Jutustaja

See on üks väga vajalik tegelinski, kes teab karakteritest kõike ja võib näiteks enne või pärast suurepärast dialoogi või mingit erilist olukorda öelda, kuidas tegelane ennast tunneb. Kas ta on: vihane, rõõmus, armunud, hirmunud, õnnis, masenduses või kurb. Mis tal käesoleva situatsiooni või öelduga assotsieerub ja kuidas ta sellele vastu astub.

Iga isiksus reageerib ärritustele omaenda läbielatud elamuste ja mälestuste tõlgendamise järgi. See kõik annab suurepärase võimaluse ära seletada karakteri erinevaid tahke ja nüansse.

Jutustaja selgitamine teeb kõik palju paremini jälgitavaks ja lugeja mõistab, miks üks või teine isik just niiviisi käituma peab. See muudab omakorda jutu palju detailsemaks, sügavamaks ja usutavamaks.

Süüvides jutustajana karakteri mõttemaailma telgitagustesse elame paremini rolli sisse ja samastume tegelasega, nagu näitleja, uut rolli õppides. See paistab lugedes silma ja annab teada, et autor on tõsiselt vaeva näinud.

Kohad

Mul on käsil üks pikemat sorti kirjutis ja hetkel tundub, et hea mõte oleks olnud algsesse süžeesse lisada ka kohad, kus sündmused arenevad.

Mõistlik oleks need välja mõelda ja üles märkida enne suurt kirjutamist – tegevusliini planeerides. Muidu tuleb esimene käsikirja tõmmis liiga karakteri ja tegevuspõhine ning kohtadest on juttu ainult suures plaanis, möödaminnes. See aga jätab lohaka ja lihtsustatud mulje.

Hiljem on haakuvaid kirjeldusi keerulisem lisada. Tulevad pähe uued mõtted ja ideed ning siis peab ikkagi otsast peale muutma hakkama, mis pika teksti korral on äärmiselt töömahukas tegevus. Kui aga kohe alguses romaani minimudelisse kõik kirja panna, siis peab ainult paari lehekülje jagu juttu ümber vorpima.

Igal karakteril on omanäoline elu või töökoht. Tegelikult jutustame läbi kohakirjelduste: inimestest, nende harjumustest ja veidrustest. See täiendab lugu uue vaatenurga alt.

Niisiis eraldi punktina tuleb planeerimisfaasis läbi mõelda kõik kohad, kus tegevus toimub. Ja iga koha kohta mõned võtmesõnad ja nüansid kirja panna, mis raamatu lahtikirjutamisel mõtteid tekitavad. Midagi sellist:

1. Vanaema maja – kollane, kuusehekk, metsmaasikad, laut, lakaluuk, mullikad, ketikoer, põld
2. Baari tagatuba – hämar valgus, kulunud tapeet, krigisev uks, liisunud õllelehk, sumisevad parmud, kamin, sihvakad sääred, baaripukk
3. Garaažis – vana Lada, tavotipurk, estakaad, õlised tunked, märja betooni lõhn, roostetavad tööriistad, kulunud kummivirn.
4. jne

Vaatenurgad

Juhtub autoõnnetus. Sellega on seotud: kaks autojuhti, neli kõnniteel patseerivat jalakäijat, politseinik; mees, kes kogemata juhtunu videosse salvestas ning üle õnnetuskoha lendava helikopteri piloot. Võibolla veel ka orav, kes suure kuuse otsas käbi järab.

Kokku on ülal toodud kümme erinevat vaatenurka ja tõenäoliselt kümme erinevat õnnetuse kirjeldust.

Autori otsustada jääb: kes ja kuidas loo jutustab. Jutu toon, tunne ja isegi tähendus võivad radikaalselt muutuda olenevalt sellest, kes on jutustaja.

Keegi seisab alati lugeja ja sündmustiku vahel ja see “keegi” räägib loo oma vaatenurgast lähtuvalt, muutes niiviisi oluliselt vaadet detailidele ja juhtunule.

Loomulikult võib kasutada raamatus võis jutus mitut vaatenurka sündmustele neid omavahel kombineerides – mida erinevamad ja üllatavamad need on seda põnevam.

Vaatenurkade tüübid:

Esimeses isikus vaatenurk (mina-vorm)
Teises isikus vaatenurk (sa)
Kolmandas isikus vaatenurk (tema)
Kolmandas isikus subjektiivne
Kolmandas isikus objektiivne
Kolmandas isikus kõiketeadja
Kolmandas isikus limiteeritud

Loosungid

Ma olen weebist leidnud kamaluga igasuguseid hõikeid ja julgustusi, mida olen püüdnud mõõdukalt vältida nende ameerikaliku iseloomu pärast, kuigi nendes on kindlasti terake tõde:

1. Kui tahad olla kirjanik, siis pead kirjutama. Leia oma päevakavas aega ja mõnus koht. Lepi endaga kokku, kui palju sa päevas kirjutad. Tee plaan. Seejuures ei tohi unusta, et sa tegelikult naudid kirjutamist – liigne sund rikub edasimineku. Leia mis sind enim motiveerib.

2. Nimeta ennast kirjanikuks. Paljude uskumuste järgi oleme me just see mida me endast arvame, niisiis kui te ütlete: “Tegelikult olen ma projektijuht, aga vahel kahh-kirjutan miskit," siis see te ka oletegi. Kirjanikuks ei tee avaldamine, vaid sisemine sund kirjutada. Võibolla olete lihtsalt kirjanik iseenda jaoks või sahtli tarbeks. Avaldamine on lihtsalt võimalus raha teenimiseks või oma nime tuntuks tegemiseks. Minge peegli ette ja proovige ilma valehäbita endale öelda: ma olen kirjanik. Päris lõbus. Eks ole? :)

3. Kui te otsustate kirjutada romaani või pikema jutustuse, siis leppige endaga enne kokku, et te tõesti teete seda. Järgijätmatult ja visalt. Mõnes mõttes meenutab see sõltuvusest vabanemist: selle nimel peab tõsiselt pingutama ja liikuma edasi päev korraga.

4. Ärge tekitage endale asjatute lootustega lisapinget. Lihtsalt kirjutage ja nautige protsessi. Nii arenete päev-päevalt, tasapisi. Kui heade raamatute kirjutamine oleks lihtne, siis tegeleksid sellega paljud. Tegelikkuses on iga väärt raamatu taga aastaid õppimist, kirjutamist ja visa tööd. Te ei eelda ju, et esimest korda viiulit käes hoides suudate kohe sellest imelise heli välja võluda. Tegelikkuses kuluvad esimesed aastad kääksutamise peale.

5. Üks tore inimene - ma ei tea kes - ütles, et iga "ootamatu" kuulsaks saamise taga on kakskümmend aastat higi ja vaeva.

Pikkusest

Võibolla ei ole see paljude inimeste jaoks probleem, kuid mind on alati häirinud, kui ma ei tea, kuhu kirjutis kuulub; või milline peab olema ühe raamatu, artikli või jutustuse maht.

Panen siia mõned leitud numbrid:

1. Lühijutt on 1000 kuni 7499 sõna
2. Jutustus on 7500 kuni 17 499 sõna
3. Lühiromaan on 17500 kuni 39999
4. Romaan on alates 40000 – …

Romaani maht on arvutis kirjutades (Times New Roman, reavahe 1, suurus 12) umbes 90lk A4’ja

Tänapäeva romaanivõistlusel oli nõutud pikkuseks 240000 tähemärki, koos tühikutega.
Lühijutud raamatusse: pikkuseks 10000-30000 tähemärki ilma tühikuteta.

Ärge laske nendel numbritel ennast segada. Neid on hea teada, aga mõistlik on keskenduda põhilisemale – kirjutamisele.

Kriitika

Nii kui te oma teose üles panete või saadate, peate valmis olema, et see kellelegi ei meeldi. Kui see on teie esimene kirjutis, siis tõenäoliselt see polegi teab mis kunsttükk – iga asi vajab harjutamist.

Ei tasu kriitikast/ arvustamisest nina norgu lasta. Igast teose kohta käivast kommentaarist on võimalik midagi kasulikku õppida. Negatiivse ja üleliigse-üleoleva loba ees tuleb silmad kinni pigistada ja keskenduda arvustustele, mis õpetavad ja aitavad edasi.

Eesti ainuke toimiv kirjandusportaal on: http://www.poogen.ee

Seal saab oma teosele hindeid/ arvustusi. Kui teos ei korja nädala jooksul ühtegi arvustust, siis on see ka mingi näitaja – tuleb maha võtta ja täiendada. Võib juhtuda, et keegi viskab halva hinde ja ei ütle ühtegi kommentaari või siis ütleb midagi väga karmilt ja paneb kehva hinde. Sellest tuleb üle olla!

Lisan siia ühe näite arvustustest mida minu töö on saanud:

--
Toimetus leidis, et "*******" avaldamiseks ei sobi.
Esiteks on põhiskeem primitiivne. Võlusest, mille keegi saab ja peab enne surma edasi andma, on meretäis jutte kirjutatud. Üks paremaid on R. L. Stevensoni "Kurat pudelis". Stevenson suri 113 aastat tagasi. Teiseks ei pane tekst kaasa elama. Puudub igasugune võimalus minategelasega samastuda, ta on isikupäratu nagu lutsukivi. Kolmandaks tapavad igasuguse loo laused nagu "Mõne aasta möödudes olin tohutult rikas mees, omades palju kinnisvara ja firmasid..." Selline tekst on puhttehniliselt küündimatu. Vaata näiteks "Tim Thaler ehk müüdud naer", kus poiss teeb saatanaga tehingu ja saab maailma kõige rikkamaks inimeseks - kui palju lehekülgi on seal pühendatud rahvusvahelise korporatsiooni toimimisele ja muule taolisele. Selle asemel ütled sina lihtsalt "palju kinnisvara ja firmasid". Mis moodi need hinged ta siis rikkaks tegid? Mismoodi näiteks saaks Hitleri või van Goghi või Roosevelti või Konstantin Pätsi või garaazhi juurest Vova hing kedagi rikkaks teha? Kindlasti on selleks palju võimalusi, üks huvitavam kui teine. Mõtle selle üle ja kirjuta uus lugu.
--

See on kriitika ühe esimese jutu pihta, mille ma kirjutasin. Mul polnud tehnilisi oskusi; ega õrna aimugi, et peab karaktereid kujundama või midagi läbi mõtlema – ma lihtsalt kirjutasin. Väga asjalik ja kokkuvõtlik ning osutab näpuga teksti vigadele.

Ühesõnaga suhtumine kriitikasse peab olema õige. Muidugi pole mõtet lömitada ja kõike teha nii nagu öeldakse. Isikupära peab loole juurde jääma, aga pole mõtet ka vaielda ja väita mõnele toimetajale või siis 10 aastat kirjutanud inimesele, et teie teos on šedööver ja ta on loll ning ei tunne seda lihtsalt ära.

Hea mõte on leida endale oma arvustajad. Ehk siis välja vaadata inimesed, kes on karmid, ent õiglased ja lasta neil enne teisi lugu lugeda. Kindlasti oleks veel hea omada sõpra/sugulast, kes oleks nn proovilugeja ja julgeks teile tõde öelda.

Toimetamine

Kui lugu on valmis kirjutatud, seal on säravad karakterid; võimas sündmustik ning superlahe taust, siis nüüd on vaja teksti toimetada. Kindlasti tulevad kiiresti kirjutades sisse palju kirjavigu ja vasturääkivusi jne. Võimalik, et loo alguses on peategelase nimi Paul, aga lõpus on ta Peetriks muutunud.

Kõik sellised "pisiasjad" segavad lugemist. Minu soovitus on jätta valmiskirjutatud asi mõneks päevaks seisma; ja siis uue ja värske pilguga üle lugedes on võimalik hulgaliselt vigu parandada. Kindlasti tasub kasutada spellerit – see on paljudes kirjaprogrammides olemas. Aitab oluliselt näpukaid vähendada.

Üks toimetamise osa on lausete paremaks kirjutamine. Laused ei tohi olla liiga pikad ja keerulised. Kui nad siiski sellised on, peab kasutama erinevaid kirjavahemärke, et nad selgesti ja üheselt arusaadavad oleksid. Mõistlik on välja noppida ilutsevad omadussõnad.

Mina võtan lause ette ja vaatan sellise pilguga peale: millised sõnad on üleliigsed. Millised sõnad võiksid olemata olla, ilma et lause mõte sellepärast kannataks. Selline stiil igaühele ei sobi.

Peale esmase rookimise jätan ma sisse veel ühe pausi, enne kui loen teksti uuesti läbi ja märgin need osad punaseks, mis mulle ei meeldi. Hiljem vaatan üle ja proovin nendega midagi ette võtta: sujuvamaks teha; juurde kirjutada, kustutada.

Alles peale sellist toimetamist on lugu valmis üles riputamiseks ja teistele näitamiseks. Toorikuid ei soovita avalikkuse ette tuua – tehakse maatasa. Nii lugejale kui ka teile jääb sellest halb tunne.

Kirjavead, komavead ja igasugused muud apsakad jäävad ikkagi. Olen veendunud, et ka minu blogi tekstides on parasjagu vigu. Sellest pole midagi. Esiteks on see õpitav ja iga päev kirjutades muutute aina osavamaks. Teiseks on olemas professionaalsed toimetajad.

Tegelikkuses pistsin ma siin kokku kaks asja: toimetamise ja korrektuuri. Toimetamine on seotud kirjavigade ja teksti loogilisuse jälgimisega, et nimed oleks õiged jne. Korrektuur vaatab, et lausestus oleks korrektne ja vastaks Eesti keele reeglitele.

Mõned kasulikud lingid:

Eesti keele käsiraamat:
http://www.eki.ee/books/ekk07/

Seal saab ÕS’i kasutada:
http://www.keeleveeb.ee/