Meelistegevus ja töö

Pilt pärit siit

Võimalik, et ma teen kellelegi liiga, aga mulle tundub, et maailmas on valikud. Mulle tundub, et inimesed on liialt uskuma jäänud filmides, raamatutes ja loengutes kõlanud loosungeid: tegelege ainult meeldivaga. Ma olen loosungiga nõus tingimusel, et tagajärgedest tulenev vastutus jääb oma meelistegevuses toimiva inimese kanda, sest paratamatult ei tasustata kõiki alasid/tegevusi võrdselt. 

Viimasel ajal ilmuvates artiklites – noored ja haritud ei ole rahul - peegeldub… utoopia. Kõik justkui peaksid tegelema meeldivaga ja keegi peab vastutama, kui asjad ei kulge mugavalt. Ilmselt peaks vastutama riik. Riik aga võrdub rahvaga. Kõlanud ettepanekute järgi peaks reeglid ümber tegema nii, et need, kes tegelevad meelistegevusega ja ei saa majanduslikult rahuldavalt hakkama, saaksid rohkem raha/muudmoodi toetust. Raha peab kuskilt tulema. Ilmselt nende inimeste taskust, kes majanduslikult paremini hakkama saavad (võibolla tehes tööks seda, mis neile ei pruugi meeldida). 

Kui mina peenras kapsalehe all kasvasin korrutati mulle: pead valima eriala/oskuse ja proovima valitud alal olla parem, kui teised, siis on hästi. Järgmisele põlvkonnale korrutatakse justkui, et hariduse omandamisega saab kõik korda. Võimalik, et pisut veneaegset värki näinutel on lihtsam reaalsusega kohaneda. Kindlasti on asi selleski, et meie põlvkondadel vedas pisut rohkem – olime algusest peale kohal. Kuid jaguneb meiegi generatsioon erinevate ametikohtade, sissetulekute ja suhtumisega inimesteks. 

Kuidas see kõik kirjutamisega seondub? Kirjanikud ei teeni Eestis (ega ka mujal) palju raha. Ärge laske ennast eksitada 1-3% tippudest, kelle tiraažid on suured ja kes teenivad hästi (samas keegi ei ütle, et toppi ronimine on võimatu!).

Suuresti võib kirjutamist võtta meelistegevusena põhitegevuse kõrvalt. Kui te soovite ennast kirjutamisega katta, siis peate romaanide kirjutamisele lisaks veel seitsmesse kohta artikleid vorpima ja raamatuidki vähemalt 3tk aastas kirjutama (seegi on optimistlik prognoos). Siis saab enam-vähem moosi leiva peale, aga ilmselt kaob punnimise tagajärjel kirjutamisest võlu ja varem emotsioone tekitanud tegevus muutub masinlikuks. Eestis on mitmeid kibestunud vabakutselisi, kes igal juhul tahaks kõiki kirjutamisest rõõmu tundvaid kodanikke nüpeldada. (Selles on neil siiski õigus, et töö eest on mõistlik raha küsida ja kui ei anta, siis tuleb parem töö teha!)

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ehk ongi parem, kui tegevust, mis kõige-kõige rohkem sütitab ei pea tööna võtma. Las olla meelistegevus ja las olla lahe töö. Töö on tõsine asi. Töö annab leiva, tööd peab oskama armastada. Meelistegevus toetab töötegemist on helge laik on midagi muud kui töö. 

(Mul on muidugi hea rääkida, sest töö on mul hobiks ja kirjutamine teiseks.) :)

Mida mitte teha

Pilt pärit siit

Tahan südamelt ära kirjutada, mida mitte teha. Kui te siiski lähete vastupidist teed, siis ärge mind süüdistage, mina paranen ammu (väikeste tagasilöökidega). On mõned head võimalused, kuidas ennast pikkamisi hulluks ajada (muuseas, ehk tasub siiski kaaluda, sest hullud kirjutavad veidraid raamatuid ja need võivad inimestele meeldida). Oletame, et Teie raamat on äsja avaldatud. Oletame, et tegemist on Teie esikteosega. Kirjastaja olete juba nagunii ammu ära tüüdanud, kuigi ta püsib sõbralikult kannatlik. Just nüüd jõudis Teie romaan Apollo ketti ja Rahvaraamatutesse. Ilutulestik, pauk, põmm, kõmm, jõmm pihh-pahh-juraki? Tõotatud hetk, mida Te olete oma peas ammu ette kujutanud on käes. Kahjuks on saavutusrõõm mõõdetav ja kestab kuni oodatud sündmuse saabumiseni. Kuidagi pool-kunstlikult saab veel kolm päeva rahul olla, aga siis on küll kõik otsas. Mingit pauku ei tule!

Mitte teha soovitus nr: 1. (ärge tehke, ärge tehke)

Uudiskirjanduse leiab tavaliselt esiletõstetult raamatupoodide ukseesistelt lettidelt (meie kliimat arvestades ikka poe sisemistelt lettidelt (aga ukse juures käidavas kohas)). Esiletõstmine kestab vähemalt ühe kalendrikuu (ilmselt oleneb raamatu hea koht letil kirjastajast). Nüüd Te saaksite minna ja raamatute kuhja esimesel päeval üle lugeda, et tulla päev number 2. ja uuesti üle lugeda (ja samamoodi päev kolm kuni sada). Nii saate ju teada, kui kiiresti kuhi väheneb. (Ma olen näinud nii mõndagi tuttavat nägu oma tekitatud kuhja hindavalt takseerimas – võib tekkida küsimus: miks mina seal olin? Aga provokatsioonilistele küsimustele ma ei vasta!). :)

Tõenäoliselt jäävad suures linnas elades-töötades raamatupoed kõigest ühe mõnusa jalutuskäigu kaugusele. Mõelge, puhas tervis: 1,5 km jalutuskäik pluss teadmine, mitu ühikut on ostetud. Võite aega võtta, kui kaua läheb 1,5 km läbimiseks, et teada saada, kas mingi areng toimub või mitte. Lohutuseks ütlen, et kui müüakse üks raamat nädalas/ühes poes on juba väga hästi, sest aastas on nädalaid 52. ja poode, mis üle Eesti raamatuid müüvad on palju. 

Mitte teha soovitus nr: 2 (ei iial!)

Oletame, et Te olete kuskil väiksemas kohas ja raamatupoed on kaugel. Pole midagi – Eesti on E-riik ja te saate arvuti tagant tõusmata ikka miskit teada (igapäevast 1,5 km jalutusringi vabas õhus soovitan siiski). Toksige sisse aadress "lugeja" sisestage otsingusse oma nimi ja saate kohe teada, kuidas üle Eesti raamatukogud Teie teost sisse võtavad ja kui paljud inimesed Teie teoseid loevad/laenutavad. Tallinna ja Tartu kohta saab sama info kätte tallinn.ester.ee ja tartu.ester.ee

Muuseas eelnimetatud portaale on väga mugav kasutada, kui tahate teada, kas mõni teavik on Teile lähedalolevas raamatukogus olemas ja laenutatav. Kahjuks ei ole ülaltoodud aadressidel kõiki raamatukogusid Eestis vaid umbes ehk kolmandik. Kokku on Eestis ehk umbes 900. raamatukogu.

Mitte teha nr: 3 (eriti hirmus)

Te kirjutasite midagi, järelikult internet kajab vastu. Guugeldage oma teose pealkirja (pealkiri valige juba eos unikaalne, et otsing oleks täpsem). :) Vähemalt kümme korda päevas on võimalik läbi käia kõik temaatilised blogid (nt loterii, õhtulehe raamatublogi, BAAS jne), et teada saada, KAS NAD on juba lugenud (ja kui nad on lugenud ja midagi kirjutanud, siis arvestage, et võite teraapiat vajada). Veel saaks üles loetleda vähemalt 100. kohta, mida saab läbi kammida, aga ma säästan teid.

Mitte tehke neid asju! Ja kui ikkagi kõike tegite ja närvid on läbi, siis lugege keeleapse ja tuju läheb mõneks ajaks paremaks: http://telfitoimetaja.blogspot.com

See-ei-ole-võimalik

Pilt on pärit siit

Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate: see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõppeks terviku loovad).

Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma. 

Olen põnevusromaanide autori Dean Koontzi mõttes nuhelnud sellepärast, et ta kirjutas raamatu: “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma blogis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.” 

Probleeme tekitanud koht sisaldas mälu järgi tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et noo see küll usutav ei ole ja miks ta nii üliveidraks läks fantaasiaga. Aasta hiljem juhtusin nägema criminal investigationi kanalilt klouniriides meest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas.

Päriselu ongi kordi veidram, kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.

"Häkkerijaht" paberil (käega katsutav)

Nüüd sai "Häkkerijaht" avalikuks paberil. Tagakaane jutt on sama, mis ennegi. Ütlen juurde ainult niipalju, et Eestis müüakse paberversiooni 99% ja E-versiooni 1%. Kindel E-riigi tunnusmärk. :)

Uus romaan: "Häkkerijaht"

Minu uus, järjekorras kolmas romaan, on E-raamatuna saadaval. Kes armastab lugeda raamatuid just nimelt e-lugeris või arvutis, siis pakub Delfi avanguna head hinda. Samuti saab tutvuda raamatu esimeste peatükkidega. Paberil versioon jõuab lettidele ilmselt järgmise nädala lõpuks.

Raamatuga saab tutvuda siin: "Häkkerijaht"

Tagakaane tekst:

Hämara taustaga tellimustöö kallal nokitsedes saab IT-mees Janek hoiatussõnumi. Ta põgeneb, kuid juba on hilja: välja on kuulutatud häkkerijaht, tema ärikaaslane tapetakse ja vaid mõned tunnid hiljem leiab Janek end oma sõbra mõrva peamise kahtlusalusena. Pääsemiseks peab Janek leidma viimase töö tellija ja välja selgitama, miks talle mälupulga tausta uurimise eest sõda kuulutati. Janekit jälitavad juhtumiga seotud Eesti ja Venemaa salateenistused, politsei ning põgenejat varjuna saatev endine sõdur. 

Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“ ning „Nii siis jääbki“.

Ideede sõelumine

Olen varemgi osutanud, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga oma pea sees vastusele lähemale saada. Et kas ikka on väärt idee või mitte. Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.

Üks moodus, mida tasuks proovida on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata. Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te seda vaimusilmas “näete”, siis on seda üsna hea ka detailselt lahti kirjutada.

Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”

Nii kui sähvatus on toimunud peaks hakkama püüdma peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks nii on, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik). Võibolla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaaa! me teame midagi oma peategelasest võime oletama hakata, kes ta on (kui vana?)). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud saepuruplaadist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta! Keegi helistab järjepidevalt mehe moblale. Ta vaata numbrit, kiristab hambaid ja ei vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee tegelane nr2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi. 

Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.

Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.

Jne – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte

Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja teil on pea sees olemas juba esimene süžeetõmmis. 

Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastusi-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub. Siinkohal võiks küsida, mismoodi see “mõte” sinna raamatusse saab. Mina arvan, et see on Teie sees olemas ja pääseb jupikaupa salaja iseenesest loo sisse peitu.

Hea nõu - halb nõu

Mind tõukas käesolevat ajaveebi sissekannet kirjutama fakt, et nägin äsja ühte üsna kenasti kirjutavat härrat eellugemist palumas, et saada jutu toorikule enne avalikuks tegemist proovilugemist, sest ta ei taha kehva asja üles panna. Pean märkima, et koht kuhu ta tahab oma jutu lisada on mõeldud just nimelt õppimiseks ja lugude kirjutamise harjutamiseks.

Saan temast väga hästi aru. Täiesti kindlalt saabki ta osaliselt asjalikku nõu oma jutu paremaks kirjutamisel. Aga ta saab ka kehva nõu. Ja nüüd peab kirjanik otsustama, milline on hea ja milline halb nõuanne. Toon näite: millalgi oma kirjutamise karjääri alguses riputasin oma tekste Poognasse ja siis keegi ütles – osav arvustaja – et mul on probleeme aegadega. 

Oligi juhtunud ühte juttu kahte kohta mingi imelik ajajama. Võtsin teadmiseks ja hakkasin hoolikalt jälgima – tulemuseks oli see, et probleem süvenes ja läks kolm korda hullemaks. Lõpetasin kontrollimise ja probleem kadus iseenesest. Sama arvustaja on mulle andnud väga palju head nõu, mida ma siiani kuulan ja tookordki oli tal nende aegade suhtes õigus – mina ise keerasin kõik untsu. Kirjanik saabki ainult iseennast süüdistada. 

Olen alati selle poolt, et kirjutajad kuulaksid kogenumaid arvustajaid ja proovilugejaid ning üritaksid, midagi muuta ja paremuse poole liikuda. Kirjutajad, kes oma teose esimest korda üles panevad ja igale arvustusele vihaselt vastu vaidlevad, neid oleme ilmselt kõik näinud. See ei ole mõistlik. Õppimine venib tänu tekkinud trotsile ning vastuolude tõttu võibki kirjutaja eos alla anda.

Olgu öeldud, et ma ei soovi halvustada arvustajaid ega anna nõu nende soovitusi ignoreerida. Arvan, et parem võtke kaks proovilugemist ja vaadake, kus proovilugejate arvamused kattuvad – need on kohad, millele tasub tähelepanu pöörata. Aga mitte sõna-sõnalt pimedalt järgides. Alati ja kindlasti tuleb oma kõhutunnet rohkem uskuda.

Arvustusest/kriitikast õppimine ja samas nende ignoreerimine on suur kunst. Edu kõigile õige tasakaalu leidmisel!