See-ei-ole-võimalik

Pilt on pärit siit

Mulle (ja ilmselt veel paljudele autoritele) teeb meelehärmi arvustajate/lugejate: see-ei-ole-võimalik arvamus romaanis sisalduvate päriselule tuginevate tegevusliinide või karakterite suhtes. Arvamuste paljusus on muidugi hea (kui eriarvamused kokku sulades lõppeks terviku loovad).

Teatud žanrites on lugejaid raskem veenda kui teistes. Loomulikult on raske kedagi uskuma panna, et keegi päriselt ajas rändab, kuid siiski peab teadusulmegi usutavusega rinda pistma. 

Olen põnevusromaanide autori Dean Koontzi mõttes nuhelnud sellepärast, et ta kirjutas raamatu: “Surmani on aega” ebaveenvalt. Kommenteerisin raamatut oma blogis: “Mulle ei meeldinud. Liiga palju veiderdamist ja originaalitsemist.” 

Probleeme tekitanud koht sisaldas mälu järgi tormist ööd maahaiglas ja klouniriideis tegelast püssiga vehkimas. Mäletan ennast mõtlemas, et noo see küll usutav ei ole ja miks ta nii üliveidraks läks fantaasiaga. Aasta hiljem juhtusin nägema criminal investigationi kanalilt klouniriides meest sünnitushaiglas tormisel ööl püssiga vehkimas.

Päriselu ongi kordi veidram, kui ilukirjandus. Ilmselt tuleb proovida päriselu keskmisest kõrvalekalduvaid sündmusi ilukirjanduslikumalt kujutada ja klounikostüüm nagisse rippuma jätta.

"Häkkerijaht" paberil (käega katsutav)

Nüüd sai "Häkkerijaht" avalikuks paberil. Tagakaane jutt on sama, mis ennegi. Ütlen juurde ainult niipalju, et Eestis müüakse paberversiooni 99% ja E-versiooni 1%. Kindel E-riigi tunnusmärk. :)

Uus romaan: "Häkkerijaht"

Minu uus, järjekorras kolmas romaan, on E-raamatuna saadaval. Kes armastab lugeda raamatuid just nimelt e-lugeris või arvutis, siis pakub Delfi avanguna head hinda. Samuti saab tutvuda raamatu esimeste peatükkidega. Paberil versioon jõuab lettidele ilmselt järgmise nädala lõpuks.

Raamatuga saab tutvuda siin: "Häkkerijaht"

Tagakaane tekst:

Hämara taustaga tellimustöö kallal nokitsedes saab IT-mees Janek hoiatussõnumi. Ta põgeneb, kuid juba on hilja: välja on kuulutatud häkkerijaht, tema ärikaaslane tapetakse ja vaid mõned tunnid hiljem leiab Janek end oma sõbra mõrva peamise kahtlusalusena. Pääsemiseks peab Janek leidma viimase töö tellija ja välja selgitama, miks talle mälupulga tausta uurimise eest sõda kuulutati. Janekit jälitavad juhtumiga seotud Eesti ja Venemaa salateenistused, politsei ning põgenejat varjuna saatev endine sõdur. 

Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“ ning „Nii siis jääbki“.

Ideede sõelumine

Olen varemgi osutanud, et aeg-ajalt paneb keegi üles jupikese juttu ja küsib, kas on mõtet loo alusel romaan kirjutada. Ega seda keegi peale kirjutaja tea. Kuidas aga oma pea sees vastusele lähemale saada. Et kas ikka on väärt idee või mitte. Kindlasti on iga kirjaniku eripärast ja harjumustest ja haridusest ja kasvatusest jne tulenevalt teose sünnilugu erinev.

Üks moodus, mida tasuks proovida on vabakirjutamine. Lükkate pea tühjaks ja kirjutate esimesi mõtteid ennast tsenseerimata. Olgu ideed millised tahes. Vahel on peas olemas visuaalne pilt ja kuna te seda vaimusilmas “näete”, siis on seda üsna hea ka detailselt lahti kirjutada.

Romaan võib alguse saada väikesest detailist, mõttevälgatusest, esmapilgul arutust meeleolupildist. Näiteks mulle hüppas hetkel silme ette mõte: “Mõranenud klaasidega prillid laual.”

Nii kui sähvatus on toimunud peaks hakkama püüdma peas olevat mõtet laiendama, asuma küsimusi esitama. Miks nii on, et prilliklaasid on mõranenud, kelle prillid, kus need täpselt asuvad (milline olustik). Võibolla on seal väsinud olekuga mees, kes paneb prillid kohe ette (ahaaa! me teame midagi oma peategelasest võime oletama hakata, kes ta on (kui vana?)). Prillid võiksid lebada niiskusest punsunud saepuruplaadist laual ja laud ise asub lagunenud majas. Elektrit ei ole. Prillisang on teibitud. Mehel on habe ajamata. Ta paneb prillid ette selleks, et lugeda eilset ajalehte. Ta ei ole kodutu – selleks on ta liiga hästi riides. Tal on külm. Krabinat kuuldes haarab ta maas vedeleva raudvarva. Järelikult on tal midagi karta! Keegi helistab järjepidevalt mehe moblale. Ta vaata numbrit, kiristab hambaid ja ei vasta. Vilkuv number kuulub ühele naisele (jippijee tegelane nr2). Lehes on artikkel, mis mehele ei meeldi. 

Vahekokkuvõte: Välja on ilmunud kaks tegelast, jupike olustikku ja hulk lahendamist vajavaid küsimusi. Meil on mees, kes on enda jaoks ebaharilikus kohas, prillid on tal puruks, ta peidab ennast kellegi eest ja väldib kõnesid.

Uued küsimused: mida ta kardab, kelle eest end peidab, kuidas ta sinna sattus, kes talle helistas, mis on selles artiklis kirjas. Vastates eeltoodud küsimustele tekib tegelasi, kohti, nüansse, detaile rohkem ja rohkem ja rohkem.

Jne – vahekokkuvõte – küsimused – vahekokkuvõte

Mingi hetk jõuate nii kaugele (kas nädala, kuu või aasta pärast), et enam edasi ei oska mõelda, sest lugu on liiga keeruliseks läinud ja vajab täpsemat uurimist. See ongi koht, kus saab üsna kindel olla, et idee sobib romaani kirjutamiseks. Ja teil on pea sees olemas juba esimene süžeetõmmis. 

Võib juhtuda, et lugu saab otsa, küsimustele on vastatud ja vastused panevad õlgu kehitama – siis tuleb järgmine mõte töötlusele võtta. Muidugi võib kõiki neid küsimusi-vastusi-kokkuvõtteid teha ka paberil, arvutis või ükspuha mil viisil see mugav tundub. Siinkohal võiks küsida, mismoodi see “mõte” sinna raamatusse saab. Mina arvan, et see on Teie sees olemas ja pääseb jupikaupa salaja iseenesest loo sisse peitu.

Hea nõu - halb nõu

Mind tõukas käesolevat ajaveebi sissekannet kirjutama fakt, et nägin äsja ühte üsna kenasti kirjutavat härrat eellugemist palumas, et saada jutu toorikule enne avalikuks tegemist proovilugemist, sest ta ei taha kehva asja üles panna. Pean märkima, et koht kuhu ta tahab oma jutu lisada on mõeldud just nimelt õppimiseks ja lugude kirjutamise harjutamiseks.

Saan temast väga hästi aru. Täiesti kindlalt saabki ta osaliselt asjalikku nõu oma jutu paremaks kirjutamisel. Aga ta saab ka kehva nõu. Ja nüüd peab kirjanik otsustama, milline on hea ja milline halb nõuanne. Toon näite: millalgi oma kirjutamise karjääri alguses riputasin oma tekste Poognasse ja siis keegi ütles – osav arvustaja – et mul on probleeme aegadega. 

Oligi juhtunud ühte juttu kahte kohta mingi imelik ajajama. Võtsin teadmiseks ja hakkasin hoolikalt jälgima – tulemuseks oli see, et probleem süvenes ja läks kolm korda hullemaks. Lõpetasin kontrollimise ja probleem kadus iseenesest. Sama arvustaja on mulle andnud väga palju head nõu, mida ma siiani kuulan ja tookordki oli tal nende aegade suhtes õigus – mina ise keerasin kõik untsu. Kirjanik saabki ainult iseennast süüdistada. 

Olen alati selle poolt, et kirjutajad kuulaksid kogenumaid arvustajaid ja proovilugejaid ning üritaksid, midagi muuta ja paremuse poole liikuda. Kirjutajad, kes oma teose esimest korda üles panevad ja igale arvustusele vihaselt vastu vaidlevad, neid oleme ilmselt kõik näinud. See ei ole mõistlik. Õppimine venib tänu tekkinud trotsile ning vastuolude tõttu võibki kirjutaja eos alla anda.

Olgu öeldud, et ma ei soovi halvustada arvustajaid ega anna nõu nende soovitusi ignoreerida. Arvan, et parem võtke kaks proovilugemist ja vaadake, kus proovilugejate arvamused kattuvad – need on kohad, millele tasub tähelepanu pöörata. Aga mitte sõna-sõnalt pimedalt järgides. Alati ja kindlasti tuleb oma kõhutunnet rohkem uskuda.

Arvustusest/kriitikast õppimine ja samas nende ignoreerimine on suur kunst. Edu kõigile õige tasakaalu leidmisel!

Toimetamine kui seenelkäik

Tegelen oma kolmanda raamatu käsikirja parandamisega. Ja nagu ikka selles faasis kirun ennast eelneva tõtliku kirjutamise eest. Samas tean täpselt, et kui ma esimese hooga kiirustades teksti valmis ei kirjutaks, siis ei kirjutaks ma üldse mitte midagi. Kõige taga on minu kärsitu loomus. Kui ma jääks pikalt lausetega mängima, siis sureks tasapisi kogu projekt. Vähem kärsitud inimesed saavad ilmselt suure vaeva kohe ära näha ja sättida rahumeeli lauseid niikaua, kuni nad ilusad tunduvad.

Kõige rohkem häirivad mind tekstis “oli -olid” ja “see, seda, toda”. Ja muidugi klassikaks kujunenud: “mis ja kes ja kus ja millal”. Muidugi veel korduste lõputu jada.

Näiteid toormaterjalist:

1. “Peagi jäi Kallele silma rohelise kabiiniga Mercedese veoauto, millel olid Eesti numbrimärgid.”
Parandatult: Kallele jäi silma Eesti numbrimärkidega rohelise kabiiniga Mercedese veoauto. (mitte mingit “,millel” ja “olid” pole vaja.)

2. “Kui ta oli kõrvale pannud pildid, mis Erkiga kohtudes kaasas olid ning teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad jäi järele kolmandik piltidest.” /jeerum 2* “oli-olin” ja veel “koma mis” takkaotsa ning muidugi kordus “pildid-piltidest” (öäk).
Parandatult: Kui ta asetas Erkiga kohtumisel kaasasolnud pildid kõrvale ning ladus teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad, jäi järele kolmandik fotodest.

Mõned kuldaväärt soovitused minu toimetajalt:

Ärge liialdage mõttekriipsudega, need teevad lugemise liialt kirjuks. Mõttekriips on väga rõhukas märk. Enamasti piisab komast, mõnikord saab lause ka sujuvamalt sõnastada.

Olge ettevaatlik lt-tuletistega: asendasin Teie tekstis näiteks 7 "koheselt" sõnaga "kohe". Soovitan selle kohta lähemalt lugeda ka artiklist http://keeleabi.eki.ee/artiklid2/lt.html.

Soovitan episoodilisi tegelasi ka mitte ülearu täpselt kirjeldada, näiteks kohe raamatu alguses läbi lipsav tutimütsimees on Teil kirjeldatud nii detailselt, et lugeja jääb tahes-tahtmata ootama, et ta lihtsalt PEAB veel kuskil oluliseks osutuma, miks ta muidu nii täpselt lugeja mällu raiuti - aga pettub. Võtsin seda kirjeldust praegu tunduvalt vähemaks.
--

Kordustega maadlemisel kasutan sünonüümisõnastikku aadressil http://www.keeleveeb.ee
Kasutan ÕS’i kui vähegi kahtlen. http://www.eki.ee/dict/ekss/
Väga oluline on sarnased sõnad õigesti kirjutada: http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Teen mini-toimetamist põhjusel, et päristoimetaja mind päriselt-päriselt vihkama ei hakkaks. Aga mine tea ehk mõnele hullule meeldibki monstrum konstruktsioonidega rinda pista (vaevalt küll). :)

Esimene kirjutamine võiks olla pisut nagu seenelkäik: puravikku noppides tuleks okkad ja samblapuru kohe ära puhuda niiviisi oleks kodus lihtsam puhastada. Aga ega metsaõhku nautides tulevastest raskustest mõtle.

Eks ma saan nüüd päris toimetajate käest tappa. Aga loodame, et verbaalne nüpeldamine õpetab meid kõiki.

Kuidas ma Ludlumi tapsin

Ilmselt olete harjunud lugema, sest tahate ju ise kirjutada. Lugemisel enne ja pärast kirjutamiseharjumuse väljakujunemist on suur erinevus. Varem neelasin raamatuid tempokalt. Elasin sisse, tekst kadus ning tekkis pilt. Iga korduslugemine andis juurde uue nüansi, sest kiirtarbimisega jäi nii mõnigi asi märkamata. 

Mida rohkem kirjutasin, mida rohkem aimu sain, seda aeglasemaks lugemine muutus. Ma tahtsin olla igas loetud lauses kindel, et mida öelda taheti, kuhu jõuda ja miks. Üsna pea hakkasid lugude lõpplahendused juba varases staadiumis end lahti kerima. Teadsin ette, kuidas midagi juhtuma hakkab. Ootamatu süžeepööre polnud enam ootamatu. 

Tasapisi jõudsin faasi, kus mulle tundus, et näen, millal kirjanik on ennast tühjaks kirjutanud. Millal autor mõtleb, kuidas tupikust välja vingerdada. Stiilikonarustest ja erinevustest võib teada saada, et varasema teksti hulka on poetatud uuemaid juppe. Vahel on mõni eriline aurori lemmikkoht läikivaks nühitud, vahel on loogiline jätk jutust kadunud. Tundub, et olen ennastunustava lugemise enese jaoks alatiseks rikkunud. Aina raskem on mitte näha vigu.

Olen püüdnud lugeda varasemalt meeldinud raamatuid ja niiviisi nii mõnelegi iidolile kriipsu peale tõmmanud. Tundub, et tapsin enda jaoks Ludlumi. Vähemalt ei julge ma kätte võtta kunagist lemmikut “Ikarose toimik.” Kindlasti ei taha ma rikkuda häid mälestusi korduvlugemisega kapsaks muutunud romaanidest “Martin Eden” ja “Julm sajand”.

Õnneks leidsin uued lemmikud: Martin Cruz Smith'i, kelle raamat “Gorki park” (ja selle järjed) on iga kell sada korda paremini kirjutatud, kui näiteks “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ning “Lend üle käopesa”, mille lugemisega saab selgeks, mida tegelikult tähendab karakterite kujundamine ja kes on kangelane. 

Raamatutest läbikappamine on asendunud läbiuurimisega. Ettevaatust, kirjutamine võib tappa Teie lemmikautorid. Loomulikult võib aeglane lugemine tuleneda halvenevast silmanägemisest, vanusega kaasnevast kriitikameele kasvust, loetud raamatute harivast mõjust, keskkonnast, tööst ja veel sajast erilises mõjutusest. Ettevaatust siiski. :)