Simon Haynes

Tundub, et novembrikuu on lingi heitmise kuu. Leidsin interneti avarustest ühe auhindadega pärjatud Austraalia kirjaniku, Simon Haynes’i, kelle koduleheküljel on üsna palju artikleid kirjutamisest. Kuidas tema oma romaanid meisterdab, milliseid võtteid kasutab. Süžee valmistamine ja kiirkirjutamine. Muuhulgas on seal tasuta allalaadimiseks tema poolt kirjutatud raamat.

Peale selle, et Simon Haynes on edukas kirjanik, on ta ka programmeerija ning tema kodulehelt saab alla laadida ja tasuta kasutada romaani kirjutamiseks mõeldud tarkvara “yWriter5” (seal ei ole rämpsu sees, kontrollisin). Ma ei ole lõplikult detailideni programmi läbi uurinud, aga esmapilgul tundub väga korralik abivahend olema. Just süžee kirjeldamiseks ja struktuuri, kohtade, karakterite paikapanemiseks. Peale selle saab kehtestada ajalised piirid, plaanid, tähtajad ja mahud kirjutamiseks. Meenutab natuke keeruliste projektide teostamiseks mõeldud tarkvara.

Tehnilist lähenemist põhjendab tarkvara autor sellega, et ta tahtis loovuse ja kirjutamise jaoks rohkem aega ning sellepärast tekitas süsteemsed raamid, mis aitavad tülikat tööd ära teha ja võimaldavad iga hetk üldpilti vaadata. Ta hoiatab, et see on kõigest abivahend – raamatu peate ikka ise valmis kirjutama. :)

Infot on seal päris palju ja põhjalikult ning on võimalik alla laadida erinevaid faile ja tabeleid, mis kirjutamist hõlbustavad.

Artiklid kirjutamisest

Tarkvara yWriter5

Tasuta E-raamat, Simon Haynes, Hal Spacejock

Head kaevamist!

Kirjutamisest läbi kogenud silma

Lugesin 2004 aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklit Tõnu Õnnepalu sulest “Kes tahab saada kirjanikuks?”. Seal on kujutatud ülevaatlik pilt algajate kirjameistrite stereotüüpidest, lugemisest kui kirjutamise peamisest õppejõust jne. Päris huvitav kirjatükk. Soovitan.

Eesti Päevalehe artikkel

Kuidas Sofi Oksanen kirjutab

Käisin Apollo raamatupoes Sofi Oksaneni kuulamas. Olen lugenud tema raamatut “Puhastus”. Jõud ja siirus, mis eeltoodud romaani sõnades peitub, avaldab tõeliselt muljet.

Sofi rääkis ülevaatlikult pisut sellest, kuidas tema oma raamatuid kirjutab.

Sel teemal oli paar-kolm küsimust ja kokkuvõtlikult sain mina aru nii: kõigepealt tekib tal mingi okas hinge, mis seal kriibib. Hakkab häirima ja nõuab lahtikirjutamist ja osutamist. Kui peas kuju võtnud lool on piirjooned valmis, siis otsib ta kokku materjalid tausta ja detailide jaoks. Näiteks “Puhastuse” tarbeks luges ta vanu ajakirju ja ajalehti. Oli vaja teada saada näiteks, kuidas talus seepi keedeti ja kas püksid olid mugavad või mitte ja sada muud pisiasja. Ta ütles ka, et konkreetset süžeed ta eelnevalt ei kirjuta.

Siis kirjutab ta raamatu valmis. Maht umbes 200-300lk vahel (ma ei tea nüüd täpselt, kas ta mõtleb A4 või raamatulehekülge, aga tema teoste pikkust arvestades pigem viimast).

Toorik valmis, asub ta paigutamise lihvimise ja täpsustamise kallale. Lihtne eks? :)

Arvestades, et temast on saamas maailmakirjanik – teos “Puhastus” saab tõlgitud ja avaldatud üsna pea kahekümne viies keeles – siis tasub seda kindlasti lugeda. Seda enam, et raamat räägib meist, eestlastest.

Esimene versioon

Mõtlesin veel kord järele, kuidas ma selle romaani, siis ikkagi valmis kirjutasin. Eelnevate kinnikiilumiste ja ebaõnnestumiste kiuste. Eelmises artiklis tulid välja minu kaks peamist probleemi: vähesed oskused ja süžee puudumine.

Oskused arenesid läbi kirjutamise ja tagasiside, korralik süžee sai ka paberile, aga tegelikult jäi veel paar olulist momenti puudu. Igapäevane kirjutamine ja ülesande püstitus.

Ma kirjutasin iga õhtu. Tekitasin jõuga sellise rutiini. Üheksast kuni üheteistkümneni. Ülesandeks oli: vähemalt ühe A4’ja suuruse lehe täiskirjutamine (Times New Roman, kirjasuurus 12, reavahe 1). Paljudel õhtutel ma ei tahtnud kirjutada, aga sundisin ennast ikkagi. Nii mahuka projekti puhul on järjepidevus võtmesõna. Ilma selleta ei tule midagi välja!

Jah, kujutan nüüd ette kedagi ütlemas: “Aga nii sa ju tapad loovuse ja kirjutad jama.” Jah, esimene versioon on tõenäoliselt küündimatu soperdis. Kuid alguses tehtud süžee tagab, et jutt jookseb õiges suunas ja räägitakse vajalikest asjadest. Pealegi ei teki ilma tagantsundimiseta üleüldse mingit versiooni.

Loovuse, läbimõtlemise, detailide kallal pusimise ja tehnikad võib jätta versioon kahe jaoks. (Tegelikult on vähemalt osa sellest tööst tehtud süžeed kirjutades.) Sadu kordi lihtsam on valmiskujul versiooni parandada ja sinna juurde kirjutada (vahest ka lehekülgede või peatükkide kaupa. Minu esimene draft oli kolmkümmend kuus tuhat sõna ja viimane kuuskümmend üks tuhat sõna).

Ma arvan, et esimest versiooni kirjutades tuleb ennast sundida ja lahti lasta kontrollmehhanism. Ei ole vajalik, et esimene draft oleks õigekirjalikult briljantne ja kirjeldustest ja vaimukatest märkustest punnis – oluline on hoopis maht ja järjepidev kirjutamine. See on teie enda jaoks kirjutatud toorik, mida te hiljem veel korduvalt lihvite. Las olla kasvõi pudikeeles, peaasi, et ta sünnitatud saab. Mis temast kasvab, selgub edaspidise töötluse käigus.

Teise ja kolmanda versiooni kallal nokitsemine oli see-eest juba puhas lust. :)

Blokk

See pidur vaevab enim algajaid kirjanikke. Väga raske on ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas: tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”.

Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks – miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I Katse

Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin nad paberile lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes, paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki.
2. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt sündmustega kurssi viimiseks.
3. Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki.
4. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud.
5. Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud.
6. Jäi pooleli.

II Katse

Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantasy kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.

Mis juhtus?

1. Alustasin teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi?
2. Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma.
3. Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.

III Katse

Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Otsisin kirjutisi ja materjale 1932 aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu.
2. Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda.
3. Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole, kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada sci-fi’d – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi selle teksti peale enam ei tõusnud.

Lõpusirgel

Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimese kirjutamise hetkest on möödas umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna. Nüüd sellest kirjutades ja teades, mis vajaka jäi – see karjub nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud.

Otse kirjutada on hea ja tore, kuid veel parem oleks juba enne esimese rea kirjutamist teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks.

Tuleb kirjutada süžee. Ükspuha mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber kirjutada. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge.

Kui te teate kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu point (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!

Üsna põhjaliku inglisekeelse õpetuse leiab sellelt lingilt:

Lumehelbekese süsteem

Kes ei mõista keelt võib minu tekstide seast välja otsida lühendatud/tõlgitud versiooni. Hoiatan, et ei maksa kõike sõna-sõnalt võtta ja sajaprotsendiliselt täita. Ei pea olema ilmtingimata kolm sündmust pluss lõpp. Siinkohal las loovus teeb oma töö ja näitab teile teed.

Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvutikõvakettalt edasi ei pääse.

Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, et kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis …jne

Sõltuvus

Sain äsja valmis romaani. Maht kuuskümmend tuhat sõna. Kokku kirjutasin üks aasta. Peaaegu iga päev mõned tunnid. Esimese versiooniga sain maha nelja kuuga. Teine versioon võttis kaks nädalat – lugesin üle, parandasin ettesattuvad vead ja kirjutasin paar lisajuppi.

Siis läks raamat kolmele kogenud lugejale, kelle tagasisidet ja enda uusi mõtteid kasutades, asusin versiooni number kolm kallale. Kirjutasin teksti uuesti põhjalikult läbi ja ümber. Otsast peale. Proovisin sisse elada igasse karakterisse. Mõtlesin nende mõtteid ja käisin kohtades, kus tegevus toimus. Kunagi hiljem ehk kirjutan protsessist täpsemalt, kuigi siinsamas blogis on üsna palju vihjeid olemas.

Kirjutamine muutis mind palju. Käisin ringi kulm mõtlikult kortsus ja ei pannud enam tähele tuttavaid inimesi, unustades mõnele vahel teregi öelda. Uinudes nägin temaatilisi unenägusid ja ärgates teadsin täpselt, kuidas romaanis kerkinud probleemist üle kirjutada.

Asjalood päädisid sellega, et vestluses sõbraga, kasutasin raamatu peategelase nime ja viidet temale, nagu oleks ta päriselt olemas.

Võiks arvata, et jõudnud kirjatüki viimase punktini, viskan kõik käest ja hakkan elama? Olin kindel, et nii kui ma raamatu valmis saan, puhkan kirjutamisest vähemalt ühe kuu. Ma ei teadnud ju sedagi, kas ma üleüldse tahan enam midagi kirjutada. Vahepeal suurte kahtluste ja takistustega võideldes, tundsin ennast hundikoerana, kes on lõuad puupulka surunud ja hoiab – nui neljaks – hambad koos.

Esimene päev oli kuidagi imelik. Meenus aeg, kui ma suitsetamise maha jätsin, siis kobasin pidevalt sigarettide järele, kuigi taskud olid neist ammu tühjaks laetud. Teisel päeval sain aru, et ma vajan mingit salamaailma, kuhu saaks aeg-ajalt sukelduda.

Tundsin puudust ühisest hingamisest oma raamatu peategelastega ja nende silmade läbi nägemisest.

Kolmandal ja viimasel kirjutamisvabal päeval sain aru, et olen endale loonud maailma, mis on tuttav raamatu “Parem kui elu” lugejatele. Mulle meeldib mõttes ringi popsuda omaloodud reeglitega maailmas. Painutada, koolutada, luua, kirjutada, mõtelda, suhelda, tunnetada, kaifida, rõõmustada, nutta, karjuda.

Kirjutamine on minu jaoks sama suur nauding kui lugemine. Ainult et kirjutades saan ma ise süžeekäänakute üle otsustada. Kõik algab ja lõpeb nii, nagu mina tahan.

Kolmandal päeval istusingi jälle diivaninurgas ja vaatasin pimedasse ning kirjutasin täiesi puhtale A4 formaadis wordi lehele:

***

Ära hüppa vette tundmatus kohas! Oht. Punane. Ära hüppaaaa…!

Janar ei mõistnud kaikuva hoiatuse sisu. Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt, ühte ja sama.

Lõpuks adus Janar, et manitsev hääl tuli tema enda pea seest, mitte kuskilt lähedalasuva elektriposti külge kruvitud ragisevast vettinud krapist, nagu ta alguses kahtlustanud oli.

Ära….!

Puude ladvad võitlesid tuules, väikese siilu vaba ruumi eest, et saaks oma oksad lükata tinahalli taeva taustale, püüdma üksikuid hajunud päikesekiiri.

Ja sadas. Kindlasti sadas, sest piisad langesid vankumatu regulaarsusega ülevalt alla, purunedes mahavarisenud lehtedele kildudeks…

***

Ma tean mis saab edasi. Ma tean kuidas see lugu lõppeb. Võib-olla aasta pärast puhkan natuke. :)

Küsimus

Mul tekkis algaja kirjutaja arvustamisel filosoofilisemat laadi küsimus.

Kirjutasin ühele autorile, et tema lugu on köitev, kuid vajaka jääb detailidest. Püüdsin aidata, pakkudes, mida teha, et lugu mõjuvamaks muutuks. Lauseehitusest ja lohakusvigadest oli näha, et ta ei olnud oma teksti toimetanud. Ühesõnaga oli tegemist toorikuga.

Vastus minu arvustusele:

“mulle näiteks meeldib see kuidas ma kirjutan, ära mõista valesti. ma ei arva, et "tehnika" ja iga vuugivahe kirjeldamine on kõige tähtsam. ma olen sellistest kirjanditest surmani tüdinenud. minu arust lööb lühike ja konkreetne asi nagu välk ja vaat et pareminigi. ja ma kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja kui ma hakkan kirjutama nii nagu teistele meeldiks, lõpetaksin ma asja kohe”

Ma ei taha autorit halvustada. Vastus pani mind hoopis mõtlema, et ehk olen ma valele teele eksimas. Pannes liialt rõhku sellele, et tekst liiguks nagu rasvatatud välk. Et poleks komistusvigu ja lohisevat taaka. Nii võib ju tahtmatult oma pisukese eos steriliseerida, kuigi algne mõte oli parendada.

Lohakusvead ja liigne kiirustamine ei ole sellegipoolest vabandatavad. Ilmselt on tegemist teatud laadi piiriga, mida peab iga kirjanik ise tajuma õppima. Ilma tehnikateta ei saa, aga nendele liigselt rõhku pannes muutub tekst kuivaks ja igavaks. Mõte on siiski see, mis asjast asja teeb.

Tegelikult võib kogu küsimuse taandada ka sellele, kuidas keegi kirjutamist enda jaoks defineerib. Kui sa oled sahtlisse kirjutaja ja sul puudub ambitsioon avaldatud saada, vaid hoopis kirjutad seepärast, et koormast vabaneda, siis ei olegi midagi halba, kui jätad kõik nii, nagu välja tuli. Juhul kui sa aga oma teost avaldada tahad – ükspuha millises keskkonnas – siis peaks juba jälgima teatud reegleid.