste ja sugulaste sulatamisel (niisiis, olge valvsad!). Loetud raamatutel on siinjuures kindlasti oma koht; tihti ka täiesti võõrastel inimestel, keda ma olen mingis situatsioonis kõrvalt vaadelnud ja mõttes üles tähendanud.

Karakteri kujundamine on sulatusahi, kus saavad kokku kirjaniku kogetu, loetu, nähtu, unistused ja elu pahempool.

Lühijutt: Kantseleiniku kevad ja sügis

Autor: Heiki J.

Nautisin päikesepaistet ning jäin kogemata pargipingil tukkuma. Võib-olla viieks minutiks. Ärgates oli huultel magus suudluse maitse. Katsusin õrnalt keeleotsaga nii üla- kui alahuult ja nautisin seda mekki. Ei oska öelda, kes mind suudelnud oli.

"Ei ole võimalik, et juhtuvad kummalised ja mõistetamatud asjad. Seda ei saa lasta juhtuda, et sellised asjad sünnivad!", oli kantseleinik kuri. "Kui inimestel on arusaamisega raskusi, siis nad hakkavad mõtlema. Mõtlemine aga on ohtlik nii inimestele, korrale kui ka heaolule. Peame hoolitsema selle eest, et maailm oleks lihtne, arusaadav, üheselt mõistetav; et inimestel oleks kerge ja nad ei peaks mõtlema. Kordan üle - mõ-tle-mine on oht-lik! Me peame inimesi kaitsma, et neil oleks hea ja lihtne elu!"

Pagunlased tundsid süüd ja heidsid pilgud maha. Kantseleinik lasi kurjaks väänatud kulmude alt silmadega üle rivi ja ohkas: "Te peate olema tähelepanelikumad. Väga täpsed ja tähelepanelikud. Nii korrektsed ja terava silmaga nagu seda üks korralik pagunlane olla saab ja olema peab! Eeskujud on teil olemas. Nii positiivsed kui negatiivsed eeskujud. Te ju ei taha lõpetada samamoodi nagu Weissenbergi tragun Zljedovoij? Või tahate? ... Ma soovitan teil võtta hoopis eeskuju husaar Bestšaste tegudest ja iseloomust. Või siis meie keisrist?"

Kantseleinik peatus, vaikis korraks, vaatas rivile otsa ja jätkas kõrgendatud häälel: "Või kui nemad teile liiga kaugeks jäävad, siis meenutan, et ma ilma asjata pole see kes ma olen! Erinevalt kodanikest on teil mõistlik mõelda, kes me oleme ja milleks me oleme, ning kuidas meil on vaja olla ja tegutseda! ... Ja kui keegi teist nii loll on ja ei mõista, mida ta mõistma peab, siis aitame tal seda meie kombel mõistma saada. Ja kui keegi teist on nii laisk, et temast jäävad unised plekid teenistuslehele, siis me aitame tal seda meie kombel parandada. Selge?! Kui on selge, siis võite minna. Kuid ärge unustage seda, mida teil ei ole kasulik unustada!" Kantseleinik peatus korraks veel, ning nähes et ta sõnad olid saavutanud oodatud tulemuse ütles ta kerge lootusetusega "Vabalt! ja lasi pagunlastel lahkuda.

Kui plats oli tühjaks valgunud võttis kantseleinik käed selja tagant välja ja vaatas oma paremat kätt. See värises jälle. See väriseb tal alati, kui juhtub midagi, mis tuleb väljaspoolt meie maailma. See juhtub harva, kuid juhtub siiski. Ootamatult ja tagajärgedega. Sel korral oli keegi noormees jäänud tukkuma ning ärganud tundmusega, et teda on suudeldud. Poiss ise ütles, et see on tähelaste suudlus ning ta pole midagi magusamat kogenud. Paljud leidsid, et see on jamps, kuid jutud levivad. Sellised jutud ei ole kuningriigile kuidagi head. Keisririik on vaene ja rahu õbluke. Liiga müstilised asjad tekitavad inimestes asjatuid lootusi ning tõukavad rumalusi tegema. Noored mehed tulevad tööpinkide tagant ja asuvad rändama. Noored neidised jäävad unistama ja toodavad praaki. Vanad naised jäävad esivanemate muinaslugusid meenutama ja toodavad praaki. Vanad mehed aga muutuvad tõsiseks ja mõned ihuvad pussid teravaks. Ja see ei kõlba kuskile! Kuningriigi seisukohalt muidugi ...

Siinkohal on tähtis öelda, et Kantseleinik ei olnud tõepoolest ilmaasjata see, kes ta oli. Ta oli jõudnud kaugele kuna nutikust oli talle paljudest rohkem antud. Kuid see polnud peamine. Nutikust on ennegi varjutanud eluga rahulolu ja sulepadjad. Kantseleiniku kihutas tagant segu kibestumisest ja igatsusest. Oli temagi kord ärganud arusaamisega, et miski maavälist teda puudutanud on. Ning igatsus selle magusa tunde järele sundis teda otsima selle kogemuse allikat. Targu hoidis ta oma suu lukus ja saladuse salajas. Ja käsi, see parem käsi, hakkas iga kord värisema, kui kuskil päriselt midagi juhtunud oli, millel oli sisu ja tähendus.

Ilmutatud blogis: http://www.ipernity.com/blog/jarwer

Rituaalid ja põgenemine

Olen varem kirjutanud, kuidas peab endale sisse harjutama kombe kirjutada. Peab leidma õige ajahetke ja koha, et oleks võimalik segamatult loometöösse süveneda. Nüüd räägin kommetest ja rituaalidest, mis iseenesest kirjanikule külge haagivad. Võib-olla Teil õnnestub neid vältida.

Kirjutamine meeldib mulle väga (eriti tekst, mis on juba valmis kirjutatud), niisiis ma peatun aeg-ajalt (kuradi tihti) ja jõllan valmiskirjutatud teksti, mõeldes selliste ebaoluliste asjade üle nagu: mitu lehekülge raamatut sellest tuleks, vahel (sageli) jõuab arutlemine kalkulaatorisse löödud numbrite ja arvutusteni.

Kui rehkendus on läbi ja ma mõistan viiesaja tuhandes kord, et arvutamine ei too tekstile mingit lisa, siis asun käbedalt kirjutama (nautides iga lause sündi). Peale saja sõna kirjutamist tuleb aga meelde, et oi, käiks korraks läbi sotsiaalmeedia kanalid. Vahiks, mida inimesed kirjutavad. Ja siis oleks vaja korraks postkast läbi kammida. Ja võib-olla ka uudisteportaalid – ehk on mõni maailmamuutev sündmus toimunud.

Jaah, aga ma pidin kirjutama ja uneaeg läheneb otsustavalt. See tähendab konflikti ja tunnet, et mulle väga meeldib kirjutada, aga ma ei taha seda hetkel teha. Aga millal siis? Loomulikult kohe ja mitte kunagi.

Ok, aga äkki loeks viimati kirjutatu läbi, see aitab rajale tagasi. Loen, loen, loen – jaah, nüüd ma oskan siit mõnuga edasi kirjutada. Ma olen valmis (ragistan lõdvestavalt sõrmi), aga oot, ma olen nüüd ju tükk tööd ära teinud, äkki peaks vaatama, ehk on vahepeal interneti kanalitel midagi juhtunud…

INIMESED kui te näete mind pärast 20.00 kellaaega kuskil kanalil ringi hulkumas, siis tuletage mulle meelde, et tegelikult tahan ma ju kirjutada. Ahjaa, mis te arvate, mille eest põgenedes seesamune ajaveebi kirje tekkis. :)

PS: Samade probleemide käes vaevlejatel tarbida raviks koduse wifiruuteri “vool välja” nuppu. (See muidugi ei tähenda, et te ei kirjuta mõnda rida ajaveebi tarbeks.)

Hüva teadusulme kirjutamise reeglid

Taldrik (autor: Taavi Kangur)

Riskin siinkohal tõmmata endale internetis tugevalt esindatud ulmekogukonna tähelepanu, aga usun, et alltoodud näpuviibutused tasub teadusulme viljelejatel läbi uurida ja teadmiseks võtta. Kokku on neid kümme – originaalteksti link on artikli lõpus. Kõiki reegleid ei jaksanud tõlkida. Võtsin ette need, mis mulle olulisemad tundusid. Tõlge on vabamat sorti.

10. Maa inimesed ei ole kõik valged ja kõik mehed

9. Ei mingeid supermehi

Muidugi on võimalik, et me kohtame kunagi superolendeid, aga jutus ei kõlaks see eriti hästi, sest taolised tulnukad kas hävitaks meid, ignoreeriksid meid või võtaksid meid lemmikloomaks.

8. Unustage “Star Trek” ja “Star Wars”

7. Teadusulme on reaalne

Teadusulme ei ole fantaasiakirjandus. Teadusulme on usutav, võimalik, mõeldav – jah, see peab olema REAALNE. Isegi juhul, kui sündmused ei ole veel toimunud või pole ka kunagi minevikus juhtunud, peab teadusulme ikkagi olema võimalik mõnedes alternatiivmaailmades. Elemendid, mis teevad loo ilmvõimatuks teevad jutu millekski muuks, kui teadusulmeks.

Teadust ja tehnoloogiat sisalduvas reaalsuses on palju mänguruumi. On oluline, et ideed oleksid tõele võimalikult lähedal ja ei tekiks silmnähtavaid vastuolusid. Alati saab olema teatud koguses ”miskit”, mida Coleridge on nimetanud “lubatud põigeteks reaalsusest” (originaalis: “Willing suspension of disbelief”), siiski ei tohiks teadusulme kunagi nõuda lugejalt ilmselgelt naeruväärse või võimatu allaneelamist – vähemalt mitte ilma veenva seletuseta.

Reaalsus sisaldab olemasolevatele teadmistele mitte tuginevate teaduslike printsiipide ja kontseptsioonide loomist. Teaduslikud väited peavad olema võimalikud, need peavad toimima nagu teaduslikud printsiibid, milles me hetkel kindlad oleme, aga ei tohi olla nii veidrad, et lükkavad ümber midagi, milles me üsna veendunud oleme.

Teatud tegelaskujudes puudub nii ilmselt kokkupuude reaalsusega, et nad ei saa esineda teadusulme lugudes. Vampiirid, ebasurnud, tondid, deemonid, ükssarved, haldjad ja maagia on müütilised ega oma teaduslikku alust ning seetõttu  ei ühildu kuidagi teadusulmega. Ükski tõestamispingutus ei muuda vampiire teaduslikult veenvaks.

Religioossed ideed nagu Jumal, inglid, kuradid, elu pärast surma ja imed võivad põhineda usklike jaoks reaalsusel, aga ei ole kirjeldatavad kasutades teaduslikke meetodeid. Ülalmainitud teemad on aktsepteeritavad grupi või karakteri usuna, aga mitte mingil juhul ei tohiks Jeesus keset lugu tegelasena ilmuda.

Teadusulme teeb nii mõjuvaks tunne, et see mida me loeme on päris. See võib küll juhtuda väljamõeldud karakteritega väljamõeldud  situatsioonides, aga mõjub siiski, kuna teadus ja tehnoloogia on väga tõelised ja tähtsad reaalsuses, mis mõjutab meie igapäevaelu.

6. Millelegi ulmelise nime andmine ei tee asja ulmeliseks

Nimetame kohvi Raktajino’ks. Andnud joogile ebamaise nime see justkui oleks maavälist päritolu, aga kõik joovad seda nagu kohvi. Ja pealegi näeb jook välja nagu kohv. See ongi kohv. Kirjanikud ei tohiks mõelda, et muutes lehmad Dvigidsiteks ja hobused Pytkosteks, et siis nad ei kirjutagi tegelikult westerni. Püstolid ei tohiks olla laserid muidugi juhul kui püstolite ja laserite vaheline erinevus ei teeni süžee eesmärke.

Võimalik tulevik ja tulnukate kultuur ei peaks sisaldama vihjeid sündmustele, mis on meie ajaloos toimunud – see on puhtakujuline mõttelaiskus.

Westerni ei saa muuta teadusulmeks vahetades Texase Alderan 7. vastu. Inimesi ei saa tinistada tulnukateks muutes nende välimust. Mõrvamüsteerium, mille sündmustik toimub kosmosejaamas on mõrvamüsteerium, mitte teadusulme.

5. Tulnukad peaksid olema tulnukad

On üsna võimalik, et millalgi järgmise tuhande aasta jooksul me leiame intelligentsed tulnukad või et nad leiavad meid. Ei ole tõenäoline, et nad on rinnakad tibid tungiva sooviga paljuneda meestega Maalt.

Teadusliku ulme telesarjades ja filmides kasutatakse tavaliselt imeliku kõrvakuju, pika keele või  kummist tulnuka kostüümis inimesi, sellepärast et raske on teha lugusid päris tulnukatest. Tihti ei ole tulnukad karakterid vaid koletised, eriti filmides, mis on seotud pigem õudusfilmidega kui teadusulmega.

On võimalik, et tulnukad on humanoidsete sümmeetriliste kehadega: pea, käed, jalad, suud ja silmad töötavad sarnaselt inimestele. Kuigi see on ebatõenäoline. Haidel ja delfiinidel on samuti  üsna sarnane välimus, aga nad on väga erinevad olevused, samamoodi võib tulnukaski välja näha inimese moodi, olles samas täiesti erinev.

Tulnukatel võib olla kaks sugu, aga tõenäoliselt ei ole nad imetajad ja seetõttu pole neil rindu ega huuli. Nad võivad suhelda heli abil, aga isegi kui nad nii teevad, ei suudaks nad imiteerida inimese häält. Huuled on välja arenenud imetamisest. Maal on palju viise, kuidas olendid toidavad oma järelkasvu. Imetamine on üks nendest, aga ei pruugi olla levinud teistel planeetidel. See tundub meile üsna hea lahendusena, aga võib-olla ei olegi parim viis. Rindadeta olenditel puuduvad huuled. 

Tulnukad ei ole sellised nagu meie.

Järelduvad reeglid:

A. Sa ei kohta iial tulnukat, kes räägib vabalt inglise keeles.

B. Meiega sarnanevad tulnukad, ehk vaid pisut väändunud ninaga, eksisteerivad ainult väikese-eelarvelistes telesarjades.

C. Me ei saa kunagi tulnukatega seksida misjonäri poosis.

D. Kui tulnukatel on isiksus siis see on tõenäolisemalt agressiivne ja edasipürgiv. Ei ole olemas sõbralikke, lahkeid ja hoolivaid tulnukaid, taolisel juhul neil puuduks edasiviiv jõud, mis sunnib neid kosmost uurima. (Selles mõttes on nad  üsna meie moodi.)

E. Päristulnukad ei käitu kunagi nii nagu me ootame, et nad käituksid. Näiteks nad ei ole natsid.

4. Ei mingeid natse!

3. Hea teadusulme on hea teadus

2. Teadusulme viib kaasa ja avab meeled

1. Teadusulme muudab maailma paremaks

Me elame teadusulme maailmas. Ray Bradbury on öelnud: “Kõik millest sa unistad on fiktsioon ja kõik, mille sa täide viid on teadus, kogu inimkonna ajalugu ei ole muud, kui teadusulme. “

Televiisorid, arvutid, mobiiltelefonid, ravi haiguste vastu, kosmose avastamine – kõik nimetatud on teadusulme teemad.

Ma olen kindel, et peaaegu iga suurem läbimurre moodsas teaduses viimase viiekümne aasta jooksul on eelnevalt ilmunud teadusulme romaani või lühijutuna.

Veel enam, ma arvan et enamus kui mitte kõik edasiminekud moodsas teaduses ja tehnoloogias on motiveeritud teadusulme ideedest. Teadusulme läheb ees ja maailm järgneb. Teadus on võimalik sellepärast, et teadusulme kujutleb uut maailma tulemas.

Peale meelelahutuse pakkumise on õige teadusulme kirjutamise eesmärgiks kaardistada meie unistused. Teadusulme kirjutaja hoiatab ohtude eest ja näitab meile fantaasia vilju. Teadusulme on kirjandus, kus visioon on ajutiselt kätketud karakteritega süžeesse nõnda, et üks päev võiks sellest saada reaalsus.

Teadusulme töötab paberil läbi meie vajadused, lootused ja probleemid, aga selle tegelik eesmärk on luua parem tulevikumaailm.

Originaaltekst: http://www.cthreepo.com/writing/laws.shtml

Hea meelega võtan vastu tõlkimise soovitusi&näpunäiteid.

PS: Pildil kujutatav taldrik on ehtne! :)

Lühijutt: Libahunt ja sorts

Libahunt ja sorts
Birgit Kurvits


Tuul vilistas valjult ja kolistas katuseluukidega. Säravvalge lumi keerles pimeduses nähtamatult ringi, mattes maa paksu vaiba alla. Oli talvise pööripäeva öö.

Kolisevate katuseluukidega hurtsiku põrandal oli kerra tõmbunud libahunt. Ta oli inimkujul, rõivastatud õhukestesse räbalatesse, pikad räpased juuksed improviseeritud tekina ümber keeratud. Otse tema näo kõrval oli lahtise põrandalaua peal valge küünlajupp, põledes väikese, väriseva leegiga. Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Libahunt kuulis samme. Ta niigi värvitu nägu kahvatas täiesti valgeks. Kes julges olla väljas pööripäeva ööl? Pööripäeva ööl! Pööripäeva! See oli aeg, mida ei tohtinud rikkuda!

Hurtsiku uks avanes. Küünal kustus tuulehoos ja sisse tuiskas sahmakas lund. Libahunt ei liigahtanudki, tal oli liiga külm, et üldse midagi peale silmade sulgemise teha. Kellegi soe käsi puudutas kergelt ta põske ja asetas talle peale midagi paksu ja karvast. Libahunt tõmbus tihedamalt kerra ja sakutas kergelt karvast asja, et see maksimaalselt sooja hoiaks.

Keegi rääkis. Kaminas lahvatas sõnade vastuseks põlema kõrge rustjat värvi tuli, mis mõne sekundi pärast tagasi tavaliseks kollaseks taandus. Võlutuli. Soojalaine pühkis üle toa. Libahunt niutsatas, kui ere valgus ta silmad valutama pani ja soojus ta külmunud ihuliikmeid torkis.

"Rahu," ütles pehme hääl, seesama, mis oli loitsusõnu lausunud, ja taaskord tundis ta oma põse vastas sooja kätt. "Sa oled üks igavene lollpea, kullake. Sellisel ööl sellises kohas olla on ju ehtne enesetapp."

"Soe," pomises libahunt nõrgalt, nihverdades end üha ligemale kaminale mida rohkem ta jäsemed üles sulasid. "Öö. Pööripäev. Ei tohi väljas."

"Muidugi." Kostus kotis tuhnimise hääli ning võidurõõmus häälitsus.

Ta ninna hõljus magus lõhn. Liha. Liha! "Toit," niutsatas ta. "Toit."

"Jah, toit, rumaluke. Sa pead sööma. Sa olid terve nädal aega metsas, ning sellise külmaga juba jäneseid ei leia."

"Toit," pomises libahunt uuesti ja püüdis istukile tõusta, päris mitu korda lausa, kuid pudenes kohe tagasi põrandale. Ta keha oli veel külmast liialt tuim. Seega jäi ta lihtsalt kamina kõrvale kerra ja püüdis oma uut kaaslast vaadata. Ilus, tundis ta pärast natukest põrnitsemist isiku ära. Sortsu. Ilus sortsu.

"Püsi paigal," käskis sorts. "Sa teed endale veel viga niimoodi, sa rumaluke."

"Sortsu," kähistas libahunt.

"Kuss..." Sorts ulatas talle tüki pooleldi ülessoojendatud praeliha. "Söö. Siis räägid."

Libahunt ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja vajutas kihvad lihasse. Sorts naeratas ja söötis oma sõbrale tükk tüki järel liha sisse, kuni tolle silmadesse elu tagasi tuli ja ta kõikumata istuda suutis.

"Sortsu," ütles libahunt uuesti, kui ta oli liha hävitamise lõpetanud.

"Mis, kullake?"

"Sortsu ilus."

Sorts sasis õrnalt libahundi pead, kuid ütles vaid: "Päikeseni on veel mitu tundi."

"Pööripäev."

"Jah..." Sorts lingutas kergelt sõrmi, tõmmates õhku loitsumärke, ja tuli kaminas paisus suuremaks. "Välja ei saa."

"Kodu?"

"Kodus on kõik korras, ära muretse selle pärast."

"Kodu!" nõudis libahunt taas ja ronis sortsule külje alla. Too naeratas ebalevalt.

"Ära muretse, päriselt. Su ema pidi muidugi peaaegu hulluks minema, enne kui ma su asukoha teada sain, aga ta rahunes päris ruttu maha. Ja su vennad on täpselt samasugused nagu ikka. Pidid eile peaaegu maja põlema panema."

Libahundi suule ilmus midagi naeratuse sarnast. "Vennad," ütles ta unelevalt, toppis oma karvase pea sortsu sülle ja jäi joonelt magama.

Lühijutt: Üks hommik

Panen üles esimese lühijutu. Autoriks on Marek Liime. Hiljem lisan arvustuse. Kutsun üles kõiki lugejaid oma arvamust ütlema. Aitame autoril paremaks saada.

Üks hommik

“Ja ta läeb, ta läeeb, taa llääääeeeeb,” kriiskas kõrvaklappidest Markole ajudesse. Hoolimata maksimumini keeratud häälenupust ei kuulnud Marko peaaegu midagi. Mõtted olid vilkad, kuid peegeldasid veel pigem unenägusid. Võib-olla ta valdas unenägemise kunsti ning kaugelt paistev Linnahalli kai ja seal taga loksuv meri ei olnud päriselt. Päriselt ei olnud kingade lahtised paelad ja ihu sooniva kraega triiksärk. Kõik mida ta nägi oli mittereaalne, abstraktne, mõttetu. Mingis ajusagaras – veidi ärkvelolevamas – tekkis tarbetut infot tema paiknemise kohta ja et peale kaid hakkabki meri, päriselt hakkab. Meri on märg ütles talle kimp neuroneid keelavalt. Aga kõrvaklappides käratsev muusika raius hapra mõttevoo pulbriks.

Marko neelas suhu kogunenud sülje ühe pika lõnksatusega. Õnneks ei olnud ta tänaval üksi: keegi liikus tema poole, külitsi, käsi anuvalt väljas. Anna mulle midagi, ütles mehe poos. Marko proovis suhelda, kuid ei suutnud. Ta noogutas, jäi seisma ja sai aru, et sõnu polegi vaja. Ta haaras taskust pihutäie münte ja libistas need anuvasse kämblasse. Üle lugemata, midagi ütlemata. Ilma vastikustundeta pigistas ta anuja räpase käe sõrmed ümber saagi, raputas seda ning jätkas oma teed. Nüüd oli kuidagi kergem minna – mündid ei kolisenud taskus, ei seganud keskendumist. Olulisel hetkel, kui sa oled tegemas suurt otsust, oli iga väiksemgi segaja üleliigne.

Marko surus käed rusikasse ja hõõrus valgeks pigistatud nukkidega oimukohti. See tegi haiget, kuid aitas keskenduda. Paremal käel peegeldus sillerdav vesi, meelitav meri, soolasemaitseline tuul. Esimese hooga oli see Marko jaoks vastik, aga sügaval sees kihutas mingi pisik teda edasi astuma.

Mobiiltelefon hakkas tähelepanunõudvalt häälitsema, alguses tagasihoidlikult, siis aina närvilisemalt, lõpetuseks kostus sõnumi piiksatus. Eemalt paistev Market oli juba avatud. Uksed käisid kinni ja lahti, neelates inimesi. Võttes nad vastu tarbima ja sülitades välja varustatud peldikupaberi ja odavate kanakintsudega. Marko vihkas neid kogu hingest. Eriti hommikusi värdjaid, kes üritasid enne kella kümmet Lauaviina nihverdada. Libedaid molkuseid, rõvedaid, naeratada püüdvaid, haledalt läbi kukkunuid alkohoolikuid. Vähest kaubavalikut, pikki järjekordi. Teravalt kiiskavat poevalgustust. Vargaid, jätised.

Marko seisatas bussipeatuses. Kohendas automaatse liigutusega kabuuri paremasse asendisse. Buss tuli, Markol lipsas peast läbi päästev mõte: kargaks bussi, jätaks kõik katki. Teeks midagi. Põgeneks. Päästaks oma naha. Kui ta Marketisse läheb, siis allub ta terrorile. Mitte ei alluta maailma oma tahtmisele, vaid annab järele.
Kui ma sinna lähen, siis inimesena olen ma läbi kukkunud, trummeldas vastikult peas. Ei ole, ei ole, ei OLE – vaidles teine pool vastu. Paljud on samas olukorras olnud ja valinud õigesti. Valinud paratamatu.

Inimesed lükkasid paremate istekohtade pärast trügides Marko bussiustest eemale. Hetkeline aistingunõks liigutas jalga korraks õiges suunas, kuid vägevam jõud sikutas Marketi poole. Marko neelatas, limpsis närviliselt huuli ja kompas küünarnukiga relvakäepidet. Mobiil hakkas uuesti helisema, seekord palju närvilisemalt.
Marko loobus vastupanust. Loobus unistusest.

Marketi uksele jõudes pidurdas ta järsult jooksusammu. Vihase näoga öine turvamees tuli talle uksele vastu võtmed pihus.

“Kuradi tropp, sinu pärast jäin marsast maha ja pean nüüd kaks tundi uut ootama. Iga kord peale puhkust mängid mäkra.”

Marko võttis automaatselt võtmed ja jalutas kassade taha nurka valvepostile. Võib-olla millalgi järgmisel aastal põgenen, otsin uue töö, kolin välismaale, lähen õppima ja siis pääsen, jõudis ta mõtelda, enne kui ajustandartpööre mängis ette plaadi: et see ongi elu, nii käibki. Hommikul tööle, õhtul koju, nädalavahetus, palgapäev, öö, elu. Nii on, nii jääb – kuni järgmise puhkuseni.

Marek Liime

Lühilood minu ajaveebis

Vastavalt gallupi tulemusele on lugejate seas kuus autorit, kes on huvitatud lühijutu avaldamisest minu ajaveebis. Kaks autoritest on kahtleval seisukohal ja üks ei taha seda mitte.

Minu jaoks on see uus teema, mis vajab näputäis reegleid. Mõned juhised mõlguvad mul peas, ülejäänud kujunevad töö käigus. Ma ei saa garanteerida, et keegi peale minu Teie kirjutist loeb/arvustab.

Mina ütlen  kindlasti midagi. Pealegi, iga lugu ma üles ei pane. Jutt peab vastama minu meeltes kujunenud umbes keskmistele kvaliteeditingimustele (koledalt ebamäärane määratlus :)).

Õigekiri peab olema paigas (vähemalt mina ei tohi märgata, et seal on palju vigu :)). Peab olema aru saada, et looga on vaeva nähtud. Igaüks võib avaldada arvamust - aga loo/jutu kohta, mitte autori pihta. Ühesõnalised arvustused ei sobi.

Autorid peavad silmas pidama, et arvustused ei pruugi olla meele järele, kuid loodetavasti on neis raasukesi, millest õppida. Lugusid hoian üleval niikaua, kuni autor lubab.

Soovijatel palun oma lood saata aadressile Taavi.Kangur (ät) online.ee. Kui kellelgi on mõttes mingeid soovitusi, ettepanekuid või kommentaare, siis palun need sellele kirjele sappa riputada. Loodan, et lühilood on lühilood ja ei ületa paari tuhandet sõna, kui on hea lugu, siis see reegel ei kehti. Vormistuslikult palun iga lõigu järele jätta tühi rida, et vahepeal saaks silma puhata.